EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

Tähistaja ehk märgikeha (sümbol), sõna puhul on see sõnakest, nt maja häälduskuju või kirjakuju.

Tähistatu ehk signifikaat ehk mõtt on referendi peegeldus teadvuses. Lihtsamini öeldes on see referendi mõiste, nt see, mida me käsitame majana.

Referent on keeleväline olend, omadus, tegevus vms, nt maja tegelikkuses.

Tähistatu ja tähistaja vahelist suhet nimetatakse kontseptuaalseks tähenduseks ehk signifikaattähenduseks, s.o sõna mõistesisuks.

Tähistaja ja referendi (sõnakesta ja tegelikkuse) suhe on üldiselt meelevaldne, s.o referendi omadused ei määra sõnakuju. On aga siiski sõnu, mille puhul see suhe päris meelevaldne ei ole – niisugused on eelkõige onomatopoeetilised ja deskriptiivsõnad (vt L 8).

Tegelikkus on mis ta on, aga inimesed võivad teda vaadelda eri vaatenurgist. Üht ja sama olendit, nähtust, tegevust jm saab keelendada ehk keeles väljendada lugematul hulgal viisidel. Iga keelendus on ühest vaatenurgast paistva ühe tegelikkuskülje enam-vähem täpne kujutus. Ühe ja sama pooliku pudeli kohta võib öelda pooltühi pudel ja pooltäis pudel olenevalt sellest, kas on kasulik osutada, et pudel saab peagi tühjaks või vastupidi – pudel on veel üsna täis. Üks ja sama naine võib ühele olla täidlusele kalduv vanaproua ja teisele paks vanaeit. Vaatenurga valikut mõjutavad suhtlussituatsioon, varem öeldu, vestluskaaslane, kõneleja eesmärgid, asjast huvitatus jpm. Keeletarvituses on suuri erimeelsusi selles, missugune keelendus on teatud isiku, nähtuse, sündmuse vm kohta just see õige. Nt Ivan Ivanovitš Ivanov on ühele poolele vapper luuraja, teisele räpane spioon, aga Jack Smith on just esimesele poolele räpane spioon ja teisele vapper luuraja.

Omavahel tähenduslikult seotud sõnad moodustavad tähendusvälja, üks tähendusväli on nt värvused. Tähendusväljad kajastavad tegelikkuse hierarhilist liigendamist: sõidukite tähendusväljas on autod, rongid, lennukid, bussid, trollid .., autode tähendusväljas sõiduautod, veoautod, mänguautod .., sõiduautode tähendusväljas limusiinid, pikapid .. Sõnaga väli seostub midagi tasapinnalist. Kui seda tähendusseoste väljendamisel väheks peetakse, siis kasutatakse terminit tähendusvõrgustik, mis lisab kujutlusele ruumilisust.

Tähenduse muutumine

Nagu kõik muugi keeles, ei püsi ka ühe ja sama sõna tähendus igavesti ühesugusena. Tähenduse muutumine võib olla põhjustatud reaalide muutumisest. Mõtleme kas või sõna sõidab tähendusele kahe sajandi eest ja praegu: sõidab ratsa või tõllaga ja sõidab kartautoga, lennukiga või raketiga. Tähenduse muutumise taga võivad olla ajalooline areng, ühiskondlikud muutused ja nendega seotud psüühilised mõjurid. Mõis tähendas eesti keeles ja teistes läänemeresoome keeltes algselt külapõldudest lahus olevat põllulappi, seejärel üksiktalu. Pärast saksa feodaalide majandite asutamist hakati mõisateks nimetama neid ning veel hiljem olid mõisad kapitalistlikud põllumajanduslikud suurmajandid.

Tähendus võib muutuda ka puht keelesisese arenguna. Nii on aegade jooksul mitmed algselt kohatähendusega määrsõnad või ees- ja tagasõnad saanud juurde abstraktsema tähenduse (nt välja, kusagil, eest). Käsitus oli veel XIX sajandil ‘kätega katsumine, kompimine’, aga nüüd tunneme vaid XX sajandi algul tulnud abstraktset tähendust ‘arusaam, mõistmine’.

Tähendusmuutused jagunevad:

1. tähendusnihked,

2. tähendusülekanded.

Tähendusnihked

Iseloomulikumad tähendusnihked on järgmised.

Tähenduse kitsenemine – sõna tähendusmahu vähenemine ajaloolise arengu käigus või tänapäeva keeletarvituses. Nt uurali ajast pärinev oda (*votša) tähendas algul ‘tara; tamm (-i); tõke’ ning ‘kaitsevahend’. Algtähendus arenes tähenduseks ‘relv’ (sest relv kaitseb inimest). See tähendus omakorda kitsenes ‘odaks’, mis oli tollal olulisim relv. Ikaldus oli varem õnnetus üldse, nüüd märgib see sõna viljasaagi õnnetut hukkaminekut. Sõna küpsis hakati XIX sajandi lõpu puristlikes meeleoludes soovitama saksa laenu praad asemele või õigupoolest veel laiemas tähenduses – küpsetatud toit või toiduaine. Nüüdseks on küpsis ainult ühe teatava küpsetatud kondiitritoote nimetus. Nooruk oli mõeldud tähistama nii poissi kui ka tüdrukut, aga tema all kiputakse mõistma ainult poissi.

Tähenduse laienemine – sõna tähendusmahu laienemine ajaloolise arengu käigus või tänapäeva keeletarvituses. Nt keeleuuendajad tõid eesti keelde soome laensõna häire kavatsusega panna see tähistama ‘riket, korrast ära olekut, segavat asjaolu, takistust’, kuid nende vastuseisust hoolimata omandas häire peale mainitu veel teise tähenduse – sai ka alarmi sünonüümiks. Tähendus võib laieneda ka muude keelte mõjul: sõna karisma kuulus ainult religiooni alale, nüüd aga on ka ‘(poliitiku vm avaliku isiku) mõju-, tõmbe-, sisendusjõud’ ja karismaatiline on ‘mõju-, tõmbe-, sisendusjõuline’.

Tähenduse halvenemine on selline sõna tähenduse muutumine, kus sõna on hakanud tähistama endisest tähistatavast vähem lugupeetavat eset, omadust, nähtust. Nt nilbe oli algselt ‘libe’, nüüd ‘sündmatu, kahemõtteline, rõve’. Pätt oli varem see, kelle kohta praegu ütleme eluheidik, asotsiaal, kuid XX sajandi viimase kolmandiku jooksul halvenes tähendus ‘kaabakaks, huligaaniks’ ja halveneb edasi ‘kurjategijani’ välja.

Vastupidine muutumine on tähenduse paranemine – sõna on hakanud tähistama endisest tähistatavast enam lugupeetavat eset, omadust, nähtust. Nt nagu lepase reega tähendas XIX sajandi keskel ja kohati hiljemgi ‘viletsasti’, nüüd aga ‘kergesti, libedasti’. Helge vanem tähendus oli ‘lämmatavalt palav’, kuid assotsiatsiooni tõttu sõnadega hele ja selge kujunes nüüdistähenduseks ‘rõõmus, õnnelik, päikseline, hele’.

Tähendusülekanded

Tähendusülekanded põhinevad assotsiatsioonidel. Iseloomulikumad tähendusülekanded on metafoor ja metonüümia.

Metafoor on sõna või väljendi kasutus uudses sarnasuse või analoogia alusel ülekantud tähenduses, varjatud võrdlus. Nt nägude meri, kivikõrb ‘tänapäeva uuslinn’, peatänav on linna tuiksoon; spordikeelest poliitikakeelde üle kantud: relvastumise võidujooks, valimiskampaania on jõudnud lõpusirgele, poliitikute vägikaikavedu, probleem söödeti ette, valitsus heitis palli opositsioonile tagasi, eelsoojenduseks vaieldi päevakorra üle.

Inimesel on raske aru saada abstraktsetest mõistetest. Metafoor on mõtlemise ja keele vahend, mille abil abstraktseid mõisteid kõrvutatakse või samastatakse konkreetsematega, mis on inimesele juba tuttavad. Nt elu asemel räägitakse eluteest, mida mööda inimene kulgeb ja mis on kord sirge ja sile, kord käänuline ja konarlik, räägitakse elulõngast, mis on habras ja võib iga hetk katkeda. Noorus on eluhommik ja elukevad, vanadus aga eluõhtu või elusügis. Metafoorid kuuluvad loomuliku osana igaühe mõtlemisse.

Sageda kasutuse tõttu võib kujundlikkus aja jooksul tuhmuda ja kaduda, sõnal lisandub siis veel üks tähendus, nt silm ‘teatav ava’ nagu sõnades nõelasilm ja kirvesilm; jumalik ‘suurepärane, võrratu’.

Metafoor on olnud ja on praegugi üks terminiloome vahendeid, nii on saadud nt panganduses laenuportfell, veevarustuses kaevukael, vesioinas ja konnpump, anatoomias vaagen, südamevatsake ja -koda, füüsikas veidrad osakesed, osakesi pommitama, arvutiterminid siluma ‘arvutiprogrammist vigu otsima ja kõrvaldama’, liiklus ‘sõnumivoog võrgus’, hiir ja aken (viimase kolme metafoori idee on laenatud inglise keelest, kus sõnad traffic, mouse ja window on sel moel termineina käiku läinud). Paljudes taimenimedes väljendub nende taimede võrdlus looma või linnuga: kassikäpp, kassisaba, kukekannus, kurekatel, käoking, lõosilm, varsakabi.

Kõige rohkem kasutavad metafoori aga släng ja ilukirjanduskeel, eriti luulekeel, sest just nendes allkeeltes taotletakse uudset ja huvitavat, isegi põrpivat väljendust.

Metafoori liike on personifitseerimine ehk isikustamine – elusa olendi, hrl inimese omaduste ja võimete omistamine asjadele või nähtustele. Nt laisad lained, karjuv või kisendav ülekohus, arvuti mälu, arukas masin, loodus ärkab, rahvuslik ärkamisaeg, hall vihmasüli kaisutab põldu, hakkas mu mõtet seedima, metalli väsimus (materjaliõpetuse termin).

Metafoori liik on ka allegooria ehk mõistukuju – abstraktse mõiste kujutus konkreetse kaudu. Nt eesel tähenduses ‘rumal ja põikpäine inimene’, (seltskonna)lõvi ‘seltskonnas tähelepanu äratav ja naiste juures edukas mees’, kana ‘rumalavõitu naine’, jänes (ka jänesejalg, jänesenahk, jänespüks) ‘argpüks, pelgur’, vikatimees ‘surm’.

Eelmisele lähedane metafoori liik on sümbol ehk võrdkuju – üldist ja abstraktset väljendav ja tähistav üksik ja konkreetne, üldist elustav meeleline kujund. Nt ootab valget laeva ‘tal on sellised ootused ja lootused, mille täideminekuks pole väljavaateid’, Gallia kukk ‘Prantsusmaa’.

Teine levinud tähendusülekanne on metonüümia – sõna või väljendi kasutus uudses ajalise, ruumilise, põhjusliku, päritolulise vm suhte alusel ülekantud tähenduses. Nt autori nimi tema teose asemel (seda sõna Wiedemannis ei ole, näitusel oli isegi kuus Goyat), anum sisu asemel (katel keeb), iseloomulik ese inimese asemel (uustulnukas kaotas maailma kolmandale reketile), linn või riik selle elanike asemel (jalgpallis võitis Brasiilia), materjal eseme asemel (tähtis paber ‘dokument’, kork ‘pudeli sulgemisvahend’).

