EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

LEKSIKOLOOGIA

LEKSIKAALSED SUHTED

Sünonüümid

Sünonüümid on kujult üksteisest erinevad, kuid tähenduse poolest sarnased või lähedased samast sõnaliigist sõnad. Nt ämber ja pang; paralleelne ja rööpne; julge, kartmatu, südi, söakas, vapper ja vahva.

See määratlus ja need näited käivad leksikaalsete sünonüümide kohta. Peale selle on veel grammatilised sünonüümid, s.o leksikaalselt samasisulised, aga grammatiliselt vormistuselt erinevad keelendid. Nt kibedamaitselised, kibeda maitsega ja maitselt ~ maitse poolest kibedad; nahataoline ja nahkjas.

Sünonüümne tähendab ‘kujult erinev, kuid tähenduse või funktsiooni poolest sarnane või lähedane’. Sünonüümsed saavad olla:

1. üksiksõnad ja püsiühendid – annavad leksikaalseid sünonüüme, nt Mari abiellus, astus abiellu, sõlmis abielu, läks mehele, sai mehele, heitis Jüriga paari, astus Jüriga altari ette, tegi Jüriga pulmad, registreeris Jüriga ära, pani Jüriga leivad ühte kappi, hakkas Jüriga ühist eluvankrit vedama, lõi Jüriga ühise kodu, sai tanu alla, sai Jüri naiseks, kinkis Jürile oma käe ja südame;

2. tuletus- ja muutemorfeemid – annavad morfoloogilisi sünonüüme, nt määrsõnaliited -sti ja -lt viisi väljendajaina, mitmuse de- ja i-tunnus;

3. lausetarindid – annavad süntaktilisi sünonüüme, nt Tulin võimlasse, et näidata ~ .. näitama ~ .. näitamaks treenerile oma oskusi. Kui kevad tuleb, ~ kevade tulles ~ kevade tulekul ostan endale uue kübara. Nägin last, kes nuttis ~ nutvat last.

b) ja c) annavad grammatilisi sünonüüme, siinses osas käsitleme leksikaalseid sünonüüme a).

Sünonüümia on sõnade, püsiühendite, morfeemide või lausetarindite tähenduslik või funktsionaalne sarnasus või lähedus, sünonüümidevaheline suhe. Nt sõnade torm, maru ja raju vahel, bürokraatliku stiili lause Siin on kaevetööde teostamine keelatud ja neutraalstiili lause Siin ei tohi kaevata vahel valitseb sünonüümia.

Sünonüümika märgib: a) sünonüüme käsitlevat leksikoloogia osa, b) ühe keele sünonüümide kogumit, nt eesti keele sünonüümika.

Sünonüümkond on sünonüümirida, mille liikmed väljendavad ühte ja sama põhitähendust, kuid erinevad tähendusvarjundi, stiilivärvingu ning kontekstisobivuse poolest. Nt pale, nägu, silmnägu, lõust, sihverplaat; sööb ära, pistab kinni, pistab pintslisse, paneb nahka, keerab kinni, keerab keresse. Sünonüümkonnas on üks dominant ehk peasõna, mis on kõige harilikum ja stiililt neutraalne, markeerimata, sobib erisugustesse kontekstidesse. Teised sõnad on stiilivärvinguga, markeeritud, alates kõrgstiilist ning lõpetades argikeele ja slängiga, sobivad üksnes kindlasse konteksti. Sünonüümkonnad on lahtised read, st neid saab alati täiendada.

Võib eristada ideograafilisi sünonüüme, s.o üksteisest tähendusvarjundi poolest erinevaid sünonüüme (nt jõuk ja kamp), ning stiilisünonüüme, s.o üksteisest eri stiilidesse kuulumise poolest erinevaid sünonüüme (nt ekskrement, roe, väljaheide, sitt ja kaka; voodus, viljakandev, saagirohke ja kõrgesaagiline; ühikas ja ühiselamu).

