EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

LEKSIKOLOOGIA

LEKSIKOLOOGIA HARUD

Leksikograafia

Sõnaraamatute liike

Sõnaraamatuid liigitatakse a) märksõnastiku järgi (millist sõnavara kirjeldatakse ja missugune on märksõnastiku ülesehitus), b) kirjelduse järgi (missugust teavet kirjeldus pakub).

Märksõnastik võib sisaldada:

1. Kogu keele või mingi keelekuju sõnavara (eesti keele, eesti kirjakeele, kirjakeele allkeele, murde, idiolekti sõnastik).

   Kirjakeele sõnaraamat esitab kirjakeele sõnavara. Nt „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat”, „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006”.

   Murdesõnaraamat esitab ühe keele kõigi või osa murrete või ühe murde sõnavara. Nt „Eesti murrete sõnaraamat” Tallinn, 1994–, „Väike murdesõnastik” Tallinn, I 1982, II 1989.

   Slängisõnaraamat esitab ühe keele kõigi või osa slängide või ühe slängi sõnavara. Nt Mai Loog „Esimene eesti slängi sõnaraamat” Tallinn, 1991; Uno Ilm „Kurjategijate släng” Tallinn, 1992.

   Oskussõnaraamat esitab ühe eriala või valdkonna oskussõnavara. Hõlmatava ulatus võib seejuures suuresti erineda. Vrd nt „Kellassepatöö oskussõnastik” Tallinn, 1968, ja „Vene-eesti tehnika sõnaraamat” Tallinn, 1975. Viimane hõlmab tehnikat kui hiigelvaldkonda umbes 40 erialaga.

   Kirjanikusõnaraamat esitab ühe kirjaniku sõnavara, seega ühe inimese idiolekti. Nt venelastel on olemas neljaköiteline Puškini sõnaraamat (Moskva, 1956–1961), meil Valter Tauli „Word Index to August Mälk’s Tee kaevule I. August Mälgu Tee kaevule I sõnaloend” Uppsala, 1964. On veel Shakespeare’i, Goethe, Molière’i, Kivi jt sõnaraamatud.

2. Kõikide aegade või mingi ajaperioodi sõnavara (nüüdiskeele, mingi minevikuperioodi keele sõnastik).

   Minevikukeele sõnaraamat esitab mingi varasema ajajärgu, ühe või mitme sajandi sõnavara. Nt Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Urve Pirso, Külli Prillop „Georg Mülleri jutluste sõnastik” Tartu, 2000, või V. Kingisepp „O. W. Masingu „Marahwa Näddala-Lehhe” sõnastik” – kogumikus „Sõnasõel” 1–3, Tartu, 1972–75. „Marahwa Näddala-Leht” ilmus aastail 1821–23, 1825 ja nimetatud sõnastikku võib käsitleda ka kirjanikusõnastikuna, sest lehe tekst oli kas Masingu kirjutatud või tõlgitud ja kaastöölistegi oma tugevasti toimetatud. Soomlastel on teoksil kuueköiteline soome vana kirjakeele sõnaraamat „Vanhan kirjasuomen sanakirja” (I köide ilmus 1985, II 1994), mis esitab kolme sajandi (XVI–XVIII) sõnavara.

   Nüüdiskeele sõnaraamat esitab käesoleva ajajärgu sõnavara. Nt Eesti Keele Instituudis valminud „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006”.

3. Kogu leksikat või mingi leksikaalse allsüsteemi sõnavara (viimasel juhul: võõrsõnade, nimede, fraseologismide, neologismide, arhaismide; verbide, adjektiivide vms sõnastik).

   Võõrsõnaraamat esitab ühe keele või allkeele võõrsõnu. Nt Eduard Vääri, Richard Kleis, Johannes Silvet „Võõrsõnade leksikon” seitsmes trükk, Tallinn, 2006, Juhan Aul „Zooloogia võõrsõnade leksikon” Tallinn, 1978.

   Nimesõnaraamat esitab mingit liiki nimesid. Nt Peeter Päll „Maailma kohanimed” Tallinn, 1999, Edgar Rajandi „Raamat nimedest” Tallinn, 1966, 3. tr 2007 (lisatud nimeseadus) – käsitleb eesti eesnimesid ja nende päritolu.

   Lühendisõnaraamat esitab ühe keele või kõrvutavalt mitme keele lühendeid. Nt Martin Ollisaar „Lühendiraamat” Tallinn, 2006.

   Fraseoloogiasõnaraamat esitab ühe keele või kõrvutavalt mitme keele fraseologisme. Nt Asta Õim „Fraseoloogiasõnaraamat” Tallinn, 1993, 2. tr 2000.

   Uudissõnaraamat esitab uudissõnu ehk neologisme. Nt Johannes Aavik „Uute sõnade ja vähem tuntud sõnade sõnastik” 2. tr Tallinn, 1921, August Voldemar Kõrv „Uute ja vähemtuntud sõnade sõnastik” 2. tr Tallinn, 1939; Tiiu Erelt „Väike uudissõnastik” 2. tr Tallinn, 1989.