Metonüümia liike on sünekdohh – tähenduse ülekanne kvantiteedisuhte alusel. Nt osa või üksiktunnus terviku asemel (valgekrae ‘ametnik’, Kreml ‘Venemaa’), tervik osa asemel (maailm ‘ümbritsevad inimesed’ ei taha mu murest midagi teada), konkreetne arv ebamäärase tähenduses (toon sulle tuhat tervist ‘palju tervisi’). Sünekdohh on sage võte liitsõnade moodustamisel (osa terviku asemel). Keeles on näiteks pikk rida liitsõnu järelosaga -pea, mis värvikalt tähistavad inimesi, andes neile mingist kandist hinnangu nende ea, välimuse, iseloomu, arukuse vm kohta: hallpea, kulupea, tudipea, kahupea, kräsupea, käharpea, kiilaspea, paljaspea, sagripea, sasipea, siilipea, linapea, punapea, kihupea, perupea, tulipea, uljaspea, lorupea, tuisupea, tuulepea, põikpea, jahupea, juhmpea, kummipea, kõlupea, lambapea, lollpea, oinapea, puupea, tainapea, sitapea, pudrupea, kantpea, tarkpea, kavalpea.

Ülekantud tähenduses sõnu ei maksa panna jutumärkidesse. Nt Kümne aasta jooksul oli Afganistani „põrgukatlas” olnud kokku ligi miljon sõdurit ja ohvitseri. Balti „sinikiivrid” õpivad tundma moodsat relvastust. Luuletamise „pisik” ilmnes noorukil varakult. Ema armastus oma lapse vastu ei tohi muutuda pimedaks „ahviarmastuseks”. Ühelt poolt ei jätku riigil raha, teisalt aga ollakse „pimedusega löödud” selle hankimise koha pealt. Jutt oli tõesti huvitav ja läks kohe „soojalt” eetrisse. – Neis lauseis on jutumärgid liigsed.

Kujundite kasutamisel kulub ära natuke ettevaatust. Koomilised tähendusvastuolud ja maitsetused on kerged tulema: Ta proovis suvel kätt ka võrk- ja jalgpallis. Neil võistlustel võttis noor kuulitõukaja elu esimese väärtusliku skalbi: alistatute seas oli Leedu 20 meetri mees. See suusatajanna ei puhu täna siin esimest viiulit. Surmaotsuse elluviimine lükati järgmisele päevale. Kui Tammsaare elaks, pööraks ta end hauas ringi. Tina Turneril on suured musihuuled, millega võib mägesid murda. Lähimineviku tuntud näiteid oli: kaptenipagunitega hell emasüda miilitsa lastetoast.

Mitmetähenduslikkus

Sõna või sõnaühend võib olla ühetähenduslik ehk monoseemiline ning mitmetähenduslik ehk polüseemiline. Nt kiisel on ühetähenduslik sõna, ainult ‘kaerakile’ ja muud ei midagi; halvenema on ‘halvemaks minema’. Väga paljudel sõnadel ja sõnaühenditel on aga mitu omavahel seoses olevat tähendust, mis hrl on tekkinud sõna algse tähenduse muutumise tulemusena. Nt kesine ‘1. kestane, kesi sisaldav (kesine vili või jahu); 2. vilets, kehvavõitu, nigel, napp (kesised sissetulekud või võimed)’; nahka panema ‘1. ära sööma, nahka pistma; 2. ära rikkuma, untsu ajama’; juur ‘1. taimejuur; 2. elundi või kehaosa kinnitumiskoht (hamba-, nina-, sabajuur); 3. juuretis (leiva-, tainajuur); 4. algus, algupära, lähtekoht (suguvõsa juured, kõige kurja juur); 5. keeleteaduses: lihttüvi; 6. matemaatikas: kuupjuur, ruutjuur’.

Vastavaid nähtusi kutsutakse ühetähenduslikkuseks ehk monoseemiaks ja mitmetähenduslikkuseks ehk polüseemiaks. Mitmetähenduslikkus on paratamatu juba seetõttu, et keeles olevate ja võimalike sõnatüvede hulk on piiratud võrreldes tohutu hulga tähendustega, mida inimesel on tahtmine väljendada. Uute tüvede juurdeloomist piiravad mälu võimed, vähem häälikstruktuur. Mõnevõrra leevendavad olukorda sõnade tuletamine ja liitmine, milleks eesti keeles on väga avarad võimalused. Tuletamisel astub aga takistusena ette paronüümia (vt L 40) ja liitmisel sõna ülemäärane pikkus. Sõnade mitmetähenduslikkus on selgemaid tõendeid selle kohta, kuidas keeles valitseb ökonoomsuse põhimõte: kasuta ratsionaalselt ära kogu olemasolev keeleaines. Teine mitmetähenduslikkuse põhjus johtub inimese psüühikast: ta tahab keelega mängida, tähendusi nihutada ja üle kanda, ega tahagi olla alati üheselt mõistetav. Põhjus võib olla seegi, et suhtluse põhimõtteks on uue sidumine vanaga – uus kasvab välja vanast. Levinud viis uue mõiste väljendamiseks on temaga assotsiatiivselt seotud mõistet märkiva sõna ärakasutamine ja seega viimase muutmine mitmetähenduslikuks.

Tähenduse liike

Allpool tutvustame mõnda semantikas kasutatavat mõistepaari, mis aitavad tähendust paremini mõista.

põhitähendus ja tähendusvarjund

Põhitähendus on keelendi tähendus, mis jääb invariantseks (muutumatuks) kõigil kasutusjuhtudel. Nt sõna kest põhitähendus on ‘väljastpoolt kattev ümbris’, vrd raku, mao või padruni kest, inimese maine kest. Tähendusvarjund on keelendi põhitähendusele toetuv kaastähendus. Nt sõnal kild : killu on peale põhitähenduse ‘väike tükk’ veel tähendusvarjundid ‘väike lõik või viil’ (kild juustu, singikild) ja ‘väike osake või katke’ (killud lapsepõlvest, kilde liivlaste minevikust). Sõna hingitsema põhitähendus on ‘vaevaliselt elama, eksisteerima või tegutsema’, mis tähendusvarjundeis avaldub järgmiselt: 1. vaevu hinges olema; 2. kehvalt elama, virelema; 3. kiduralt kasvama; 4. vaevaliselt põlema või valgustama; 5. vaevaliselt tegutsema; 6. ülekantult (nt Südames hingitseb lootusesäde).

alg- ehk esmane tähendus ja teisene tähendus

Alg- ehk esmane tähendus on keeleajaloolise kujunemise mõttes esimene tähendus. Nt sõna kiri algtähendus oli ‘muster’, läikima algtähendus oli ‘loksuma’, mis on praegu säilinud vaid ütlemises süda läigib. (Ongi iseloomulik, et tihtipeale hoiab algtähenduse alal ainult fraseologism.) Algtähendus võib ka täiesti ununeda ja sõna käibida praegu üksnes uues tähenduses. Nt raha algtähendus oli ‘karusnahk, eriti oravanahk’. Sõna peig algtähendus oli ‘lindprii’, aga et lindpriid olid sageli pruudiröövijad, siis aegamööda sai uueks tähenduseks ‘kosija, peigmees’ ja vana tähendus on ununenud.

Teisene tähendus on keeleajaloolise kujunemise käigus hiljem lisandunud tähendus. Nt sõna kiri algtähendusele on juurde tulnud tähendused ‘1. graafiliste märkide süsteem (ladina kiri); 2. kirjamärkidest koosnev tekst; 3. ümbrikus läkitatud sõnum’. Hiilgus oli varem konkreetne nägemismeele abil tajutav nähtus – ‘valguskiirgus, sära’, aga XX sajandi algul lisandus sõnale abstraktne tähendus ‘toredus, uhkus, suursugusus’.

denotatiivne tähendus ja konnotatiivne tähendus ehk konnotatsioon

Denotatiivne tähendus on sõnaraamatutähendus. Konnotatiivne tähendus ehk konnotatsioon on tundmuslik lisatähendus, mille keeletarvitajad seovad sõnaga oma kogemuste alusel. Nt sõna hambaarst tähendus on seletussõnaraamatus ‘hammaste, suuõõne ja lõualuude haigusi raviv arst’, aga paljudel inimestel pigem ‘vastik hambapuurija’. Vastupidi hästi peaksid mõjuma nt sõnad puhkus ja päike.

Vahel tuleb sõnumi vastuvõtja huvides valida sünonüümide hulgast selline, millel võib eeldada positiivseid konnotatsioone, ja vältida konnotatsioonideta või võimalike negatiivsete konnotatsioonidega sõna. Nt meelsamini öeldakse, et olen võtnud krediiti, ehk ka laenu, vähem tahetakse öelda olen teinud võlgu. Parema meelega ollakse detektiiv kui nuhk ning (sekstöötaja) turvamees kui sutenöör.

Positiivsete konnotatsioonide saamiseks tuleb vahel luua uusi sõnu, kui senised sõnad kipuvad keeletarvitajail üksnes negatiivsete arusaamade, elamuste ja kogemustega seostuma. Nt vähearenenud maa asemel arengumaa, kerge muusika asemel levimuusika.

On aga ka vastupidiseid juhtumeid, kus just uudissõnal on osa keeletarvitajate teadvuses negatiivsed konnotatsioonid (vastuassotsiatsioonid). Nt mõni aastakümme tagasi ei tahtnud kunstilised võimlejad olla iluvõimlejad (neile meenutas see sõna argikeeles tuntud iluvingerdajat); kultuuripalee arvati sobivamaks kui linnahall, mis kardeti tähendavat keskaegse Tallinna eestlasest linnakodanikku (homonüüm on tõepoolest olemas, aga keda on see tegelikult seganud?); oldi vastu koolieelikule, sest eelik seostuvat suurtükiga; rajatis ei sobivat, sest see kõlavat nagu rajakas. Praeguseks on need negatiivsed konnotatsioonid tuhmunud ning iluvõimleja, linnahall, koolieelik ja rajatis eesti keeletarvitajate enamikule konnotatsioonideta sõnad. Vanimaid ebameeldiva konnotatsiooni näiteid pärineb XX sajandi algusest, kui söögimaja asendama pakutud sööklat naeruvääristati öökla abil. Pärast oli söökla aastakümneid üsna neutraalne sõna. Nüüd aga on ta saanud ‘nõukogudeaegse kehva söögikoha’ konnotatsiooni ja teda asendavad toidutare, toidutuba, söögimaja, söögituba, trahter, kõrts, bistro(o), pubi jpm.

Mitmed tegelikult laiema tähendusega sõnad seotakse postsovetlikul ajal ikka veel ainult Nõukogude Liiduga, nt tuletist üleliiduline ei julgeta kasutata tähenduses ‘üle Euroopa Liidu’.

usuaal- ehk tavatähendus ja okasionaal- ehk juhutähendus

Usuaal- ehk tavatähendus on püsiv tähendus, milles keelendit harilikult mis tahes kontekstis kasutatakse. Nt klaaspärl ‘klaasist tehispärl’. Okasionaal- ehk juhutähendus on tähendus, mis on keelendile antud ainult mingis ühes kontekstis tavapärasest tähendusest hälbides. Sellist keelekasutust esineb rohkesti luulekeeles ja see mõjub alati markeerituna. Nt klaaspärl ‘suur vihmapiisk’.

vaba tähendus ja seotud tähendus

Vaba tähendus on sõnal olenemata teistest sõnadest, millega ta seostub. Nt sõna kiik tähendab mis tahes seostes ‘kiikumisvahend’ ning sääsk on ‘teatav putukas’. Seotud tähenduse saab sõna üksnes mingi fraseologismi vm sõnaühendi koosseisus. Nt ainult ühendis kaelakiike tegema hälbib kiik oma tavalisest tähendusest ning ühendis teeb sääsest elevandi on sõnal sääsk ‘tühiasja, pisiasja’ tähendus.

leksikaalne tähendus ja aktuaalne tähendus

Leksikaalne tähendus on keelendi üldistatud potentsiaalne tähendus, nt verbi haihtuma tähendus eesti keeles. Aktuaalne tähendus on keelendi konkreetses kasutuses avalduv tähendus, nt verbi haihtuma tähendus siin praegu lauses Ühel suveööl oli meie auto parklast haihtunud.

leksikaalne tähendus ja grammatiline tähendus

Termin leksikaalne tähendus esineb veel teiseski mõistepaaris, ent avaldab ennast veidi teisest küljest: leksikaalne tähendus on sama sõna kõigile muutevormidele ühine tähendus, mida kannab sõnatüvi. Nt vormide kirg, kired, kirgedeta tähendus ‘tugev tunne’. Grammatiline tähendus on ühesugustele muutevormidele ühine tähendus, mida kannavad harilikult tunnused, vahel ka tüveteisendid. Nt kirgedeks, lapseks, kollaseks, sinuks tunnus -ks märgib saavat käänet; külla, jõkke, merre (vrd küla, jõgi, meri) on sisseütleva vormid.

