Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

LEKSIKOLOOGIA

SÕNAVARA


Sissejuhatus

Sõnavara ehk leksika on kõik mingisse keelde või allkeelde või ühe isiku keeletarvitusse kuuluvad sõnad ja sõnade püsiühendid kokku. Nii võime rääkida nt eesti keele sõnavarast, Reigi murraku sõnavarast, ehituse sõnavarast, Friedebert Tuglase sõnavarast.

Sõnavara on keele kõige liikuvam ja muutlikum osa. Kui muutub meid ümbritsev tegelikkus, siis muutuvad ka sõnad, millega me oma tegudest ja mõtetest räägime. Sõnavara on oma ajastu peegel ja tema muutumise taga on eelkõige välised mõjurid: poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised muutused, teaduse ja tehnika areng. Mõelgem näiteks eesti sõnavara kiirele muutumisele 1990. aastatel seoses Eesti taasiseseisvumisega. Ent sõnavara muutumise taga on ka keele arenemise seesmised mõjurid. Eesti keel on jõudnud arengujärku, kus peamiseks on saanud keele rikkus ja kus olemasolevate väljendusvõimaluste kõrvale ja asemele otsitakse uusi, paremaid. Nii vajati lühikesi sõnu sõnaühendite või pikkade liitsõnade diplomaatiline asjaajaja, tarvitusele võetud abinõud, habemeajamisaparaat, kunstiline isetegevus, valitsusväline organisatsioon kõrvale ning leitigi asjur, meetmed, pardel, taidlus, vabaühendus; sooviti omasõnu võõrsõnade ignoreerima, restaureerima, deklameerima, globaliseeruma, integreeruma kõrvale ning loodigi eirama, ennistama, etlema, üleilmastuma, lõimuma.

Keele sõnavara peab ühtaegu olema nii püsiv kui ka muutuv. Keeles peavad olema mehhanismid, mis tagavad ta paindliku liikuvuse. Keel elab edasi ainult siis, kui keelekollektiivi aktiivsetel liikmetel on keeleloome võime – et nad suudavad keelt vajaduse järgi täiendada mis tahes tasandil, eriti aga anda juurde uusi sõnu.


Sõnavara rikastumise teed


Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad

Päritolu poolest eristatakse eesti keele sõnavaras põlis-, laen- ja tehistüvesid. Huno Rätsep on 1976. a „Õigekeelsussõnaraamatust” leidnud 5464–5539 lihttüve (145 on kaheldavad: kas on tegemist lihttüve või tuletisega). See eesti kirjakeele tüvevara jaguneb järgmiselt: põlistüvesid 2585–3375, laentüvesid 2242–2698, tehistüvesid 52–56. (H. Rätsepal on põlistüve asemel termin omatüvi. Esimene arv osutab tüvede hulka, mille päritolu on keeleteaduse praeguste andmete järgi kindel, teises arvus on juures ka kaheldava etümoloogiaga tüved.) Tuleb aga arvestada, et H. Rätsep on loendamisel kõrvale jätnud rahvusvahelise sõnavara, mille suuremalt jaolt vanakreeka- ja ladinalähtene aines on eesti laensõnavara ammusi osi. Niisiis on selle väljajätu tõttu tublisti väiksem nii kirjakeele lihttüvede koguarv kui ka laentüvede arv ning just see väljajätt kallutab vaekausi põlistüvede kasuks.


Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad

Põlis- ehk genuiin- ehk genuiinne tüvi on vana oma keele tüvi, mida pole ära tuntud kui laenu kuskilt mujalt. Soome-ugri keeleteadus on põlis- ehk genuiin- ehk genuiinses tüvevaras eristanud järgmised päritolurühmad (kolmandas lahtris on H. Rätsepa arvutused, kus küsitava etümoloogiaga sõnad on eri hüpoteeside põhjal arvatud korraga mitmesse rühma):

Päritolurühm

Aeg

Arv

Näiteid

uurali tüvevara (kaugeimad vasted vähemalt ühes samojeedi keeles)

uurali algkeelest (aegade hämarusest – IV aastatuhan

deni e.m.a)

104–119 tüve

ela-, ema, jõgi, kaks, kala, keel, kõiv, nimi, ole-, puu, päev, vesi

soome-ugri tüvevara (kaugeimad vasted vähemalt ühes ugri keeles)

soome-ugri algkeelest (vähemalt 5000 a tagasi)