Täiesti võrdsetel sõnadel poleks keeles mõtet, mingi erinevus peab neil olema. Kõige suurema läheduse näiteks tuuakse tavaliselt oma- ja võõrsõna paarid, nt lastearst ja pediaater, läbimõõt ja diameeter, omastav ja genitiiv, konstateerima ja nentima või sedastama. Täissünonüümid ongi kujult üksteisest erinevad, kuid tähenduse poolest samased sõnad, mida saab üksteisega asendada mis tahes kontekstis, nt veel maikelluke ja piibeleht, ligidal ja lähedal, tasapisi ja pisitasa, kolmapäev ja kesknädal. Osasünonüümide puhul hõlmab tähenduslik sarnasus või lähedus ainult osa tähendusest. Nt sõnal kõva on „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu” järgi 14 tähendust, sõnal kange 7, aga ainult kolmes neist on kõva ja kange sünonüümid: a) ‘kehajõult tugev’ (Poisid katsusid jõudu: kumb on kangem = kõvem); b) ‘väga tugev, suur’ (Jalga lõi kange = kõva valu); c) ‘millegi poolest silmatorkav või väljapaistev, tubli, hakkaja’ (kange = kõva töömees, kõnemees, jahimees). Aga ‘tugevatoimeline’ on küll kange, aga mitte kõva: kange kohv ei ole kõva kohv. Seevastu on tähenduses ‘range, karm, vali’ võimalik kõva, aga mitte kange: kõva käsk või kõva peapesu ei ole kange käsk või kange peapesu.

Peale selle on olemas veel kontekstuaalsed sünonüümid, s.o ühes kindlas kontekstis või kõneolukorras kasutatavad võrdtähenduslikud sõnad või väljendid. Nt kui üks kirjutis käsitleb terrasiitkrohvi tegemist, siis saab selles peale termini terrasiitkrohv kasutada võrdtähenduslikuna ka sõna krohv, kuigi väljaspool seda konteksti tähistab krohv laiemat mõistet kui tema liik terrasiitkrohv. Jaan Kross, meie tuntuim ajaloolise romaani viljeleja, „Keisri hullu” autor, „Söerikastajaga” eesti kirjandusse astunu väljendavad kõik ühtsama isikut. Kontekstuaalseid sünonüüme oleks siiski täpsem nimetada kontekstuaalseteks variantideks ehk teisenditeks.

Viimase näitega oleme tegelikult jõudnud juba perifraasini ehk ümberütluseni. Nii nimetatakse stiiliõpetuses mitmesõnalist väljendit ühe sõna asemel, nt ma käsin sul minna (= mine!), kas te ei võiks istuda (= võtke istet, istuge!), maailma vanima elukutse pidaja (= prostituut), Emajõe Ateena (= Tartu), tõusva päikese maa (= Jaapan).

Sünonüümid mitmekesistavad ja rikastavad keeletarvitust. Eriline osa on neil olnud eesti regivärsside kordus- ja parallelismisüsteemis. Juhan Peegel on kogunud regivärsside asendussünonüüme. Suurim sünonüümkond tema materjali hulgas on neiu üle 800 sünonüümiga. Võtame siinkohal näitena esitamiseks lühema rea, mille dominant on perenaine: linnukene, ninnikene, rõõmukene, võti; adranaine, kardpõll, koduema, koduustav, naeruskoer (halvustav), petiskoer (halv), kuldkett, kuldking, kärnakäpp (halv), läti ratta rummukene (halv), maadenaine, majanaine, maja taba, mesimari, nastasrind, peerupütt (halv), peperkook, perepealik, pöörakael (halv), pöörakaru (halv), põrgulind (halv), lairätt, linarätt, uhmerpakk (halv), vesiritsik (halv); askleajaja, jootja, karjalatse kaeja, kikulõikaja, korrakandja, koti valmispanija, laia laua katja, laualaaditaja, leiva lahtilõikaja, orjaotsija, pattapanija, pika hoole pidaja, pätsiürgaja, roakeetja, saosaaja, suure soola maitsja, söögiseadja, söötja, töötegija, vee pattapanija, väeväänaja.

Eesti kirjakeele sünonüüme on kahes sõnastikus: Asta Õimu „Sünonüümisõnastik” Tallinn, 1991, teine trükk 2007, ja Paul Saagpaku „Sünonüümisõnastik” Maarjamaa kirjastus, 1992. Murdesünonüüme saab juurde vaadata Andrus Saareste „Eesti keele mõistelisest sõnaraamatust” Stockholm, 1958–1968, indeks: Uppsala, 1979. Eesti poeetilise sünonüümika rikkusi näitab Juhan Peegli „Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides” I–V Tallinn, 1982–1992; teine trükk 2004.