Leksikaalsele tähendusele on lähedane veel kategoriaalne tähendus - kõige üldisemat tähenduskategooriat näitav tähendus. Nt sõnad hea, kiire, kibe tähendavad omadust.

nominatiivne tähendus ja ekspressiivne tähendus

Nominatiivne tähendus on keelendi vahetult tegelikkuse esemete, olendite, nähtuste jm-ga seotud põhitähendus. Nt kerkima nominatiivne tähendus on ‘ülespoole, kõrgemale liikuma, tõusma’ (neiu rind kerkis ja vajus, tainas kerkib, maapind kerkib); kevad on ‘üks aastaaegu’. Ekspressiivne tähendus on keelendi põhitähendusele toetuv emotsionaalselt värvitud tähendus. Nt kerkima puhul ‘tekkima, sündima, ilmuma’ (on kerkinud uusi andekaid pianiste, kerkis hulk küsimusi); kevad ‘(millegi) uue ja värskendava algus’ (elukevad, rahvuslik kevad).

otsene tähendus ja ülekantud tähendus

Otsene tähendus on tähistatu ja tähistaja kõige vahetum seos. Nt mürgine ‘mürki sisaldav’ (mürgine madu, mürgine taim); jämedakoeline ‘jämeda koega’ (nt kampsuni kohta); seapesa ‘sea ase’; seanahk ‘mis seal seljas või nülitud’ (seanahast portfell); seasõrg ‘sea jala osa’. Ülekantud tähendus on tähendus, mille keelend on saanud tema kasutama hakkamisel mingis talle ebatavalises seoses (hrl võrdluse alusel). Nt mürgine ‘õel’ (mürgise keelega vanamees, mürgine vanamees); jämedakoeline ‘peenuseta, tahumatu’ (jämedakoelised naljad); seapesa ‘segamini tuba, ase vm’; veab seanahka ‘looderdab’ ja seanahavedaja ‘looder’; seasõrg ‘üks sõlmeliike’.




Täite- ja stampsõnad

Suulises tekstis esinevate sõnade semantikat uurides võime seal leida lause mõtte edastamise poolest sisuvaeseid sõnu ja väljendeid – täitesõnu. Vahel kasutatakse neid harjumusest, nt nagu, tähendab, tead, eks ole, kurat, raisk. Vahel on täitesõnad selleks, et kõneldes sõnastamiseks aega võita. Siis seisavad nad hrl inforikaste lauseosade ees, nt Seda et – ma siiski ei tule. Kui vestluses tekib piinlik paus, pomisetakse vähemalt eks ta ole. Seltskondliku vestluse lõpetamise märguandena käibib ega siis midagi.

Palju rohkem ei paku tähenduse edastamisel stampsõnad ja -väljendid, mis võivad esineda nii suulises kui ka kirjalikus tekstis. Need on liiga palju ja peagu mehaaniliselt tarvitatavad sõnad, samal ajal kui leiduks selgemaid ja täpsemaid sõnu. Nt antud, vastav, realiseerima, rida (rida kodanikke – ei selgu, kas mõni kodanik, mitu kodanikku või palju kodanikke), paika panema, abinõusid rakendama.

Tähenduse edastamise poolest on tühjavõitu veel püsiepiteedid, s.o epiteedid, mis on kinnistunud oma põhisõna juurde või korduvad samades kõneolukordades peagu mehaaniliselt. Kinnistunud püsiepiteedid esinevad hüüdnimedes, nt William Punahabe, Kõverkaela-Juku. Tühjalt kordusid nt nõukogulikud püsiepiteedid helge tulevik, ere näide, ennastsalgav töö, tublid töölised, emakene maa, rahva monoliitne ühtsus, uued eesrindlikud meetodid, tulihingeline patrioot, lüpsja võttis sügava rahuldustundega vastu NLKP KK otsuse. Püsiepiteete on aga teisigi: nt augustiöö on tihti sume, sõdurpoiss tihti uljas. Targem oleks kas tühi epiteet ära jätta või kasutada ühekordset ja värsket.




Tautoloogia ja pleonasm

Tähenduskordused on tautoloogia ja pleonasm. Neid mõisteid on varem püütud lahus hoida, nüüd aga hrl enam ei eristata ei meil ega mujal. Käsitleme neid siingi mõlemat kõneliiasusena, mis seisneb sama või lähedase tähendusega sõnade tarbetus korduses. Nt ühtlasi ka, samuti ka, üksikutel erandjuhtudel, seaduse eelnõu projekt, rikas miljonär, reaalne tegelikkus, kindel veendumus, täiesti juhuslik kokkusattumus, kõige optimaalsem, ilmus taas ja taas uuesti.

Üleliia on määrsõnad esimese tulba ühendverbides, mille asemel peaks kasutama kas teise tulba lihtverbe (määrsõna ära jättes) või kolmandas tulbas olevaid samatähenduslikke ühendverbe (vt ka SÜ 14):

ümber töötlema	töötlema	ümber töötama
ümber reformima	reformima	ümber kujundama
ümber reorganiseerima	reorganiseerima	ümber organiseerima = ümber korraldama
üles loetlema	loetlema	üles lugema
üles ilmutama	ilmutama	üles näitama
ette ennustama	ennustama	ette kuulutama
ette prognoosima	prognoosima	ette kuulutama
ette kujutlema	kujutlema	ette kujutama
ette valmistuma	valmistuma	(end) ette valmistama
ette eeldama	eeldama	ette nägema
juurde lisama	lisama	juurde panema
järele matkima	matkima	järele tegema
sisse importima	importima	sisse tooma = sisse vedama
edasi edenema	edenema	edasi arenema
lahti dešifreerima	dešifreerima	lahti šifreerima
vahele sekkuma	sekkuma	(end) vahele segama
ära likvideerima	likvideerima	ära kaotama

Liiale ei maksaks tautoloogia tõrjumisega siiski minna. Nt ühendverbide ära pole kaugeltki alati üleliigne, vaid võib verbile anda kas uue või vähemalt perfektiivsuse tähenduse: ära arvama, ära kulutama, ära maksma, ära minema, ära rääkima, ära sõitma.

Ei ole põhjust pahaks panna ka rahvakeelsete sõnade tautoloogiat, nt liitsõnus pärnapuu, särjekala, aprillikuu, roosilill, peigmeespoiss, maduuss on põhiosa tegelikult liigne. Teame ju, et pärn on puu, särg kala jne. Sama võtet kasutab keel võõrsõnade puhul, mille tähendus tihti tundmatu – lisatud omakeelne põhisõna ütleb teadmiseks hüperonüümi (lähima soomõiste). Nt kirjakeelsed nimetavalise liitumisega rotang = rotangpalm, ruberoid = ruberoidpapp, mulinee = mulineelõng, simultaan = simultaanmäng ja argikeelsed omastavalise liitumisega borš = boršisupp, bronh = bronhitoru, gripp = gripihaigus, dipp = dipikaste.

Teiselt poolt on jälle liitsõnu, kus täiendosa tegelikult liigne, nt mäekink, viljaikaldus, piibutobi, ususekt.

Väljenduse mõjukuse ja nähtuse igakülgse esituse huvides kasutatakse tautoloogiat kirjanduses ja rahvaluules lausekujundina, nt regilaulus:

Kesse teilt merele lähvad,
kesse aerule aeta,
sugaralle sunnitakse?
Mehed meilt merele lähvad,
poisid aerule aeta,
sugaralle sunnitakse.


Ilukirjanduses on rohkesti teineteist kordavaid, aga väljendust mõjusamaks tegevaid sünonüümipaare:

meel ja mõte	vaen ja viha
häda ja viletsus	surm ja põrguhaud
rist ja viletsus	arm ja hellus
häda ja vaev	lust ja rõõm
rist ja häda

Samasuguseid sõnapaare kasutatakse kõnekeeleski intensiivsuse ja rohkuse väljendamiseks:

ohkis ja puhkis	kärin ja mürin
hüppas ja kargas	luud ja kondid
aietas ja oietas	must ja räpane
ohkas ja õhkas	hool ja mure
hoia ja kaitse	lust ja lillepidu
jõudu ja jaksu	ei otsa ega äärt




Parasiitsõnad

Arusaamistõrkeid võib tekitada parasiit- ehk nugisõna – vääras tähenduses kasutatav, teis(t)e sõna(de) tähendusalale tunginud sõna. Nt tänu halba põhjustanu korral: tänu maavärinale (= maavärina tagajärjel), tänu kontrolli puudumisele (= kontrolli puudumise pärast või tõttu), tänu õe matusele (= õe matuse tõttu). Sõna kaasaegne on õige ühendis kelle või mille kaasaegne: Louis XI, Napoleoni või meie kaasaegne. Teda on aga arvatud sobivat ka tähenduses ‘tänapäevane, praegusaegne, nüüdisaegne, nüüdis-, moodne, modernne’ (nt kaasaegne büroomööbel). Sõna praktiliselt kasutatakse seal, kus peaks seisma tegelikult või õigupoolest. Levinuim parasiitsõna on praegu läbi sõnade kaudu, üle, pärast, järel, tõttu jt asemel.

1912. a kirjutas Eduard Vilde parasiitsõna asjus väikese veste.

Sarnase kaebtusekiri

Ma kaeban teie peale ülekohtu pärast, Eesti sulemehed, ja tõstan protesti vägivalla vastu, mida teie minu kallal tarvitate! Kellegi seljast ei võeta kahte nahka, aga minu seljast võtate teie mitu nahka. Ükski sulane ei suuda kahe eest tööd teha, aga mina pean kuue eest tegema. Minul seisab hing keele peal, aga minu kuut ametivenda lasete tööta seista ja nälgida! Minu nimi on „sarnane” (venelased hüüavad mind „похожий”, sakslased „ähnlich”). „Sarnasena” heitsin ma teie teenistusse, „sarnase” kohuseid tahtsin ma teie juures täita, „sarnase” amet oli mul õpitud. Aga kuidas peate teie lepingut? Teie sunnite mulle kaubeldud töö asemel hoopis teiste teenijate orjuse peale, kelle nimed on: „niisugune” ja „seesugune”, „säärane” ja „säherdune”, „nihuke” ja „sihuke”! Seda rõhumist ja kurnamist, seda nülgimist ja kägistamist ei taha ma sotsialismuse aastasajal kauemine kannatada. Kurb küllalt on minu ametivenna „karskuse” saatus, kellele teie „kainuse” kohused kaela olete ajanud. Nüüd on kõik ilm „karskust” täis, aga „kainust” pole kuskil, ehk õigemine: ei ole teil karskust ega ole teil kainust – mõlemad olete mokka pannud. Nüüd tahate ka mind maha materdada, kuna teie mu kuus seltsimeest tööta oleku läbi surmale suigutate. Ma kaeban teie peale ülekohtu pärast, Eesti sulemehed, ja tõstan protesti vägivalla pärast, mida teie meie ja seega Eesti keele kallal tarvitate! Ära neetud olgu see puupea teie seast, kes esimest korda „kainuse” „karskusega” ära vahetas, ära neetud see kõlupea, kes esimest korda „säherduse” „sarnase” naha sisse toppis, ja ära neetud kõik need ahvid, kes neile esimestele praegu järele teevad!