179–306

hing, ilm, isa, jalg, jää, kask, koda, käsi, lind, maa, öö, üks

soome-permi tüvevara (kaugeimad vasted vähemalt ühes permi keeles)

soome-permi algkeelest (III aastatuhat e.m.a)

55–141

amb, jaga-, jaksa-, kaas, kotkas, kõht, külm, lõuna, meel, peni, tuul, vana

soome-volga tüvevara (kaugeimad vasted vähemalt ühes volga keeles)

soome-volga algkeelest (III aastatuhande algus e.m.a)

81–158

jahva-, juur, kesk, kevad, kümme, lehm, ott, pese-, pett, selg, siga, töö

soome-lapi tüvevara (kaugeimad vasted lapi keeles)

varasest läänemeresoome algkeelest (vähemalt 3000 a tagasi)

90–177

huul, hõbe, ilves, ime, jätka-, küll, ligi, nina, nurk, otsi-, sammal, selge

läänemeresoome tüvevara (vasted vähemalt karjala ja vepsa keeles)

hilisest läänemeresoome algkeelest (I aastatuhat e.m.a)

601–807

aed, aeg, eile, julge, kiri, kõne, maja, naera-, oja, sõna, tõuse-, võlg

liivi-soome tüvevara (vasted läänepoolsetes läänemeresoome keeltes)


400–515

hirm, ihne, isu, komme, kurta-, lill, lääs, nõmm, part, rõõm, susi, vali

eesti ja tundmatut päritolu tüvevara (vasteid sugulaskeeltes peale vadja pole, aga pole ka tunnistatud laenuks)


1075–1152 (431–489 tüve ning onomatopoeetilis-deskriptiivsed tüved)

hiili-, ila, kesv, lubi, lõhn, mahe, mõru, raip (raibe), roni-, ürp


Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad

Ligemale 60% eesti ja tundmatut päritolu tüvevarast (644–663) on onomatopoeetilised ja deskriptiivsed tüved (koos hüüdsõnadega). Neid on ka eelmistes päritolurühmades – ühtekokku 1086–1094 tüve, seega kolmandik põlistüvedest.

Deskriptiivne tähendab kirjeldavat ja deskriptiivsõna ongi sõna, milles häälikute või häälikukombinatsioonidega on seostatud mittekuuldelisi aistinguid. Nt vilksti, jõnksti, sära, sirav, jõllama, võpatama, välgatama, tuksatama, läigatama.

Kuuldeliste aistingute edasiandmine on onomatopoeetiliste ehk helijäljenduslike sõnade hooleks. Onomatopoeetiline sõna põhineb helimatkingul või loodushääle jäljendamisel. Nt mää, kluu-kluu, klirdi, nurruma, mürtsuma, kääksuma, pinisema. Võivad moodustuda terved onomatopoeetilised sõnaread, mis iseloomustavad helide vähimaidki varjundeid: sihiseb – sahiseb – sohiseb – suhiseb – sähiseb, sulin – vulin – pulin – mulin – kulin – lulin, kilin – kõlin – kulin – kolin.

Deskriptiiv- ja onomatopoeetilistes sõnades paistab paremini kui kusagil mujal välja häälikusümboolika – motiveeritud seos sõna häälikulise kuju ja tähenduse vahel. Kas või eelmiste näiteridade põhjal võime näha, kuidas tähendus oleneb sõna moodustavate häälikute iseloomust (nt kõrge i ja madalad a, o). Sõnasisene konsonantühend annab edasi heli järskust, momentaansust või katkelisust, üksikkonsonant heli pidevust, monotoonsust, ühetaolist korduvust (vrd nt pladisema ja platsuma, plädistama ja plätsutama).

Eesti deskriptiivne ja onomatopoeetiline sõnavara on lahtine hulk, mida iga eestlane tarviduse korral vaevata täiendab. Seesuguste sõnade loomise mallid on eestlase keeletunde sees. H. Rätsepa loendatud põhiline onomatopoeetilis-deskriptiivne tüvevara on sugenenud alles läänemeresoome algkeele aegadest peale, eriti aga eesti keele iseolemise ajal (95%-il neist tüvedest ei ole vasteid kaugemais sugulaskeelis).


Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad

Laenamise all mõistetakse teisest keelest uute keeleelementide võtmist. Laenkeelend ehk laen võib olla meie keelde võetud laenhäälik (nt f ja š eesti keeles), -liide (nt vene laen -nik), -tarind (nt saksa mall saab lõpetatud), -tüvi, -sõna, -väljend või -tähendus. Siinkohal huvitab meid leksikaalsete üksuste laenamine.

Eesti keel on palju laenanud kõigilt hõimudelt ja rahvastelt, kellega tal on olnud kokkupuuteid. Hilisemal ajal on lisandunud kirjalik mõju: kirjasõna kaudu oleme mõjutusi saanud kaugemateltki rahvastelt. Tänapäeval oleme taas suuliste mõjukanalite – raadio ja televisiooni – meelevallas, kirjalikest on juurde tulnud Internet. Laensõnad on enamasti käinud koos kultuurimõjudega: oleme laenanud sõnu koos esemete ja nähtuste endiga. Ent on olnud ka psühholoogilisi põhjusi. Näiteks on liiga kanged sõnad vajanud võõraid eufemisme või on võõramaine väljendus külgetõmbavam olnud kui oma.


Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad

Teisest keelest meile võetud uued tüved on laentüved. Huno Rätsepa loendusandmetel jaguneb laentüvevara järgmiselt:

Laenurühm

Aeg

Arv

Näiteid

indoeuroopa ja indoiraani laenud

indoeuroopa ja indoiraani algkeelest (3000–1000 a e.m.a)

23–43 tüve

arva-, iva, mesi, ora, osa, puhas, põrsas, sada, sarv, varss, vasar, viha

balti laenud

balti algkeelest (alates II aastatuhande lõpust e.m.a)

94–156

hammas, hani, hein, hernes, kael, laisk, mets, mõrsja, oinas, põrgu, ratas, tuhat

germaani laenud

germaanlastelt (I ja II aastatuhande vahetusest e.m.a kuni XIII saj-ni m.a.j)

269–397

ader, haldjas, kaer, kaup, kehv, kuld, kuningas, puri, põld, raha, raud, rikas

slaavi laenud

muinasvene keelest vm vanast slaavi keelekujust (kuni XIII saj-ni)

54–75

aken, ike, lusikas, nädal, raamat, rist, saabas, sirp, turg, vaba, värav

läti laenud

läti keelest (VIII saj-st alates)

31–42

kanep, kauss, kõuts, magun, mait, mulk (mulgi), nuum, pastel, sard, sõkal, vanik, viisk

alamsaksa laenud

keskalamsaksa keelest (XIII saj algusest alates)

771–850

alp, amet, arst, karske, kelm, kokk, kool, köök, liht-, paar, prii, vahti-

rootsi laenud

eestirootsi (XIII saj lõpust alates) ja riigirootsi keelest (XVI ja XVII saj)

105–148

iil, kratt, kriim, kroonu, moor, näkk, riik, räim, tasku, tont, tünder, värd

vene laenud

vene keelest (XIV saj-st alates)

315–362

kapsas, kirka, kolhoos, kopikas, majakas, munder, porgand, präänik, rubla, tatar, tubli, vurle

saksa laenud

ülemsaksa keelest (XVI saj keskelt alates)

486–520

aabits, ahv, just, kamm, kleit, lihvi-, loss, pirn, ring, siksak, sink, vürts

soome laenud

soome keelest (XIX saj lõpust alates)

87–96

aare, anasta-, julm, jäik, kuva, mehu, retk, suhe, tehas, uljas, vaist, vihja-

Soome laenude puhul tuleb arvestada, et laenatud sõnade arv on vähemalt 800, kuid 9/10 neist on tuletuslaenud, mille tüved olid eesti keeles juba varem olemas.

Ning lõpuks muude laenudena on H. Rätsep nimetanud 7 kindlat ja 2 küsitavat tüve: jaana- (jaanalind, heebrea), jospel ja koi ‘ihne’ (jidiš), ?kula ‘jooksumäng’ (prantsuse), manguma (mustlaskeel), nulg (mari), ?sima (vanabulgaari), velmama ‘taaselustama’ (mordva), vutt ‘jalgpall’ (inglise).


Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad

Teisest keelest vahetult, ilma kolmanda keele abita laenatud keelendid on otselaenud. Eeltoodud päritolurühmade näited olidki otselaenud. Peale nende on eesti keeles rohkesti otselaene (peale nimetatud vuti) veel inglise keelest ja nende arv paistab praegu kiiresti kasvavat: bagi, beebi, bitt, bokserid, broiler, disain, džiinid, finiš, kantri, kart, kikkpoks, koomiks, lift, luuser, meik, miiting, mikser, motell, poks, pubi, rokk, räpp, soul, sport, start, tennis, tiim, veeb jt.

