EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

LEKSIKOLOOGIA

SÕNAVARA

Sõnavara stiililine jagunemine

Funktsionaalstiilide järgi võime sõnavaras eristada järgmisi kihte.

Ilukirjanduse sõnavara. Ei tule mõista nii, et selle moodustavad kõik ilukirjanduses kasutatavad sõnad. Mõeldud on ikkagi värvilisi sõnu, millele on omased just selle stiili tunnused. Sama kehtib teiste allpool nimetatavate sõnavarakihtide kohta: kõne all on iga stiili eriomane sõnavara. Ilukirjandussõnad teenivad eelkõige lugeja esteetilis-emotsionaalse mõjutamise eesmärki. Ilukirjanduse sõnavaras eristub markantsema osana luulekeelne sõnavara, millest järgnevad näited: ast ‘astumine, samm’, pild ‘pildumine’, tuik ‘tuikamine’, palg, kanguma ‘kangestuma’, kõduingel, lumelitrid ‘lumehelbed’, pilvetelgid ‘pilved’, raheroosk, rõõmvärske, tormipuskar(it rüüpab laev), udurähm, verisääsed.

Proosakirjanikest on näiteks Friedebert Tuglas kasutanud rohkesti eriomast sõnavara: tuletisi kuratlus, naisus, tagasihoidlus, pilvestik, sõnajalastik, kabjuline, kamming, jumalamuidune, vedurjas, kehastis, piirjoonestuma, uimastuma, mässutsema, liitsõnu nutupunased silmad, õispuhkev naine, roheruske, tuhkvalge, padasinine, murdesõnu hämmelgas ‘ämblik’, kartulivirges ‘kartulivagu’, loidapuu ‘lodjapuu’, lamab venekooluses ‘teeskleb magamist’, soome laene kuudam ‘kuuvalgus’, muik ‘rääbis’, ööge ‘kõrglaine’, võõrsõnu demonoloog, gastrosoofia, negress ‘neegritar’, provintsiaal ‘provintslane’, visitöör jpm.

Ajakirjanduse sõnavara ehk publitsistlik sõnavara. Näiteks arenguabi, kodanikkond, kodanikualgatus, meediakuvand, protestimarss, tavarelvastus, tippnõupidamine, pantvangistama, sundparteistama, kaardistama ‘(välja) selgitama, (välja) uurima, kindlaks tegema, registreerima’, linnak, meetmed, olme, relvistu, sõjard on oma stiilivärvingu poolest ajakirjanduse sõnu. See värving on kuivavõitu informatsioonilisus, sõnad peavad teenima ratio kaudu mõjutamist.

Teaduskeelne sõnavara. Peale rohke oskussõnavara leidub veel teisigi teadusstiilile iseloomulikke sõnu, nt eeldada, tõestada, sõltuda, tuleneda, käsitleda, seoses, järelikult. Et teaduskeel väljendab maailma teaduslikku tunnetust, on tema sõnavaragi valdavalt rangelt täpne ja ratsionaalne.

Ametliku stiili sõnavara, s.o valitsemisele, haldusele, õigusele ja asjaajamisele iseloomulik sõnavara. Ka siin on rohkesti oskussõnavara, ent muidki stiiliomaseid sõnu, nt omadussõnad kohustuslik, pädev, vajalik, väljendtegusõnad aluseks võtma, kindlaks määrama, teatavaks tegema. Sõnaühendite koosseiski on täpselt ette nähtud: diplomaatilisi suhteid sõlmima või sisse seadma (mitte nt kehtestama), paragrahvi kohaldama (mitte: rakendama), kuritegu toime panema (mitte: sooritama).

Väga suur ning omakorda kihistuv sõnavara osa on argikeelne sõnavara. Argikeel on kirjakeelega võrreldes vabam, normilõdvem keelekuju, mida kasutatakse vähenõudlikumas igapäevases suhtluses. Ta on prii ilukirjanduskeele emotsionaalsusest, teadus- ja ametliku keele ratsionaalsusest ning uperpallitab tihti lustlikult.