Parasiitsõna mõistet kasutavad keelehooldajad, kes annavad keeletarvituse ilmingutele hinnangu ning püüavad keeletarvitust neile soodsana paistvale poole suunata. Seda ei kasuta keeleuurijad, kes vaid jälgivad ja seletavad keelekasutuses ilmnevaid arenguid, püüdmata neile anda väärtushinnangut. Tänu-näidet tõlgendavad lingvistid järgmiselt: mingi ajani kasutati tänu üksnes head põhjustanu korral, siis tähendus laienes ja tänu hakati kasutama missuguse tahes põhjustaja puhul. Algne tähendus tuhmus, tänu-st sai kaassõna tähenduses ‘tõttu, pärast’. Areng oli loomulik ning midagi laiduväärset selles polevat.

Keelehooldemõiste on ka moesõna. Mõned sõnad võtavad vahel kogu keelekollektiivis võimust. Tahetakse uudse väljendusega teiste hulgast esile tõusta, aga allutakse tegelikult hoopis moe sarnastavale jõule. Nt peetakse huvitavaks öelda läks kuulajatele peale (mitte meeldis), fänn (mitte austaja või ihaleja), stoori (mitte lugu), in ~ inn (mitte aktuaalne, popp, moekas või moes), fiiling, slõugan, kasutada taas vanapäraseid sõnu möödanik (mitte minevik) ja ära rippuma (mitte sõltuma), rehkendama (mitte arvutama). Narr on üksnes see, et rohke kasutuse tõttu just värskena kavatsetud väljendus lamestub. Kehvemad on moesõnad ja -väljendid, millel universaalkasutuse tõttu ähmastub tähendus. Mõne aasta eest oli päris raske aru saada, mis meie poliitikud ja majandusmehed üritasid paika panna ning mis nägemusi nad nägid. Praegu on moes (plaane) maha märkida, (probleeme) kaardistada, lahti kirjutada ja lahti rääkida, ei saa üle ega ümber ning maastik (haridusmaastik, meediamaastik). Traditsiooniliste fraseologismide kohvile kutsuma ja kohvil käima asemel laiutavad russitsismid vaibale kutsuma ja vaibal käima.




Fraseoloogia

Fraseoloogia on õpetus fraseologismidest. Sama sõna tähistab ka fraseologismide kogumit ja me võime seda tarvitada mitmes mahus, nt eesti keele fraseoloogia, eesti somaatiline fraseoloogia.

Fraseoloogia põhimõisteid on fraseologism ehk fraseoloogiline üksus, s.o keeles laialt käibiv püsiv tavapärane sõnade ühend, millele on omane osade tähenduslik kokkukuulumine ning hrl ka metafoorsus. Fraseologismidena esinevad idioomid, võrdlused, kõnekäänud jm. Nt lendas orki, kits kahe heinakuhja vahel, kuidas käbarad käivad? Enamik fraseologisme on stiililiselt markeeritud. Võrreldagu näiteks värvikat loobib kaikaid kodaratesse ja neutraalset teeb takistusi, kirjutan kahe käega alla ja olen täiesti päri, keeras kihva ja rikkus ära, suur nina ja tähtis isik, nagu välk selgest taevast ja ootamatult, kas või nui neljaks ja igal juhul, Jeeriku pasun ja väga vali hääl, ei ole mees ega midagi ja on vilets mees, töö käib täie auruga ja hoogsalt.

Lähedane mõiste on fraseem ehk püsiühend, s.o püsiv tavapärane sõnade ühend keeles. Nt terminid käiku vahetama, rahvusvaheline leping, vaikiv nõusolek, avalik õigus; eestilised eitused ei liiguta oimugi, ei liiguta lillegi, närvgi ei liigu, silmgi ei pilgu.

Idioom on liik fraseologisme: tähenduslikult kokkusulanud liikmetega püsiühend, mille kogutähendus ei tulene ühendit moodustavate sõnade tähenduste summast. Nt peab silmas, puistab südant, viskab villast, tõmbas (minevikule) kriipsu peale, ajas pilli lõhki, tabas naelapea pihta, on (pruudi) üle löönud, võta näpust, tõusev täht, (poisil oli) vesi ahjus, vorst vorsti vastu, tuli takus, ühe vitsaga löödud. Ebatäpselt on seda sõna kasutatud ka fraseologismi tähenduses üldse. Peale selle kasutatakse sõna idioom tähistamaks mingile keelele eriomast sõna, vormi, püsiühendit, millele teistes keeltes ei leidu samalaadset vastet. Nt idioome paneb kindad kätte, kuidas käsi käib?, ära aja kärbseid pähe, tegi karutükke saab küll inglise või vene keelde tõlkida, ent mitte nii, et kuidas käsi käib = how is hand walking = как рука ходит.

Idiomaatiline tähendab ‘tähenduslikult kokkusulanud’. Idiomaatiline väljend on sama mis idioom.

Idiomaatika on kõik mingi keele idioomid kokku ja samal ajal ka õpetus mingi keele idioomidest.

Nagu mainitud, esinevad fraseologismidena ka võrdlused. Ehteestilised rahvalikud võrdlused on nt vihma valab (~ tuleb) nagu oavarrest, kleit nagu mustlase tulekahju, läks nagu keravälk, piiblist pärineb nt jäi seisma nagu soolasammas.

Rohkesti esindatud fraseologismiliik on kõnekäänud. Need on piltlikud püsiütlused mingi olukorra, nähtuse, eseme või omaduse iseloomustamiseks. Kõnekäändudeks on püsivad sõnapaarid, metafoorsed ütlused, retoorilised hüüatused ja küsimused. Nt ei liha ega kala, (ei hakka) nahka turule viima, ole tuhandeks terve!, kivi kotti!, kadus nagu tina tuhka, (elu) ripub juuksekarva otsas.

Fraseologismid on tihtipeale ajahamba all kulunud. Nii on järgmistes näidetes nurksulgudes osad tänaseks kadunud: rindu [kokku] pistma, jalga [käia] laskma, [nutika] peaga poiss.

Eesti fraseologismides on tihti kõlakujundeid, eriti alg- ja lõppriimi. Algriim esineb alliteratsiooni või assonantsina (kaashääliku- või täishäälikukordusena), nt käi kuu peale kurke müüma, ei püsi pudeliski paigal, käib käest kätte, pani pihta, rusikas rullis, suure surmaga, kuidas käbarad käivad?, kaval kui kapsauss, nagu tuli tuha all, lase käed käia!, tuhat ja tuline, tühja täis. Lõppriime on näha-kuulda fraseologismides ei aita ussi- ega püssirohi, iidamast ja aadamast, ei kihku ega kahku, ei kippu ega kõppu.




Fraseoloogia. Fraseologismide päritolu

Fraseoloogid uurivad ka fraseologismide päritolu, mis võib olla õige mitmekesine. Nagu muuski sõnavaras saab siingi eristada genuiinset ja laenulist osa – põlis- ja laenfraseoloogiat.

Põlisfraseologismidele leiame tihtipeale vasteid sugulaskeeltest, mis osutab pikale eale: need fraseologismid olid olemas juba siis, kui praegused läänemeresoome keeled polnud veel välja kujunenud. Nt ee suud puhtaks rääkida – sm puhua suunsa puhtaaksi, ee ei saa sõna suust – sm ei saa sanaa suustaan, ee süda tilgub verd – sm sydän vuotaa verta, ee (kellelegi) südant kaotada – sm menettää sydämensä (jollekulle), ee hinge heita – sm heittää henkensä. Põlisteks puhteestilisteks peetakse pada ajama, püksid sõeluvad püüli, (tal on) vesi ahjus jm.

Laenfraseologisme on eesti keel palju saanud saksa ja vene keelest, millega ta on ajalooliselt olnud kõige tihedamini seotud. Nii arvatakse saksa laenudeks fraseologismid pöialt pidama, vrd (jemandem) den Daumen halten (või drücken); silma torkama, vrd in die Augen stechen; ninapidi vedama, vrd an die Nase führen; Rootsi kardinate taga olema, vrd hinter schwedischen Gardinen sitzen; vene laenudeks keelt hammaste taga hoidma, vrd держать язык за зубами; ajusid liigutama, vrd шевелить мозгами. Mõned fraseologismid on küll eestilised, aga nende kujutlustaust üsnagi rahvusvaheline. Nt sama motiiv mis eesti väljendites kops läheb üle maksa ja tekitab paksu verd esineb üsna rahvusvaheliselt.

Ongi palju neid fraseologisme, mis on ühesugused paljudes keeltes ja on päris võimatu kindlaks määrata, kas nad on tekkinud eri keeltes iseseisvalt või siis esialgu ühes keeles ja pärast laenunud teistesse keeltesse (aga kust kuhu?). Paljudel Euroopa rahvastel on tuntud nt meie ütlustega tuhvli all olema ja sarvi tegema samalaadsed püsiväljendid.

Fraseologismi välisel kokkulangemisel mõne teise keele väljendiga tuleb siiski olla ettevaatlik. Nt eesti keeles tähendab miski passib nagu rusikas silmaauku head sobivust. Vene keeles ütleb sama teisekujuline fraseologism не в бровь, а в глаз. Saksa keeles paistab aga olevat sama mis meil – etwas paßt wie die Faust aufs Auge. Ainult – tähendus on hoopis ‘miski on täiesti sobimatu, nagu sea seljas sadul’. Eesti fraseologism on kahtlemata saksa laen. J. V. Jannsenilt on registreeritud veel ka saksapärane tähendus, hiljem on aga eestlased tähenduse ümber pööranud.

Palju ühesuguseid fraseologisme on eri rahvad võtnud kõigile tuntud ühest ja samast raamatust – piiblist. Näiteks pärinevad sealt eesti fraseologismid (millestki) oma käsi puhtaks pesema, küünalt vaka all hoidma, pärleid sigade ette heitma või viskama, kuldvasikat kummardama, lambaid sikkudest lahutama, tolmu jalgelt pühkima, kurjast vaimust vaevatud, pimedusega löödud, keelatud vili, hüüdja hääl kõrbes, koormakandja eesel, metsalise märk, tõotatud maa, pinnuks silmas, savist jalgadel, siitsaadik ja mitte enam, taevaluugid lahti, kiviviske kaugusel.

Teine ühisläte on olnud antiikkultuur. Vana-Roomast oleme näiteks saanud Luculluse pidusöögi või lukullusliku söömingu ‘külluslik sööming’, Damoklese mõõga ‘pidev hädaoht’, kuldse kesktee, valge varese ‘keegi teistest erinev’, ütlused kas kilbiga või kilbi peal ‘võitjana või kaotajana’, ei näe puude taga metsa ‘üksikasjad varjavad terviku’.

Nagu muudki sõnavara lisandub keelde fraseologisme ka tänapäeval. Nende keeles kodunemine võtab siiski rohkem aega kui näiteks uute esemete nimetuste keeldetulek. Uusi fraseologisme on nt siililegi selge (vn и ежику понятно) ja nupp nokib (vn голова клюет).