Teisest keelest mingi kolmanda keele (vahenduskeele) vahendusel laenatud keelendid on kaudlaenud. Nt admiral < sks Admiral < pr a(d)miral < ar emir-al-bahr (admirali oleme laenanud araabia keelest prantsuse ja saksa keele vahendusel).

Araabia keel on lähtekeeleks olnud veel järgmistel eesti keelde jõudnud kaudlaenudel: algebra, alkeemia, alkohol, alkoov, aprikoos, arsenal, artišokk, banaan, fakiir, haarem, hašiš, kaabel (algtähendus ‘puri’), keemia, kohv, koraan, lauto, madrats, magasin, manna, moka (linnanimi Moka), riis ‘paberi mõõtühik’, safran, siirup, sohva, sultan, taara, talk, tambu(u)r, tariif, tass jt.

Hispaanialähtesi sõnu eesti keeles: karamell, mandariin ‘üks puuvilju’, paraad, plaatina, sigar (hisp keelde tulnud maiadelt), šokolaad (hisp keelde tulnud asteekidelt), vanill jt.

Prantsuselähtesi sõnu: ateljee, briljant, hasart, kompliment, odekolonn, paraad, parfüüm, parkett, puljong, restoran, sarm jt.

Itaalialähtesi sõnu: karussell, kassa, kastan, klarnet, kompass, kontor, kuppel, pass, püstol, rakett, salat, salong, tapeet, tasku, valuuta jt.

Heebrealähtesi sõnu: aamen, messias, sahkerdama.

Türgilähtesi sõnu: kaaviar, kaftan, kiosk.

Pärsialähtesi sõnu: jasmiin, karavan, lakk (laki), muskus, muumia (algtähendus ‘vaha’), spinat, suhkur, tiiger.

Hiinalähtesi sõnu: kaoliin, satään, soja, taifuun, tee.


Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad

Need sõnad on tuntud paljudes maailma või vähemalt ühe kultuuriareaali keeltes. Seepärast nimetatakse neid rahvusvahelisteks sõnadeks ja eesti keelde on neid vahendanud ennekõike saksa, vene ja inglise keel.

Räägitakse palju, kui kasulikud on niisugused ühtemoodi sõnad. Olgem aga siiski ettevaatlikud: pahatihti langeb sõna väliskuju küll kokku, aga tähendus on keeliti eksitavalt erinev. Nt abiturient tähendab meil ‘keskkooli viimase klassi õpilane’, aga vene keeles ‘kõrgkooli vm õppeasutusse astuja, kellel keskkool juba seljataga’. Dekoratsioon tähendab eesti keeles ‘1. vaateakende, ruumide vm kaunistus ning kujundus; 2. teatris: lavakujundus või selle osa’; prantsuse samakujulisel sõnal décoration on lisaks sellele veel tähendus ‘aumärk, orden’. Inglise control on ‘juhtimine; reguleerimine; võim; enesevalitsemine’ ja lõpuks ka ‘kontroll’. Usutavate rahvusvaheliste sõnadena paistavad eesti bensiin ja petrool. Ent tegelikult on nii, et kui eestlane vajab bensiini, siis tuleb tal Inglismaal öelda petrol, USAs gas või gasoline ja Prantsusmaal essence. Kui aga peaks huvitama petrool (ehk petrooleum), siis tuleb Inglismaal küsida paraffin, USAs kerosene, Prantsusmaal pétrole. Rahvusvahelistena ei ole kasutatavad isegi suuremad arvsõnad (kõrgemate järguühikute nimetused), sest biljon on Venemaal, Prantsusmaal, USAs 109, aga Suurbritannias, Saksamaal 1012, triljon vastavalt 10 12 ja 1018.