Argikeeles on rohkesti kirjakeele sõnu, mis on läbi teinud vaimuka tähendusmuutuse, nt krapp algselt ‘karjakell’, argikeeles ‘raadio, valjuhääldi’, lutikas ‘pealtkuulamisseade’, parm ‘joodik’, kapsauss ‘aeglane rong’, näljane toapugerik ‘vilets, armetu’, siirup ‘lääge muusika’, vaibakloppimine ‘monotoonse rütmiga tantsumuusika’.

On häälikulist mängu, nt kriksadull ‘keerdudega, raskesti väljaloetav tähekuju’, patsilutikas ‘batsill’, latatara ‘laterdaja’.

On oma- või võõrliidetega markeeritud tuletisi: paukselt ‘paugupealt’, partsti ‘järsku, kiiresti’, tagumentum ‘istmik, tagument’, viinuška ‘viin’, kehvnoi ‘kehv’, kurblich ‘kurb’; rohkesti kas-tuletisi, nt apsakas ‘viga, eksitus, aps’, kuulukas ‘kuulujutt’, lavakas ‘lavakunstikool; selle üliõpilane’, kaltsukas ‘vanarõivapood’, kähkukas ‘kiire seksuaalvahekord’, naistekas ‘naisteajakiri, -raamat, -film’, pohmakas ‘pohmelus’, radikas ‘radiaator’, õudukas ‘õudus; õuduslugu’.

On värvikalt kokkupandud liitsõnu, nt näolapp ‘nägu’, silmaluugid ‘silmalaud’, näpupood ‘selvekauplus’, närvipundar ‘närviline inimene’, kommipoiss ‘ilus noormees’, tummahammas ‘vaikija’, püksituul ‘soolegaasid’.

Eriti armastab argikeel fraseologisme, nt pauk luuavarrest ‘täiesti ootamatu juhtum’, pani käpa ~ päka peale ‘haaras endale’, pane ~ tee põhi peale ‘joo tühjaks’, tao endale pealuu sisse ~ pealuusse ‘jäta meelde, õpi pähe’, viskab kopa ette ‘tüütab täiesti ära’, tegi oma margi täis ‘rikkus oma maine’.

Argikeeles on vene laene palju rohkem kui kirjakeeles, sh vanu laensõnu, nagu nt lisna ‘liigne, ülearune’, pasatski ‘hulgus, pätt’, paskaak ‘pätt, suli’, pastoi ‘seis! oot!’, patinka ‘poolsaabas’, patšokk ‘õland’, podrätsik ‘töövõtja’, pujään ‘väänkael’, siva ‘ruttu, kiiresti’, tavaar ‘kaup, kraam’.

On ka vanu saksa laene, nt akuraat ‘täpselt, punktipealt’, ornung ‘kord’, sihker ‘selge, klaar’, sihverplaat ‘(kella) numbrilaud; nägu’, luhtlapp ‘õhuaken’, laube ‘lehtla’, mansa ‘meeskond, kamp’.

Noorema põlve keelekasutusse need vanad laenud enam ei kuulu. Praegu tuleb argisõnu eriti soome ja inglise keelest, harvemini mujalt, nt pomo (sm pomo) ‘peremees, ülemus, boss, suur nina, asjamees’, tonn (sm tonni) ‘tuhat’, viimase peal (sm viimeisen päällä) ‘väga heal tasemel’, tänks (ingl thanks) ‘aitäh’, tšau (itaalia chiao) ‘nägemiseni’.

Nagu öeldud, on argikeelne sõnavara väga ulatuslik ja omakorda kihistuv. Ta ulatub kirjakeelelähedasest sõnavarast üldslängi sõnavarani välja. Slängipoolses ääres on nt sellised sõnad nagu jota ‘joodik’, krimka või krimi ‘kriminull; kriminaalkurjategija’, kohve ‘kohvik’, resto ‘restoran’, sommid ‘soomlased’.

Suulise kõne argisõnavarra kuuluvad ka kirjakeele sõnade lohaka värvinguga variandid, nt igastahes, ükstaspuha, igasugu, jüsku, siuke, miuke, kakskend, ütlin, või võõrsõnade häälduslihtsustused, nt penss ~ pinss ‘pension’, sampa ‘šampanja’, mikker (om mikri) ‘mikrofon’, sablun ‘šabloon’.