Fraseoloogia pole ainult kirjakeele pärisosa. Ohtrasti on fraseologisme näiteks slängis, kus loomeimpulsse annab tahe keeleliselt silma paista, üllatada, vaimutseda või oma tegevust varjata. Näiteid selle kohta kurjategijate slängist: makarone riputama ‘valetama’, orelit mängima ‘rusikatega ribidesse lööma’, saba maha panema ‘surema’, torni andma ‘vastu nina andma’, kamm löödi turja ‘võeti kinni’, lamp on peal ‘jälgitakse’. Üldslängis on tuntud marki täis tegema ja pläkki tegema ‘end häbistama’, käkki keerama ja mäkra mängima ‘midagi ära rikkuma’, ära või üle viskama ‘tüütama’, tõmba lesta! ‘lase jalga’.

Rohkesti huvitavat eesti fraseoloogia materjali on Feliks Vaka raamatutes „Suured ninad murdsid päid ...” Tallinn, 1970, ja „Miks just nõnda? Peotäis tekkelugusid ja uudistavaid lühimatku eesti fraseoloogia radadelt” Tallinn, 1984, ning Asta Õimu „Fraseoloogiasõnaraamatus” Tallinn, 1993, 2. tr 2000.




Etümoloogia

Etümoloogia on sõnade päritolu õpetus.

Peale selle tähistab sama termin veel sõna päritolu seletust, näidates tema sugulussuhteid muude sõnadega samas või sugulaskeeltes, laenulisust jm. Nt sõna kuu etümoloogia Julius Mägiste etümoloogiasõnaraamatus ütleb, et tegemist on eriti vana uurali sõnaga. Esitatud on vasteid lähemaist ja kaugemaist sugulaskeelist samojeedi keelteni välja, kusjuures sealne ki tähendab nagu meilgi nii taevakeha kui ka kalendrikuud. Peale selle kuuluvad etümoloogiasse seosed eesti liitsõnadega kuupäev ja kuutõbi ning tuletisega kuine, soome tuletistega kuutamo ‘kuuvalgus’ ja -kuinen, karjala tuletistega kuudamo ja kuuhine jm.

Osa etümoloogiaid on ilmselged igale keeletarvitajale, on aga neidki, millest saab aru üksnes kogenud keeleteadlane. Nt on arusaadav, et linnunimetused viu, peoleo ja tsiitsitaja on eesti keeles kujunenud onomatopoeetilised sõnad, rääk ja ronk on veidi laiemat läänemeresoome onomatopoeetilist päritolu (vrd vastavalt sm rääkky ja liivi kronk). Aga kuidas kuuluvad kokku eesti püü ja ungari fogoly ning kuidas leib on germaani laen (gooti keeles hlaifs) – nende sõnalugude esitamine ja mõistmine nõuavad keeleajaloolisi teadmisi. On palju neidki tüvesid, mille etümoloogia kohta on püstitatud mitu oletust, kus aga lõplik tõde pole veel kaugeltki selge, jääb vaieldavaks ja kahtlaseks võib-olla igaveseks. Nt Soome, Karjala ja Tallinna nimi on andnud ainet mitmeks hüpoteesiks. Eesti tüvi mõdu saab võrdväärsete oletuste kohaselt olla kas balti või germaani laen. Tüve äsja seos muudes läänemeresoome keeltes leiduvate ligilähedaste sõnadega on häälikulise sobivuse poolest kahtlane, aga teist selle tüve päritolu hüpoteesi pole.

On olemas sõnapaare, mis on sama algupära, kuid häälikuliselt ja sageli ka tähenduslikult on teineteisest erinevaks kujunenud. Etümoloogilised dubletid on nt tõsi ja tõde, kand ja känd, tütar ja tüdruk, tüü ja tüvi, hing ja hõng.

Omapärane nähtus on rahvaetümoloogia – sõna (hrl laensõna kui võõrama ja tundmatuma) kuju selline ebareeglipärane muutumine, mille tagajärjel sõna saab omamoodi seletuse tema osiste tähenduse kaudu, sõna sisevorm saab läbipaistvaks. Nt sks Zubiss sai eestlasele omaseks ja arusaadavaks kujul suupiste, sks Sarg kujul (puu)särk, baltisaksa sõnast Denkelbuch ‘taskuraamat, märkmik’ sai tengelpung ‘rahakott’. Ülbe nautleja ja naistevõrgutaja don Juan ~ donžuan kannab rahvakeeles nime tonksujaan (tonks ‘suguühe’). Kahelehist käokeelt kutsuvad eestlased ööviiuliks, sest on arvanud saksakeelses nimes Nachtviole sõna viole ‘kannike’ olevat viiuli. Setumaal on vene viljapuunimesid слива ja груша kasutatud kui liivapuu ja kruusapuu. Alamsaksa isikunimest Vent (< Venceslaus) on praeguseks saanud talunimed Vända ja Vändi, sest rahvas on siin arvanud aluseks olevat sõna vänt (om vända, mõnes murdes vändi.)

Paljudel rahvastel on oma keele põhisõnavara etümoloogiasõnaraamatud, mis seletavad sõnade päritolu, sugulusseoseid ja arengulugu. Eesti sõnavara kohta on Julius Mägiste „Estnisches etymologisches Wörterbuch” I–XII. Helsinki, 1982–83, kuid see jäi autori surma tõttu viimistlemata. Kellele tahes uudishimulikule keeletarvitajale sobib kasutamiseks Alo Rauna „Eesti keele etümoloogiline teatmik” Maarjamaa kirjastus, 1982. Selles on umbes 5800 märksõna, millest aga 10% viiteid. Tegelikult annab etümoloogiad – sõnade elulood – ka Tiiu Erelti, Rein Kulli, Henno Meriste „Uudis- ja unarsõnu”, ainult et uudisliku sõnamaterjali tõttu käsitletakse seda etümoloogiasõnastikuna harva.

Suur korralik etümoloogiasõnaraamat on eesti keeleteadlastel teoksil.




Onomastika

Onomastika ehk nimeõpetus on leksikoloogia haru, mis käsitleb nimede struktuuri, algtähendust, päritolu ja muutumist. Sama sõna tähistab ka mingi keele või piirkonna nimede kogumit, nt eesti keele onomastika, Saaremaa onomastika.

Nimi ehk pärisnimi ehk prooprium on liik üksikobjekti tähistamiseks (diferentseerimiseks ja identifitseerimiseks) kasutatavaid nimisõnu või nimisõnafraase. Üksikobjekti all tuleb mõista nii ainulist objekti, nagu Juhan Liiv, Suur Vanker, Võrtsjärv, Virumaa, kui ka sellist üksikobjektide hulka, mida omakorda on võimalik pidada üksuseks, nagu Volvo, Viljaveski leib, aumärk Mõõk ja Ilves.

Üldnimi ehk apellatiiv on nimisõna või nimisõnafraas, mis tähistab mingite esemete, nähtuste või muu liiki ja ühtlasi selle liigi mis tahes liiget, nt kass, luuletaja, järv, punane sõstar, kurbus.

Teisisõnu võib öelda: pärisnimi individualiseerib, üldnimi liigitab kuhugi klassi, vrd nt Luule ja luule, Tamm ja tamm.

Nimetusel on laiem ja kitsam tähendus. Esiteks on ta iga nimisõna (või nimisõnafraas), sh ka nimed. Teiseks on ta nimisõna (või nimisõnafraas), mis ei ole nimi.

Arvestada tuleb sedagi, et ka nimi käibib peale eelmainitud ‘proopriumi’ tähenduse veel tähenduses ‘iga nimisõna või nimisõnafraas’ (üldnimi ja pärisnimi), seega võrdselt nimetuse esimese, laiema tähendusega.

Nimel on järgmised struktuurielemendid:

• nimetuum, mis on iga nime põhiosa, nt Kristjan Raud, Emajõgi, Peipsi järv, Vanemuise teater;

• liigisõna, mis osutab tähistatava objekti liigile, nt Emajõgi, Peipsi järv, Illusiooni kino, Läti Vabariik;

• hargtäiend, mis lisatakse nimetuumale samakujuliste nimede üksteisest eristamiseks, nt Suur Munamägi ja Väike Munamägi, Suur-Karja tänav ja Väike-Karja tänav, Rööpli-Jaani talu (eristamaks sama küla Jaani talust) ;

• nimepartikkel on nime koosseisu kuuluv abisõna, nt Ludwig van Beethoven, Claude Joseph Rouget de Lisle.

Nimetuum peab olema igas nimes. Liigisõna on paljudel juhtudel fakultatiivne: võime öelda Peipsi, Läti, Mõõk ja Ilves, aga ei saa öelda Emajõe asemel Ema või Narva jõe asemel ainult Narva. Hargtäiend ja nimepartikkel on piiratuma kasutusega struktuurielemendid.

Nimealise ehk nimetamise objekti järgi on kõige tavalisemad nimeliigid isiku- ja kohanimed. Teisi nimeliike vt veel seoses algustäheortograafiaga O 24.




Onomastika. Isikunimed

Isikunimi ehk antroponüüm on inimest tähistav nimi. Isikunime osad on eesnimi, s.o lapsele tema sünni registreerimisel antav nimi, ja perekonnanimi, s.o vanemailt lapsele kanduv nimi. Perekonnanimi asetseb enamikus keeltes eesnime järel (nt inglise ja saksa keeles), harvemini ees (nt ungari ja jaapani keeles). Tänapäeva eestlase eesnimi on ees ja perekonnanimi järel, nt Ain Kaalep, Viivi Luik, Mats Traat. Ainult seal, kus on tarvis perekonnanimede järgi tähestikulist järjestamist, võib kasutada pöördjärjestust, mida märgistab koma, nt

Hirv, Indrek

Kaalep, Ain

Luik, Viivi

Rummo, Paul-Eerik

Traat, Mats

Unt, Mati

Kui sellist järjestust kasutatakse kirjakeelses tekstis, siis on tunda bürokraatiakeele hõngu, nt Kirjanikest võtsid koosolekul sõna Kaalep, Ain, Luik, Viivi ja Traat, Mats. See on pöördjärjestus, kus perekonnanimi on nimetavas käändes.

Veel on võimalik pöördjärjestus, kus perekonnanimi on omastavas käändes, nt Kaalepi Ain, Luige Viivi, Traadi Mats. See on eestipärane mall, sest nii kasutati vanasti eestlaste lisanimesid (vt allpool). Tänapäeval ei ole see aga ametlik ega enam neutraalnegi mall, vaid argikeelne.



Eestlaste eesnimed (näitestiku on koostanud Henn Saari)
1. Eestikeelsed eesnimed
   1. Muinaseesti (läänemeresoome) mehenimed praegusaegsel kujul: Lembit, Toivo, Valdo, Ülo, Vootele, Manivald, Tõivelemb, (liivi:) Kaupo. Naisenimed, mis XIII sajandil olid mehenimed: Ülle, Vilja. Tolleaegsetest naisenimedest on teada vaid vähesed ja neid tänapäeval ei kasutata.

   2. Keskajal laenatud mehenimed: Tõnis (< Antonius); Jaan, Juhan, Hannes, Ants (< Johannes); Jaak, Jaagup (< Jakob); Priit, Vidrik, Kustas, Nigul(as), Märt, Peeter, Pärtel, Siim, Toomas. Naisenimed: Kadri, Kai, Triinu (< Katharina); Reet, Krõõt, Maret (< Margareta); Mari, Ann, Mai, Mall, Leena, Leeni, Liisa, Liisu, Piret.

   3. Uued eesti mehenimed: Kalju, Kaljula, Arvo, Ago, Ott, Valev, Vambola, Vello, Veljo, Urmas. Naisenimed: Aita, Elle, Heldi, Helle, Imbi, Kaja, Heli, Koidu, Leelo, Luule, Maimu, Saale, Urve, Virve, Merike.