Kõige harilikumad meie kultuuriareaali rahvusvahelise leksika lähtekeeled on olnud vanakreeka ja ladina keel. Vanakreekast pärinevad nt apteek, ingel, kips, kirik, orel, paragrahv, piibel, piiskop, prohvet. Tänapäeva sõnaloome seisukohalt on olulisem, et sealt on pärit hulk aktiivseid morfeeme (tüvesid, eesliiteid ehk prefikseid, pooleesliiteid ehk prefiksoide, järelliiteid ehk sufikseid, pooljärelliiteid ehk sufiksoide). Järgnevalt näiteid vanakreeka prefiksite, prefiksoidide ja sufiksoidide kohta:

a-, täishääliku ees an- (väljendab eitust, millegi puudumist) a/moraalne, a/poliitiline, an/onüümne

aero- (aēr ‘õhk’) aero/foto, aero/sool

agro- (agros ‘põld’) agro/noomia, agro/keemia, agro/tehniline

anti-, täishääliku ees ant- (anti ‘vastu-, vastas-, vastand-’) anti/biootikum, anti/friis, anti/staatik, anti/paatne, ant/onüüm, ant/agonistlik

astro- (astron ‘täht’) astro/noom, astro/füüsika, astro/ühik

auto- (autos ‘ise’) auto/gramm, auto/didakt, auto/kraatlik

biblio- (biblion ‘raamat’) biblio/graafia, biblio/fiil, biblio/kirje

bio- (bios ‘elu’) bio/loogia, bio/mass, bio/rütm, bio/sfäär

deka- (deka ‘kümme’) deka/liiter, dek/aad

demo- (dēmos ‘rahvas’) demo/graafia, demo/kraat

di- (dis ‘kaks korda’) di/lemma, di/oksiid

dia- (dia ‘läbi, laiali, lahku’) dia/positiiv, dia/meeter

disko- (diskos ‘ketas’) disko/teek, disko/rütm

-droom (dromos ‘jooks’) auto/droom, velo/droom, kordo/droom

düs- (dys-, väljendab häiret, riket, raskust, puudulikkust) düs/graafia, düs/pepsia, düs/troofia

epi- (epi ‘juures, peal, pärast, üle, vastu, järel’) epi/goon, epi/loog, epi/tsenter, epi/teel

