Autoriõigus: Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross
EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA
- Leksikoloogia mõiste
- Sõnaõpetuse mõisteid
- SÕNAVARA
- LEKSIKAALSED SUHTED
- LEKSIKOLOOGIA HARUD
- Sõnasemantika
Sõnasemantika mõisteid
L 41 - Tähendus
L 42 - Tähenduse muutumine
L 43 - Tähendusnihked
L 44 - Tähendusülekanded
L 45 - Mitmetähenduslikkus
L 46 - Tähenduse liike
L 47 - Täite- ja stampsõnad
L 48 - Tautoloogia ja pleonasm
L 49 - Parasiitsõnad
L 50 - Fraseoloogia
L 51 - Fraseoloogia. Fraseologismide päritolu
L 52 - Etümoloogia
L 53 - Onomastika
L 54 - Onomastika. Isikunimed
L 55 - Onomastika. Kohanimed
L 56 - Onomastika. Nimede keelsus
L 57 - Sõnavarastatistika
L 58 - Leksikograafia
L 59 - Leksikograafia
Sõnaraamatute liike
L 60 - Leksikograafia
Sõnaraamatute liike
L 61 - Leksikograafia
Sõnaraamatute liike
L 62 - Leksikograafia
Eesti leksikograafia ajaloo tähtteoseid
L 63
- Sõnasemantika
- Kirjandust leksikoloogia kohta
LEKSIKOLOOGIA
LEKSIKOLOOGIA HARUD
Leksikograafia
Leksikograafia on sõnaraamatute tegemise õpetus. Sama sõna märgib ka praktilist poolt – sõnaraamatute tegemist ennast.
Õigupoolest tuleks öelda sõnastike, mis on veidi laiema tähendusega kui sõnaraamat. Sõnastik on mingil otstarbel korrastatud sõnavarakogum, mis on vormistatud kas raamatuna (siis kutsume seda sõnaraamatuks), raamatu osana või muul kujul (veebis, laserkettal vm).
Sõnastik koosneb sõnaartiklitest. Sõnaartiklil on kaks osa: märksõna ja kirjeldus, s.o info märksõna kohta. Vahetegemine on tinglik, sest ka kirjapandud märksõna ise on sõna kirjeldus, st annab infot selle kohta, kuidas sõna kirjutatakse ja hääldatakse.