2. Võõrkeelsed eesnimed
   1. Vanemad mehenimed: Johannes, Heinrich, Voldemar, Harri ~ Harry, Konrad, Otto, Karl, Eduard, Alfred, Feliks ~ Felix, Rudolf, Richard, Erich, Ferdinand, Viktor, Vassili, Nikolai, Reinhold, Robert. Naisenimed: Marie, Maria, Anna, Elisabeth, Christine, Emilie, Adele, Rosalie, Amalie, Emma, Veera, Olga, Ellen, Erika.

   2. Uuemad mehenimed: Sven, Holger, Nils, Pekka, Ant(t)i, Eero, Imre, Rene ~ René, Aivar, Fred, Guido. Naisenimed: Ingrid, Marika, Kathleen ~ Kätlin, Harriet, Dorrit, Ruta.

Isanimi ehk patronüüm on isa või esiisa nimest saadud nimi. Eri keeltes võib see olla moodustatud kas liite abil (nt vene -ович, -евич, -овна, -евна, Иван Александрович Кузнецов, Мария Александровна Кузнецова) või järglast märkiva sõna abil (nt islandi Jón Ingólfsson – Jón Ingólfuri poeg, Áslaug Ólafsdóttir – Áslaug Ólafuri tütar). Isanimi käibib kas koos eesnimega (vn Матвей Семенович, valgevene Вольга Ягораўна) või on muutunud perekonnanimeks (Skandinaavia son- ja sen-lõpulised nimed, nagu Jensen ‘Jensi poeg’; Gruusia švili-lõpulised nimed, nagu Gogišvili ‘Gogi laps’). On ka perekonnanimesid, mis päritolu poolest on emanimed ehk matronüümid, s.o ema või esiema nimest saadud nimed, nt ingl Nelson ‘Neli poeg’.

Eestlastel ei ole isanime kasutamine tavaks. Siiski oli isanimi terve nõukogude aja kõigis dokumentides ja asjaajamises kohustuslik. Nt avaldustes, telefonimaksete tasumisel, pangast raha võtmisel jne tuli kirjutada: Tiiu Evaldi t Erelt, Jaan Antsu p Kivi. Nüüd on nõutavad ainult eesnimi ja perekonnanimi, mis kokku annavad eestlase nime.

Nagu paljudel teistelgi rahvastel olid eestlastel enne perekonnanimede tekkimist lisanimed. Lisanimi oli isa- või hüüdnimel, ametinimetusel või muul põhinenud isikunimeosa, mis võis, kuid ei tarvitsenud järglastele päranduda. Lisanimed asusid linlastel perekonnanime järel, talupoegadel ees. Eestlased kasutasid lisanimesid, mis olid saadud talunimest (Pendi Joosep, Laratsi Sass), talu- ja isanimest (Vaino Matsi Hans), elukutsest (Sepa Juhan ja Kapa Juhan).

Ametlikult anti perekonnanimed eesti talupoegadele 1816–1835 pärast pärisorjuse kaotamist, Setumaal alles 1921–22.

Eestlaste perekonnanimed on saadud nt

• eesnimest: muistsed Vihalem, Ilu, Miilet; ristiusulised Markus, Joonas, Laretei (< Laurentius)

• kohanimest: Suubi, Tarto, Tallinn, Nurst (< Nurste), Soome, Betlem, Hamburg, London

• loodusest: Koit, Kõue, Vihma; Mäger, Kotkas, Kass, Luts, Konnapere; Kask, Türnpuu, Lill, Murakas; Kivi, Paas, Känd, Mets, Nõmmik, Hobustkoppel

• esemetest: Kell, Kuljus, Tool, Mõrd, Nõel, Kaigas

• ametist: Kalamees, Vardja, Paadimeister, Jääger, Mõisnik

• abstraktmõistetest: Otsus, Rõõm, Õigus, Lõbu

• inimese omadustest: Kõverjalg, Aus, Mõistlik, Tarkpea, Armolik, Kõvamees, Tubli

Sõnaliigilt

• nimisõnad (neid on kõige rohkem): Raamat, Lapp, Kaasik

• omadussõnad: Kibe, Rõõmus, Valge, Kindlam, Auväärt

• arvsõnad: Kolmas, Ühtegi, Tosin

• asesõnad: Mina, Ise, Meil

• tegusõnad: Eitea, Läks, Kuulmata, Ole, Püüa

• määrsõnad: Õkva, Üksi, Edasi, Tasa

• ees- ja tagasõnad: Ligi; eessõna + nimisõna: Ülemaante, Üleoja; nimisõna + tagasõna: Mäetaga, Müüripeal, Kuuseall

Käändsõnad on hrl nimetavas käändes (vt enamik näiteid) ja omastavas, nagu Mäe, Kalda, Sepa, Pae, Luige; vähe muis käändeis: Viiralt, Maalt, Ühtegi.

Keelelt

• eestikeelsed

• saksakeelsed (nimede panemise ajal 50%)

• venekeelsed jne

• segakeelsed: Võsuberg, Rebasson, Õunmann, Pikkov

Aastail 1935–1940 oli Eestis suur nimede eestistamise aktsioon, mille tulemusena oma nime eestipärastas üle 210 000 inimese. Näiteks on eestistuse läbi teinud Eesti keeleelus tuntud perekonnanimed

Berg – Ariste (Saaremaa kohanime järgi)

Saaberk – Saareste

Mälson – Mägiste

Reichenbach – Riikoja (tõlkelaen)

Schwalbe – Silvet

Roosmann – Nurmekund (muistse maakonna järgi)

Freienthal – Raiet

Rosenstrauch – Rajandi

Takenberg – Tarand

Speek – Saari

Kui eestlase perekonnanimi on väga ilus, nagu Kallismaa, Õnnepalu, Ehasalu, Merilind, Mererand, Meriste, Lumiste, siis on suure tõenäosusega tegemist eestistamise ajast pärit nimega. Samal ajal eestistati ka võõrapäraseid eesnimesid.

Praegu on sagedaimad eestlaste perekonnanimed:

1. Tamm (~ 6000 isikut)
2. Saar
3. Lepp
4. Lep(p)ik
5. Mägi
6. Kask
7. Vaher
8. Raudsepp
9. Rebane
10. Koppel
11. Oja (~ 2000 isikut)

Inimesel võib olla veel hüüdnimi – mitteametlik nimi, mis on inimesele külge jäänud tema välimuse, tegevuse või iseloomu järgi või moonutatud tema nimest. Nt Julk-Jüri, Kupu-Kai, Punahabe, Titepiuks, Tiiger, Neitsi, Talisman (< Talis Bachmann), Jants ja Jankel (< Jaan), Seilu (< Seilenthal), Kriku (< Krikmann), Gorba (< Gorbatšov). Põlgust väljendab jämedatooniline sõimunimi, nt Paksmagu, Rasva-Ruts, Lipaka-Lilli.

Vahel soovib isik kasutada varjunime ehk pseudonüümi. Nende hulgast on kõige tuntumad kirjanikunimed, mille kohta on koostatud terveid raamatuid. Nt Mait Metsanurk (kodanikunimega Eduard Hubel), Villem Ridala (Villem Grünthal), Lydia Koidula (Lydia Jannsen, abielunimega Michelson), Onu Thal (Uno Laht), Emil Tode (Tõnu Õnnepalu).

Isikunimede struktuuri, päritolu, muutumist ja levikut uurib antroponüümia. Vahel öeldakse ka antroponüümika, aga see sõna märgib veel mingi keele või piirkonna isikunimede kogumit, nt eesti antroponüümika, Setumaa antroponüümika.

Oma loomu poolest isikunimedele lähedal seisavad veel loomanimed. Loomanimi ehk zoonüüm tähistab looma (hrl kodulooma), nt (koer) Pontu, (kassid) Välk ja Pauk, (hobune) Piki, (lehm) Mooni, (pull) Punu, (siga) Rõik, (kits) Möki, (kana) Tuti, (kukk) Petja, (ronk) August.




Onomastika. Kohanimed

Kohanimi ehk toponüüm on geograafilise objekti (mere, jõe, saare, mäe, soo, asula vm) nimi. Nt Aafrika, India, Läänemeri, Kasari jõgi, Püreneed, Pandivere kõrgustik, Jõmmsoo, Vormsi, Paluküla.

Toponüümide hulgas võime eristada väikekohanimesid ehk mikrotoponüüme, mis on väiksema geograafilise objekti (rändrahnu, koopa, heinamaa, puu, tänava, talu, maja, ruumi vms) nimi. Nt Kukka kivi, Saja Hobuse puu, Laasma karjamaa, Leemeti mets, Raekoja plats, Põllu tänav, Kolm Õde (hoone), Inglisild.

Mõnel kohanimeliigilgi on veel oma termin. Enim kasutatakse veekogunime ehk hüdronüümi (mere-, järve-, jõe-, soonimed). Linnasiseste objektide jaoks on termin urbonüümid (tänava-, väljaku-, silla-, torni-, kiriku- jm nimed, nagu Pärnu maantee, Vabaduse väljak, Kivisild, Munkadetagune torn, Niguliste kirik).

Kohanimede struktuuri, päritolu, muutumist ja levikut uurib toponüümia. Vahel öeldakse ka toponüümika, aga see sõna märgib veel mingi keele või piirkonna kohanimede kogumit, nt vadja toponüümika, Põhja-Tartumaa toponüümika. Kõigist onomastika osadest ongi Eestis kõige väljaarendatum ja tulemusrikkam toponüümia. Eesti kohanimesid käsitleb Peeter Pälli ülevaade õpikus „Eesti murded ja kohanimed” Tallinn, 2002.

Kohanimed, eriti väikekohanimed on valdkond, mida mõnel ajal ja mõnes riigis on seotud ideoloogiaga. Nõukogude ajal pandi Eestis palju mingit abstraktset ajastu sümbolit tähistavaid nimesid, nt Nõukogude väljak, Võidu väljak, Saluudi tänav, Oktoobri t, Komsomoli t, Pioneeride t. Siin oli oma osa teesil, et nimi peab olema kasvatav, ajastu üllaid ideaale kajastav (ja seepärast ei kõlba nt Kiriku plats, Vaimu tänav, Kloostri t jms). Sellest nimepaneku motiivist on nüüd loobutud. Kohanimi on koha, alles seejärel oma aja märk. Nime algne tähenduskavatsus läheb igapäevases suhtluses enamasti kaotsi, sest nimi on üsna argine asi.

Kohanimi peab olema kergesti meelespeetav ega tohi teiste omasugustega segi minna. Ta peab olema keeleliselt korras ega tohi tähendada midagi heade kommete vastast. Ka ei tohi kohanimi olla liiga pikk, nagu nt olid ideoloogilised nimed Eesti Punaste Küttide väljak, Osmussaare Kaitsjate nimeline väljak, NSV Liidu 50. Aastapäeva nimeline väljak.

Kohanimedega on tihedasti seotud rahvanimed ehk etnonüümid, mis eesti keeles kirjutatakse väikese algustähega. Nt karjalane, liivlane, isur, komi, prantslane, sakslane, usbekk. Etnonüümide hulka kuuluvad ka väiksema paikkonna elanike nimed, nagu hiidlane, virulane, tartlane, pärnakas, mulk.