etno- (ethnos ‘rahvas’) etno/graafia, etno/lingvistika

eu- (eu- ‘hea, ilus, meeldiv’) eu/foonia, eu/femism, eu/stress

filo-, fil- (phile ‘armastan’) filo/kartia, filo/soofia, fil/harmoonia

-fiil esto/fiil, biblio/fiil

-fiilia esto/fiilia, biblio/fiilia

fono- (phōnē ‘häälik, heli’) fono/teek, fono/loogia, fono/lukk

-fon tele/fon, magneto/fon, ksülo/fon

-foonia kako/foonia, stereo/foonia, kvadro/foonia

geo- (gē ‘maa’) geo/graafia, geo/füüsika, geo/poliitiline

-graaf (graphō ‘kirjutan’) kardio/graaf, karto/graaf

-graafia bio/graafia, orto/graafia

grafo- (vt üle-eelm) grafo/loogia, grafo/maan, grafo/projektor

-gramm (gramma ‘kirjutis’) auto/gramm, fono/gramm, kardio/gramm

heksa- (hex ‘kuus’) heksa/eeder, heksa/gonaalne, heksa/meeter

hekto- (hekaton ‘sada’) hekto/graaf, hekto/liiter

helio- (hēlios ‘päike’) helio/teraapia, helio/tsentriline

hepta- (hepta ‘seitse’) hepta/goon, hepta/meeter

hetero- (heteros ‘teine, muu’) hetero/geenne, hetero/seksuaalne

homo- (homos ‘sama, võrdne’) homo/foonia, hom/onüüm, homo/seksuaalne

hüdro- (hydōr ‘vesi’) hüdro/loogia, hüdro/energia, hüdro/turbiin

hügro- (hygros ‘niiske’) hügro/meeter, hügro/skoopiline

hüper- (hyper ‘üle, liig’) hüper/toonia, hüper/vitaminoos, hüper/trofeeruma

hüpo- (hypo ‘alla, all’) hüpo/toonia, hüpo/vitaminoos, hüpo/teek

kilo- (chilioi ‘tuhat’) kilo/meeter, kilo/gramm

kosmo- (kosmos ‘maailm’) kosmo/naut, kosmo/poliit, kosmo/visioon

-kraat (väljendab isikut, vt järgm) parto/kraat, pluto/kraat

-kraatia (kratos ‘võim’) demo/kraatia, tehno/kraatia

krono- (chronos ‘aeg’) krono/loogia, krono/meeter

kseno- (xenos ‘võõras’) kseno/foobia, kseno/gaamia

logo- (logos ‘sõna’) logo/peedia, logo/tüüp

-loog (väljendab isikut, vt järgm) bio/loog, geo/loog, teo/loog

-loogia (logos ‘sõna’) astro/loogia, filo/loogia, psühho/loogia

makro- (makros ‘pikk, suur’) makro/kosmos, makro/majandus, makro/organism

-meeter (metron ‘mõõt’) baro/meeter, takso/meeter, senti/meeter

-meetria (metreō ‘mõõdan’) geo/meetria, tele/meetria

mega- (megas ‘suur’) mega/herts, mega/tonn, mega/fon

melo- (melos ‘laul, viis’) melo/draama, melo/maan

meta-, täishääliku ees met- (meta- ‘järel, vahel, koos, ümber’) meta/keel, meta/morfoos, meta/tees, meta/foor, met/onüümia

metro- (metron ‘mõõt’) metro/loogia, metro/noom

mikro- (mikros ‘väike’) mikro/floora, mikro/skoop, mikro/protsessor

mnemo- (mnemos ‘mälu’) mnemo/tehnika, mnemo/turniir

mono- (monos ‘ainus’) mono/graafia, mon/okkel, mono/heli

narko- (narkē ‘kangestus’) narko/maan, narko/maffia, narko/äri

nekro- (nekros ‘surnud’) nekro/loog, nekro/foobia

neo- (neos ‘uus’) neo/realism, neo/liitikum, neo/nats

-noom (väljendab isikut, vt järgm) agro/noom, astro/noom

-noomia (nomos ‘tava, seadus’) ergo/noomia, gastro/noomia

para- (para ‘kõrval, juures, vastu; väär’) para/doks, para/meeter, para/noia, para/psühholoogia, para/tüüfus

pato- (pathos ‘kannatus’) pato/loogia, pato/anatoom

penta- (pente ‘viis’) penta/loogia, penta/goon

peri- (peri ‘ümber, lähedal, juures’) peri/fraas, peri/gee, peri/skoop

pneumo- (pneuma ‘õhk’) pneumo/vasar, pneumo/transport

polü- (poly ‘palju’) polü/foonia, polü/glott, polü/graafia

pseudo- (pseudēs ‘vale’) pseud/onüüm, pseudo/sein, pseudo/teadus

psühho- (psychē ‘hing’) psühho/analüüs, psühho/farmakon, psühho/loogia, psühho/trauma

seismo- (seismos ‘maavärisemine’) seismo/loogia, seismo/jaam

-skoop (skopeō ‘vaatan’) mikro/skoop, tele/skoop

-skoopia (väljendab ala, vt eelm) gastro/skoopia, horo/skoopia

stereo- (stereos ‘ruumiline’) stereo/meetria, stereo/fooniline, stereo/plaat

sün-, süm-, sül- (syn- ‘koos-, kaas-, ühis-’) sün/kroonne, sün/onüüm, süm/bioos, süm/foonia, süm/meetria, sül/logism

-teek (thēkē ‘hoidla, kast’) karto/teek, disko/teek

tehno- (technē ‘kunst, meisterlikkus’) tehno/talitus, tehno/võrgud, tehno/loogia

tele- (tēle ‘kaugele, kaugel’) tele/gramm, tele/paatia, tele/viisor

termo- (thermos ‘soe’) termo/meeter, termo/staat, termo/karp

tetra- (tettares ‘neli’) tetra/loogia, tetra/pakend

tri- (tri- ‘kolm-, kolmik-’) tri/loogia, tri/ennaal

öko- (oikos ‘maja, elamu’) öko/loogia, öko/süsteem, öko/kriis

Ladina päritolu vanad kaudlaenud on eesti keeles altar, kabel, kantsel, kohver, korter, materjal, meister, mood, müür, noot, oksjon, plaan, protsent, punkt, tempel, tohter, vigur, vorm, vundament jt. Ning ladina keelgi on paljude aktiivsete prefiksite, prefiksoidide ja sufiksoidide läte:

akva- (aqua ‘vesi’) akva/arium, akve/dukt, akva/langist

audio- (audio ‘kuulen, kuulan’) audio/visuaalne, audio/meeter

bi- (bis ‘kaks korda’) bi/seksuaalne, bi/noom

de-, täishääliku ees des- (väljendab eemaldamist, eraldamist, vastupidiseks muutmist) de/gaseerima, de/mobiliseerima, de/gradeerima, des/armeerima, des/odorant, des/orienteerima

