Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

LEKSIKOLOOGIA

SÕNAVARA

Hinnangusõnad

Hinnanguteljel asetuvad sõnad selle järgi, missugust emotsionaalset hinnangulaengut nad kannavad. Sellel teljel asuvad deminutiivid ja augmentatiivid. Deminutiiv ehk vähendussõna on vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõna. Eesti keeles on selleks harilikult ke- või kene-tuletis, nt lonksuke(ne) – vrd lonks, hiireke(ne) – vrd hiir, tütreke(ne) – vrd tütar, Jaanike(ne) – vrd Jaan. Rohkesti on ka u-deminutiive: poisu, poju, Jaanu (< Jaan), Riku (< Richard), kutsu, notsu, lastekeelsed kätu, kroku, lutu, potu, kõtu, punnu. Seejuures lisab hellust veel palatalisatsioon. Erilise hellitleva ja õrnutseva tundetooni annab u- ja kene-liite koostarvitus (vt ka SM 24). Topeltdeminutiive on nt kiisukene, kätukene, laevukene, lapsukene, naisukene, pojukene, Jaanukene, Lumivalguke, rumalukene. Adjektiividel vähendab omaduse määra ldane-liide: lüheldane, pikaldane, vanaldane, väheldane (= väiksepoolne, väiksevõitu).

Augmentatiiv ehk suurendussõna on eelmise vastandina suurendava tähendusega sõna (omaduse määr on üle keskmise). Iseloomulikke eesti augmentatiiviliiteid on -kas: jumikas, jurakas, jõmakas, kolakas, kõmakas, käntsakas, pirakas. Augmentatiivsust on juba tuletustüves, liide toonitab seda veelgi.

Nii deminutiivide kui ka augmentatiivide väljendamiseks on ka ilmekaid liitsõna eesosi. Nad väljendavad omaduse küllust ja tihti oleneb järelosast, kas tegemist on deminutiivi või augmentatiiviga: üliväike – ülisuur, imepisike – imesuur, ultraväike – ultrasuur. On aga ka ainult deminutiivides või ainult augmentatiivides kasutatavaid: pisitilluke, tibatilluke; ilmpirakas, hiiglaraske, marurikas, superkallis.

Väga rikas on eesti sõnavara augmentatiivsete määraadverbide poolest: arutult suur, enneolematult loll, haruldaselt nõudlik, hiiglama suur (liitsõnana hiiglasuur), hirmus vihane (liitsõnana hirmvihane), hullupööra uudishimulik, häbemata odav, hästi andekas, igavesti vahva, ilmatu(ma) suur, jube hea, jõle vahva, kohutavalt huvitav, koletu suur, kuradima vapper, lõpmata kauge, lõpp tore, maailmatu suur, meeletult ilus, metsikult raske, otsatult õnnetu, paganama vahva, piiritult uhke, päratu suur, pööraselt kurb, röögatult loll, tohutu valus, õudselt põnev, ääretult napakas jpt. Enamik toodud näidetest sobivad rohkem emotsionaalsesse kui neutraalsesse kõnesse.

Humoorika hinnangu annavad ümbritsevale elule naljatlevad sõnad, nt hiirekuningas ‘kass’, kaeramootor ‘hobune’, juukseädal ‘lühike juus’, jänesetäkk ‘isajänes’, lustikummut ‘kaasaskantav raadio, makk vms’, nõelakuningas ‘rätsep’, eluvesi või elutilgake ‘viin’, prillipapa ‘prillikandja’, pardonks ‘vabandust’, issanda loomaaed ‘inimesed’, kondiaur ‘lihasejõud’, tigupost ‘harilik post vastandina elektronpostile’.

Iroonilistes sõnades peitub aga juba terav või mahendatud pilge, nt junkur ‘noormees, kavaler’, tuhvlikangelane ‘naise valitsuse all olev abielumees’, debiilmolufon ‘mobiiltelefon’.

Halvustava, laitva või põlgliku tähendusega on pejoratiivsed sõnad ehk pejoratiivid. Selliseid negatiivset suhtumist väljendavaid sõnu on eesti keeles nii tüvisõnade hulgas, nt loru, luhva, pastel ‘liiga pehmeloomuline inimene’, kui ka tuletisi ja liitsõnu. Tuletistes võivad pejoratiivset tähendust kanda nii tuletustüvi kui ka tüvi ja liide mõlemad: -(a)rd lakard, kohmard, jõhkard, juhmard, logard, õgard, lõhvard, käpard, uimard; -is laaberdis, kooberdis, kooserdis, käperdis, lõhverdis, laterdis, vaterdis, paterdis, puterdis, pudrutis, sahmerdis, kekutis. Liitsõnade näiteid: närukael, lobamokk, pläralõug, pudrulõug, tainapea, tattnina, lontkõrv, kobakäpp, lääpjalg, paksmagu.

Pejoratiivsus paistab tugevasti silma, kui võrrelda omavahel sünonüüme – kõrvutada markeeritud sõnu sünonüümkonna neutraalse dominandiga: tibla, vanka, iivan, griiša-miiša, russ, venku ja venelane; suuauk, leivaauk, pudruauk, suumulk, leivamulk, pudrumulk, supimulk, molu ja suu; puukima, parkima, sisse laadima, õgima ja sööma; koristas oma koivad või kondid või kodarad ja läks ära.