Veel on oma loomu poolest kohanimedele lähedased kosmonüümid, s.o mujal maailmaruumis asuvate objektide nimed. Nt Linnutee, Kaksikud, Suur Peni, Vähk, Jupiter, Kuu. Tähtede ja planeetide pinnal asuvatel aladel on omakorda nimed, nagu algselt ladinakeelsed, pärast rahvuskeeltesse tõlgitud nimed Kuul: Mare Vaporum ehk Aurude meri, Mare Nubium ehk Pilvede meri, Sinus Iridum ehk Vikerkaare laht, Oceanus Procellarum ehk Tormide ookean, Lacus Somniorum ehk Unejärv, Tauruse mäeahelik, Laplace’i neem.




Onomastika. Nimede keelsus

Nagu kõigile sõnadele ja sõnaühenditele on omane keelsus, st mingisse keelde kuulumine, nii on see ka nimede puhul. Vana rebane on eestikeelne sõnaühend, vanha kettu soomekeelne, старая лиса venekeelne .. Ent nii on nimedegagi: Jaan on eestikeelne, Jānis lätikeelne, János ungarikeelne, Jan poolakeelne, Иван vene-, ukraina- ja valgevenekeelne, John ingliskeelne, Jean prantsuskeelne, Juan hispaaniakeelne.

Enamik kohanimesid on rahvuslikult seotud – kohtadel on ainult sellekeelsed nimed, mis rahvus sel alal elab. Nt Järvamaa kohtadel on eestikeelsed nimed: Ussisoo, Puiatu, Liivamäe, Vanamõisa .. Niisugusel kujul peavad nad seisma mis tahes riigis ja keeles väljaantud kaartidel. Meie omakorda peame Eestis trükitud kaartidel andma Saksamaa kohanimed täpsel saksa kujul, Armeenia kohanimed armeenia kujul (transkriptsioonitabeli järgi armeenia tähed eesti tähtedega vahetades). Suhteliselt vähe on olnud mugandnimesid, mille all mõeldakse natuke meiepärasemaks kohandatud nimesid, nt Gaana pro Ghana, Šlesvig-Holštein pro Schleswig-Holstein, Kostromaa pro Kostroma. Mugandnimede hulka on soovitatav hoida võimalikult väikesena. Eeltoodud näited ja nendetaolised juhtumid käivad rahvusvahelistel nimekongressidel sõlmitud rahvuskeelsuse kokkulepete vastu, mistõttu neist on tulnud eesti keeles loobuda.

Erandolukorras on mõnede väljaspool meie keeleala seisvate objektide (koha, isiku, kauba vm) päris meiekeelsed nimed – eksonüümid. Seesugused nimed on enamasti ajalooliselt kujunenud, nt Siber, Saksamaa, Aleksander Suur, Peeter Esimene. Tihti on nad naabrusnimed, mis kajastavad naabrisuhteid rahvaste vahel. Nt Venemaa (Россия), Rootsi (Sverige), Ojamaa (Gotland), Kuramaa (Kurzeme), Võnnu (Cēsis), Väina (Daugava), Koiva (Gauja), Turu (Turku), Oudova (Gdov), Pihkva (Pskov). Vastandmõistet – kohalikku ametlikku nime – tähistab sõna endonüüm, vt sama näiterea sulgudes nimed. Kahte või enamat sama objekti kohta käivat nime nimetatakse allonüümideks ehk rööpnimedeks. Peale naabrisuhete on allonüümide tekkimise põhjus eelkõige objekti internatsionaalsus. Nt hiigelookean on paljude rahvaste oma: Vaikne ookean, Тихий океан, der Stille Ozean, the Pacific.




Sõnavarastatistika

Sõnavarastatistika ehk leksikostatistika on keelestatistika osa, mis tegeleb sõnavara statistilise uurimisega.

Sama sõna tähistab ka statistilist meetodit keelte sõnavara erinevuse ja kokkulangevuse määra kindlakstegemiseks.

Eesti leksikostatistikas on tehtud näiteks järgmisi uurimisi:

• eesti sõnavara – eesti kirjakeele sõnavara kasv ja areng kaheksa ajavahemikus 1660–1976 ilmunud sõnaraamatu alusel; sõnavara sotsiaalne jagunemine 1976. a ÕSi märgendiga sõnade alusel;

• eesti sõnade sagedus (nt eesti ilukirjandusproosa autorikõne lekseemide sagedus; kirjakeelesõnade sagedus 1990. aastate ilukirjandus- ja ajalehetekstide põhjal);

• eesti sõna kvantitatiivsed karakteristikud – sõna foneetiline ehitus (konsonantide ja vokaalide esinemus eri positsioonides, sõna pikkus tähtedes ja silpides mõõdetuna, sõna pikkuse ja sageduse seos), sõna grammatiline ehitus (tuletusliidete ja liitsõnaosade sagedus, sõnade jaotumus sõnaliigiti), sõnade semantiline rühmitumine;

• eesti teksti analüüs – tekstide leksikaalse rikkuse hindamine, tekstide leksikaalse seose mõõtmine;

• Heiki-Jaan Kaalep ja Kadri Muischnek on koostanud „Eesti kirjakeele sagedussõnastiku” Tartu, 2002.

Tavaline inimene aga esitab hoopis küsimuse, kui palju on eesti keeles sõnu. Sellele lihtsale küsimusele on raske vastata. Esiteks kerkib vastuküsimus, kas eesti keele all on mõeldud üksnes eesti kirjakeelt või eesti keelt laiemalt koos kõigi koha- ja sotsiaalmurretega. Teiseks tekib raskusi sõna piiride määramisega: tihtipeale on ebaselge sõna ja sõnavormi piir, kokkukirjutatu (seega omaette sõna) ja lahkukirjutatu piir. Kolmandaks on eesti keeles liitsõnade moodustamine lihtne, tuhanded sõnad võivad omavahel täiendsõnana või põhisõnana igatmoodi kombineeruda ning moodustada aina uusi ja uusi sõnu juurde. Raske pole paljude tuletistegi tegemine.

Mujal maailmas ongi loendatud kirjanike või üksikute teoste sõnu. Näiteks on teada, et Shakespeare kasutas oma töödes 24 000 sõna, Puškin 21 200, Hugo 28 000, Homerose eepostes on 6084 ja „Kalevalas” 7830 erinevat sõna. Need arvud näitavad ühe sõnarikka inimese aktiivse sõnavara suurust, mis on alati palju väiksem kui inimese passiivne sõnavara.

On teada ka sõnade arv paljudes sõnaraamatutes. Ameeriklaste kõige suuremas sõnavaramus – Websteri sõnaraamatus on üle 600 000 sõna, soome kirjakeele seletussõnaraamatus „Nykysuomen sanakirja” on 201 000 sõna, eesti 1976. a „Õigekeelsussõnaraamatus” on 125 000 sõna, ÕS 1999-s ja ÕS 2006-s 130 000 ümber. Kas võib siit välja lugeda, et eesti keel on sõnade arvult vaesem kui inglise või soome keel? See oleks siiski ennatlik: asi on ainult selles, kui suure sõnaraamatu tegemine on eesmärgiks seatud. Õigekeelsussõnaraamatut koostades on raskus pigem selles, kuidas tohutu sõnamaterjali hulgast kõige olulisem välja valida ja sõnaraamatusse mahutada. Sõnu on aga eesti keeles palju, palju rohkem. Kui mõelda veel eesti oskussõnavara peale (kas või keemia, botaanika ja zooloogia hiigelnomenklatuuridele), siis ainuüksi eesti kirjakeeleski poleks miljonist sõnast rääkida sugugi palju. Kui võtame aga juurde murdesõnavara, mis kirjakeeles ei esine, siis tuleks lisada ehk veel paarsada tuhat sõna.

Ainult nii üldiselt saab vastata sellele lihtsale küsimusele.




Leksikograafia

Leksikograafia on sõnaraamatute tegemise õpetus. Sama sõna märgib ka praktilist poolt – sõnaraamatute tegemist ennast.

Õigupoolest tuleks öelda sõnastike, mis on veidi laiema tähendusega kui sõnaraamat. Sõnastik on mingil otstarbel korrastatud sõnavarakogum, mis on vormistatud kas raamatuna (siis kutsume seda sõnaraamatuks), raamatu osana või muul kujul (veebis, laserkettal vm).

Sõnastik koosneb sõnaartiklitest. Sõnaartiklil on kaks osa: märksõna ja kirjeldus, s.o info märksõna kohta. Vahetegemine on tinglik, sest ka kirjapandud märksõna ise on sõna kirjeldus, st annab infot selle kohta, kuidas sõna kirjutatakse ja hääldatakse.




Leksikograafia

Sõnaraamatute liike

Sõnaraamatuid liigitatakse a) märksõnastiku järgi (millist sõnavara kirjeldatakse ja missugune on märksõnastiku ülesehitus), b) kirjelduse järgi (missugust teavet kirjeldus pakub).

Märksõnastik võib sisaldada:

1. Kogu keele või mingi keelekuju sõnavara (eesti keele, eesti kirjakeele, kirjakeele allkeele, murde, idiolekti sõnastik).

   Kirjakeele sõnaraamat esitab kirjakeele sõnavara. Nt „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat”, „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006”.

   Murdesõnaraamat esitab ühe keele kõigi või osa murrete või ühe murde sõnavara. Nt „Eesti murrete sõnaraamat” Tallinn, 1994–, „Väike murdesõnastik” Tallinn, I 1982, II 1989.

   Slängisõnaraamat esitab ühe keele kõigi või osa slängide või ühe slängi sõnavara. Nt Mai Loog „Esimene eesti slängi sõnaraamat” Tallinn, 1991; Uno Ilm „Kurjategijate släng” Tallinn, 1992.

   Oskussõnaraamat esitab ühe eriala või valdkonna oskussõnavara. Hõlmatava ulatus võib seejuures suuresti erineda. Vrd nt „Kellassepatöö oskussõnastik” Tallinn, 1968, ja „Vene-eesti tehnika sõnaraamat” Tallinn, 1975. Viimane hõlmab tehnikat kui hiigelvaldkonda umbes 40 erialaga.

   Kirjanikusõnaraamat esitab ühe kirjaniku sõnavara, seega ühe inimese idiolekti. Nt venelastel on olemas neljaköiteline Puškini sõnaraamat (Moskva, 1956–1961), meil Valter Tauli „Word Index to August Mälk’s Tee kaevule I. August Mälgu Tee kaevule I sõnaloend” Uppsala, 1964. On veel Shakespeare’i, Goethe, Molière’i, Kivi jt sõnaraamatud.

2. Kõikide aegade või mingi ajaperioodi sõnavara (nüüdiskeele, mingi minevikuperioodi keele sõnastik).

   Minevikukeele sõnaraamat esitab mingi varasema ajajärgu, ühe või mitme sajandi sõnavara. Nt Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Urve Pirso, Külli Prillop „Georg Mülleri jutluste sõnastik” Tartu, 2000, või V. Kingisepp „O. W. Masingu „Marahwa Näddala-Lehhe” sõnastik” – kogumikus „Sõnasõel” 1–3, Tartu, 1972–75. „Marahwa Näddala-Leht” ilmus aastail 1821–23, 1825 ja nimetatud sõnastikku võib käsitleda ka kirjanikusõnastikuna, sest lehe tekst oli kas Masingu kirjutatud või tõlgitud ja kaastöölistegi oma tugevasti toimetatud. Soomlastel on teoksil kuueköiteline soome vana kirjakeele sõnaraamat „Vanhan kirjasuomen sanakirja” (I köide ilmus 1985, II 1994), mis esitab kolme sajandi (XVI–XVIII) sõnavara.

   Nüüdiskeele sõnaraamat esitab käesoleva ajajärgu sõnavara. Nt Eesti Keele Instituudis valminud „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006”.

3. Kogu leksikat või mingi leksikaalse allsüsteemi sõnavara (viimasel juhul: võõrsõnade, nimede, fraseologismide, neologismide, arhaismide; verbide, adjektiivide vms sõnastik).