detsi- (decem ‘kümme’, märgib kümnendikku) detsi/liiter, detsi/meeter

dis-, ka di- (dis- ‘lahku, vastu, eba-’) dis/harmoonia, dis/kvalifitseerima, dis/proportsioon, di/elektrik

eks- (ex ‘välja, ära, -st; endine, pärast’) eks/matrikuleerima, eks/liibris, eks/port, eks/president

ekvi- (aequus ‘võrdne’) ekvi/valentne, ekvi/libristika

in-, ka il-, im-, ir- (‘sisse, sees; mitte-, eba-’) il/legaalne, im/migrant, in/variantne, ir/ratsionaalne

infra- (infra- ‘all’) infra/heli, infra/punane, infra/struktuur

inter- (inter- ‘vahel, hulgas’) inter/natsionaalne, inter/meedium, inter/lingvistika

ko-, kol-, kom-, kon- (cum ‘koos-, kaas-, ühis-’) ko/eksistents, kol/lektiiv, kom/mutaator, kon/spiratsioon

kontra-, kontr- (contra ‘vastu, vastane, vastas-’) kontra/diktoorne, kontr/revolutsioon, kontra/mutter

kvadro- (quattuor ‘neli’) kvadro/foonia, kvadro/salvestus

maksi- (maximus ‘suurim’) maksi/mantel, maksi/mood

manu- (manus ‘käsi’) manu/faktuur, manu/skript

milli- (mille ‘tuhat’, märgib tuhandikku) milli/meeter, milli/gramm

mini- (minimus ‘vähim’) mini/arvuti, mini/golf, mini/seelik

multi- (multus ‘palju, mitu’) multi/miljonär, multi/tsüklon

-plaan (plānum ‘pind’) bi/plaan, delta/plaan

post- (post ‘pärast’) post/modernism, post/skriptum

pre- (prae ‘enne-, ette-, esi-, eel-’) pre/sident, pre/tsedent

pro- (pro ‘ees-, eel-, eest-; abi-, ase-’) pro/tsent, pro/seminar, pro/noomen, pro/rektor

radio- (radio ‘kiirgan’) radio/aktiivne, radio/meeter

re- (re- ‘taas, uuesti, tagasi’) re/konstrueerima, re/noveerima, re/animatsioon

retro- (retro ‘tagasi, tagurpidi’) retro/spektiivne, retro/film

senti- (centum ‘sada’, märgib sajandikku) senti/meeter, senti/liiter

sub- (sub- ‘lähis-; alam-, all-, ala-’) sub/troopiline, sub/ordinatsioon, sub/produkt, sub/kultuur, sub/tiiter

super- (super- ‘üle-, peal-, ülem-, üli-’) super/intendent, super/latiiv, super/staar

trans- (trans- ‘üle, läbi, taga’) trans/formeerima, trans/litereerima, trans/portöör, trans/alpiinne

-tsiid (caedo ‘tapan’) geno/tsiid, herbi/tsiid, insekti/tsiid

ultra- (ultra ‘peale, pärast; üle’) ultra/violetne, ultra/heli, ultra/parempoolne

uni- (ūnus ‘üks’) uni/fitseerima, uni/polaarne

video- (video ‘vaatan, näen’) video/kaamera, video/salvestus

Kreeka, ladina jm võõrjärelliited ehk võõrsufiksid vt SM 43.

Põhjalikum võõrkomponentide loetelu on Ülle Viksi „Väikeses vormisõnastikus” Tallinn, 1992.

Osa neist kreeka ja ladina morfeemidest võivad eesti keeles esineda ka iseseisvate sõnadena, nt auto, dia, disko, homo, mini, retro, stereo, super, teek, ultra, video, dokk (argikeeles ‘dokumentaalfilm või -sari’). Mõnel juhul saab rääkida uue morfeemi tekkest, nt aku (ld verb accumulo koosneb osistest ad + cumulo), info (ld verb informo koosneb osistest in + formo), kopter (heliko + pter, mis koosneb kr osistest helix + pteron).

