Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

LEKSIKOLOOGIA

LEKSIKOLOOGIA HARUD

Leksikograafia

Eesti leksikograafia ajaloo tähtteoseid

Eesti leksikograafia sai alguse XVII sajandil – 1637 ilmus Heinrich Stahli „Anführung zu der Ehstnischen Sprach”. Selles saksakeelses eesti keele käsiraamatus on peale lühikese grammatika sajaleheküljeline saksa-eesti sõnastik.

1732. aastal trükiti Anton Thor Helle keeleline käsiraamat „Kurtzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache”. Selles sisaldus eesti-saksa sõnaraamat (üle 6000 sõna), mitu mõistelist sõnavalimikku (kuude ja tähtpäevade, kohanimede, taimede nimestik jm), vene ja slaavi laensõnade loetelu.

1780. aastal ilmus August Wilhelm Hupeli eesti-saksa ja saksa-eesti sõnaraamat tema teoses „Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte”. See on väga rikkalik sõnaraamat nii Põhja- kui ka Lõuna-Eesti keelest. Nimetatud XVII ja XVIII sajandi teostel on üks väga väärtuslik ühisjoon: sõnaraamat ja grammatika moodustavad koos ühtse terviku – eesti keele käsiraamatu.

1869. aasta tähistab Ferdinand Johann Wiedemanni „Eesti-saksa sõnaraamatu” ilmumist, mille II trükis 1893 oli juba umbes 60 000 sõna (III tr 1923, IV tr 1973). See on XIX sajandi leksikograafia tippsaavutus.

Eesti Vabariigi aastail sai alguse eesti õigekeelsussõnaraamatute auväärne traditsioon ja pandi alused eesti oskusleksikograafiale (üksikud oskussõnastikud olid ilmunud varemgi). Õigekeelsussõnaraamatute reast tõusevad esile Johannes Voldemar Veski „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat” I osa 1925, II 1930, III 1937 (raamatu lõpetas Muuk), Elmar Muugi „Väike õigekeelsus-sõnaraamat” I tr 1933, kokku 10 tr (kaht Stockholmi trükki arvestades 12), Keele ja Kirjanduse Instituudis, praeguses Eesti Keele Instituudis valminud „Õigekeelsuse sõnaraamat” 1960, „Õigekeelsussõnaraamat” I tr 1976 (kokku 4 tr), „Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999” ja „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006”.

Eesti Keele Instituudis on tehtud ka suurtöö „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat” 1988–2007 ning teoksil on hiiglaslik sõnavaramu „Eesti murrete sõnaraamat” 1994–. Käib suure etümoloogiasõnaraamatu koostamine. Nii suurte sõnaraamatute tegemine alates materjali kogumise algusest ja lõpetades viimase köite ilmumisega võtab aega mitu inimpõlve.

Kakskeelsete sõnaraamatute alal on teinud ajalugu inglise-eesti ja eesti-inglise sõnaraamatute koostajad Johannes Silvet ja Paul Saagpakk. Eesti murde- ja kirjakeele mõistelise sõnaraamatuga läheb meie leksikograafia ajalukku Andrus Saareste.