   Võõrsõnaraamat esitab ühe keele või allkeele võõrsõnu. Nt Eduard Vääri, Richard Kleis, Johannes Silvet „Võõrsõnade leksikon” seitsmes trükk, Tallinn, 2006, Juhan Aul „Zooloogia võõrsõnade leksikon” Tallinn, 1978.

   Nimesõnaraamat esitab mingit liiki nimesid. Nt Peeter Päll „Maailma kohanimed” Tallinn, 1999, Edgar Rajandi „Raamat nimedest” Tallinn, 1966, 3. tr 2007 (lisatud nimeseadus) – käsitleb eesti eesnimesid ja nende päritolu.

   Lühendisõnaraamat esitab ühe keele või kõrvutavalt mitme keele lühendeid. Nt Martin Ollisaar „Lühendiraamat” Tallinn, 2006.

   Fraseoloogiasõnaraamat esitab ühe keele või kõrvutavalt mitme keele fraseologisme. Nt Asta Õim „Fraseoloogiasõnaraamat” Tallinn, 1993, 2. tr 2000.

   Uudissõnaraamat esitab uudissõnu ehk neologisme. Nt Johannes Aavik „Uute sõnade ja vähem tuntud sõnade sõnastik” 2. tr Tallinn, 1921, August Voldemar Kõrv „Uute ja vähemtuntud sõnade sõnastik” 2. tr Tallinn, 1939; Tiiu Erelt „Väike uudissõnastik” 2. tr Tallinn, 1989.

   
   

   Leksikograafia

   Sõnaraamatute liike

   Märksõnastiku ülesehitus võib olla:

   1. Alfabeetiline (st kirjelduse suhtes neutraalne).

      Tähestikuline ehk alfabeetiline sõnaraamat esitab sõnad liht- või pesatähestikuliselt. Esimese näiteid on: Tiiu Erelt, Tiina Leemets „Õpilase ÕS” Tallinn, 2004. Teise näiteid „Vene-eesti tehnika sõnaraamat” Tallinn, 1975, kus nt märksõna экскаватор alt võib leida ka kõik ekskavaatoriliigid.

      Pöördsõnaraamatus on sõnad järjestatud mitte algus-, vaid lõpptähtede järgi. Nt Anthony Rowley, Ludwig Hitzenberger „Rückläufiges estnisches Wörterbuch. Eesti keele pöördsõnaraamat” Bayreuth, 1979.

   2. Kirjeldust arvestav (mõisteline, sagedus- vms sõnastik).

      Mõisteline sõnaraamat esitab sõnad mõisterühmiti ja vajab siis tähestikulist registrit. Nt Andrus Saareste „Eesti keele mõisteline sõnaraamat” Stockholm, 1958–1968, register: Uppsala, 1979. Heido Otsa „Autosõnastikus” Tallinn, 1993, on terminid esitatud teemajaotiste kaupa: A auto, B mootor, C väntmehhanism, D gaasijaotus, .., V hooldus ja remont, X veondus, Y tee, sõit ja liiklus, Z üldautotehnilist (kokku 25 jaotist). Järgnevad neli tähestikulist registrit keelte kaupa: eesti, saksa, inglise ja vene terminid (lisavihikust saab soome terminidki).

      Sagedussõnaraamat näitab sõnade sagedust ühe keele või allkeele tekstides ning sõnad on järjestatud selle alusel. Nt Heiki-Jaan Kaalep, Kadri Muischnek „Eesti kirjakeele sagedussõnastik” Tartu, 2002.

      
      

      Leksikograafia

      Sõnaraamatute liike

      Kirjeldus võib olla:

      1. Samas või teises keeles.

         Ühekeelne sõnaraamat esitab sõnad ja kogu nende kohta käiva info ainult ühes keeles. Nt „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat”, Heino Eelsalu „Astronoomialeksikon” Tallinn, 1996.

         Kaks- ehk kahekeelne sõnaraamat esitab märksõnad ühes ja vasted või seletused teises keeles. Nt neljaköiteline „Vene-eesti sõnaraamat” Tallinn, 1984–1994, Enn Veldi „Eesti-inglise sõnaraamat” Tallinn, 2002.

         Mitmekeelne sõnaraamat on kolme-, nelja- või enamakeelne sõnastik märksõnadega ühes ja vastetega (või seletustega) mitmes keeles. Nt Hergi Karik jt „Inglise-eesti-vene keemia sõnaraamat” Tallinn, 1998, Aili Paju, Lembit Kuhlberg „Ravimtaimede oskussõnastik” Tallinn, 2001 (ld-ee-ingl-sks-vn).

         Kui sõnaraamatus on rohkem kui üks keel, siis saab teda kasutada tõlkesõnaraamatuna.

      2. Tähenduse seletus.

         Seletussõnaraamat esitab sõnade filoloogilised seletused. (See on midagi muud kui mõistete kirjeldused definitsioonide ehk määratluste abil.) Nt „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat”.

      3. Grammatiline teave.

         Ortograafia- ehk õigekirjutussõnaraamat on kirjakeele sõnaraamat, mis esitab ainult ortograafianormingud, vahel minimaalselt ka muud infot. Nt „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat” Tallinn, 1918, näitab ka sõnade muutmist ja vene keele ortograafiasõnastikud sisaldavad ka rõhunormingud.

         Ortoeepia- ehk (õige)hääldussõnaraamat on kirjakeele sõnaraamat, mis esitab sõnade õige häälduse normingud. Nt D. Jones „Everyman’s English Pronouncing Dictionary”.

         Morfoloogia- ehk vormisõnaraamat esitab kirjakeele sõnade käänamise ja pööramise info. Nt Ülle Viks „Väike vormisõnastik” Tallinn, 1992.

         Rektsioonisõnaraamat näitab kirjakeele sõnade soovitatavaid rektsioone. Nt Hermann Rajamaa „Kuidas tarvitada uusi sõnu? Eesti sõnade muuteline sõltuvus” Tartu, 1936, Raili Pool „Eesti keele verbirektsioone” Tartu, 1996 (mitu täiendatud ja parandatud trükki).

      4. Info leksikaalsete suhete kohta teiste sõnadega.

         Sünonüümisõnaraamat esitab ühe keele sünonüümkondi ehk sünonüümiridu. Nt Asta Õim „Sünonüümisõnastik” Tallinn, 1991, 2. tr 2007, Paul F. Saagpakk „Sünonüümisõnastik” Maarjamaa kirjastus, 1992.

         Homonüümisõnaraamat esitab ühe keele homonüüme. Nt Olga Ahmanova on teinud vene keele homonüümide sõnastiku (Moskva, 1974).

         Antonüümisõnaraamat esitab ühe keele antonüüme. Nt Asta Õim „Antonüümisõnastik” Tallinn, 1995.

         Paronüümisõnaraamat esitab ühe keele paronüüme ehk sarnassõnu. Nt Jouko Vesikansa „Täsmennyssanasto” Porvoo – Helsinki, 1976.

      5. Päritolu kirjeldus.

         Etümoloogiasõnaraamat on erinevalt teistest sõnaraamatutest diakrooniline, st ta seletab sõnade päritolu, sugulusseoseid ja arengulugu. Nt Julius Mägiste „Estnisches etymologisches Wörterbuch” I–XII. Helsinki, 1982–83 (viimistlemata); Alo Raun „Eesti keele etümoloogiline teatmik” Maarjamaa kirjastus, 1982.

      6. Info esinemissageduse kohta (sagedussõnaraamat – vt L 61 p 2).

      7. Kirjeldav või normatiivne.

         Kirjeldav ehk deskriptiivne sõnaraamat esitab keeletarvitusest registreeritud sõnu ja infot nende kohta oma hinnangut väljendamata. Nt Andrus Saareste „Eesti keele mõisteline sõnaraamat”.

         Normatiivne ehk preskriptiivne sõnaraamat püüab sõnu ja nende kohta käivat infot esitades keeletarvitust suunata. Nt „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006”, Tiiu Erelt, Tiina Leemets „Õpilase ÕS” Tallinn, 2004, enamik eesti oskussõnastikke.

         „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat” püüab jääda kuhugi kirjeldava ja normatiivse piirimaile.

         Iga konkreetse sõnaraamatu tüübi saame nende tunnuste kombineerimisel. Nt „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat” on ühekeelne tähestikuline kirjeldava ja normatiivse piirimail olev tänapäeva ja lähimineviku eesti kirjakeelt hõlmav seletussõnaraamat, Viktor Korrovitsi ja Henn Käämbre „Eesti-inglise-vene füüsika sõnaraamat” Tallinn, 1992, on kolmekeelne tähestikuline normatiivne üksikute seletavate märkustega oskussõnastik.

         
         

         Leksikograafia

         Eesti leksikograafia ajaloo tähtteoseid

         Eesti leksikograafia sai alguse XVII sajandil – 1637 ilmus Heinrich Stahli „Anführung zu der Ehstnischen Sprach”. Selles saksakeelses eesti keele käsiraamatus on peale lühikese grammatika sajaleheküljeline saksa-eesti sõnastik.

         1732. aastal trükiti Anton Thor Helle keeleline käsiraamat „Kurtzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache”. Selles sisaldus eesti-saksa sõnaraamat (üle 6000 sõna), mitu mõistelist sõnavalimikku (kuude ja tähtpäevade, kohanimede, taimede nimestik jm), vene ja slaavi laensõnade loetelu.

         1780. aastal ilmus August Wilhelm Hupeli eesti-saksa ja saksa-eesti sõnaraamat tema teoses „Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte”. See on väga rikkalik sõnaraamat nii Põhja- kui ka Lõuna-Eesti keelest. Nimetatud XVII ja XVIII sajandi teostel on üks väga väärtuslik ühisjoon: sõnaraamat ja grammatika moodustavad koos ühtse terviku – eesti keele käsiraamatu.

         1869. aasta tähistab Ferdinand Johann Wiedemanni „Eesti-saksa sõnaraamatu” ilmumist, mille II trükis 1893 oli juba umbes 60 000 sõna (III tr 1923, IV tr 1973). See on XIX sajandi leksikograafia tippsaavutus.

         Eesti Vabariigi aastail sai alguse eesti õigekeelsussõnaraamatute auväärne traditsioon ja pandi alused eesti oskusleksikograafiale (üksikud oskussõnastikud olid ilmunud varemgi). Õigekeelsussõnaraamatute reast tõusevad esile Johannes Voldemar Veski „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat” I osa 1925, II 1930, III 1937 (raamatu lõpetas Muuk), Elmar Muugi „Väike õigekeelsus-sõnaraamat” I tr 1933, kokku 10 tr (kaht Stockholmi trükki arvestades 12), Keele ja Kirjanduse Instituudis, praeguses Eesti Keele Instituudis valminud „Õigekeelsuse sõnaraamat” 1960, „Õigekeelsussõnaraamat” I tr 1976 (kokku 4 tr), „Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999” ja „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006”.

         Eesti Keele Instituudis on tehtud ka suurtöö „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat” 1988–2007 ning teoksil on hiiglaslik sõnavaramu „Eesti murrete sõnaraamat” 1994–. Käib suure etümoloogiasõnaraamatu koostamine. Nii suurte sõnaraamatute tegemine alates materjali kogumise algusest ja lõpetades viimase köite ilmumisega võtab aega mitu inimpõlve.

         Kakskeelsete sõnaraamatute alal on teinud ajalugu inglise-eesti ja eesti-inglise sõnaraamatute koostajad Johannes Silvet ja Paul Saagpakk. Eesti murde- ja kirjakeele mõistelise sõnaraamatuga läheb meie leksikograafia ajalukku Andrus Saareste.