Sõna, mille osad pärinevad eri keeltest, on hübriidsõna. Nt bio/relv (kr + ee), disko/õhtu (kr + ee), fono/lukk (kr + ee), hüdro/turbiin (kr + ld), kemo/kindel (kr ja ld + ee), kemo/laser (kr ja ld + ingl), eks/abikaasa (ld + ee), mono/etendus (kr + ee), tehno/keskus (kr + ee). Kunagi keeleteadlased taunisid selliseid segaverelisi sõnu, kus võõrprefiksoid on liidetud omatüve ette. Tänapäeva risti-rästi suhtlevas maailmas on need aga sagedased ja loomulikud.

Võimatu on aga võõrsufiksi või -sufiksoidi liitmine omatüve järele. Nt on väärad sõnad arvutiseerima, rühmoid, veaskoop (vrd defektoskoop).


Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad

Siiani on kõne all olnud sõnakestade laenamine koos sama või muutunud tähendusega (pärislaenud), aga laenatakse ka tähendusi üksi. See laenuvõimalus on peidetum: võetakse emakeeles käibiv sõna, andes sellele teise keele eeskujul juurde uue tähenduse – laentähenduse. Tähenduslaenud on nt (filmi)täht (Ameerika ingl), kuumad uudised, rohelised ‘keskkonnakaitsjad’, sinisilmne ‘naiivne, kergeusklik’ (sm sõnal sinisilmäinen on see tähendus), areng ‘sündmus’, nt ajalehekeeles poliitilised arengud, päev lubab meeldivaid arenguid (ingl sõnal development on see tähendus, aga eesti keelele on laenust pigem kahju kui kasu). Niisama kahju on, et meil on ähmastumas täpne sõna täna. Talle on juurde laenatud tähendus ‘praegu’, sest vene sõnal сегодня ja inglise sõnal today on ka see tähendus.

Väga paljudel juhtudel võib täheldada, kuidas vana konkreetse tähendusega sõna on võõra eeskuju järgi uue, abstraktse tähenduse saanud. Seejuures polegi vajadust viidata ühele lähtekeelele: samalaadset väljendust võib kohata mitmes Euroopa keeles. Nt avada koosolek, äratada kahtlust, ajada asja, langeda kiusatusse või pattu, toetuda faktidele, raamat ilmub, jooksvad asjad, ümmargune summa, terav pilk, tippsaavutus, tipptase, teede- või telefonivõrk.


Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad

Väga suure sõnavarakihi moodustavad tõlkelaenud. Need on liitsõnad või sõnaühendid, harvemini tuletised, mis on teisest keelest sõna-sõnalt või morfeem-morfeemilt tõlgitud ja millel on samast laenatud tähendus. Nt raamatupidaja (sks Buchhalter), jõuvanker ‘mootorsõiduk’ (sks Kraftwagen), eeskuju (sks Vorbild), ajaviide (sks Zeitvertreib), peavaht (sks Hauptwache), punanurk (vn красный уголок), lööklane (vn ударник), teenistuja (vn служащий), kergetööstus (vn легкая промышленность), mustatööline (vn чернорабочий), tualettseep (vn туалетное мыло), taimenimed kogelejarohi (vn икотная трава), võtmehein (vn ключ-трава), katkujuur (sks Pestwurz). Heinrich Stahli 1637. aasta saksa-eesti sõnastiku rohketest tõlkelaenudest on nüüdiskeeles püsima jäänud sadakond, sh maavärisemine, vesivill, jumalakartlik (sks gottesfürchtig), sõrmkübar. Praegusaja näiteid on seebiooper (ingl soap opera) ehk seebikas, müügijuht (sm myyntipäällikkö), rahapesu (ingl money laundering, sm rahanpesu), varimajandus (vn теневая экономика, ingl shadow economy).

Tõlkelaenude hulgas on rohkesti fraseologisme, nt saksa keelest pärinevad jõusse astuma (in Kraft treten), korstnasse kirjutama (etwas in den Schornstein ~ in den Rauchfang schreiben), läbi lillede (aga saksa keeles ainsus durch die Blume). Mitmes keeles on tuntud ja meile tuleku teed raske määrata: juuksekarva otsas rippuma (vrd ingl hang by a single hair, sks einem Faden hängen, vn висеть на волоске ~ ниточке) ja vanakuradi tosin (vrd vn чертовая дюжина, sm pirun tusina, läti velna ducis, sks Teufelsdutzend).

Väga palju on tõlkelaene oskussõnavaras, kuigi harilikult on raske täpselt väita, kas tegemist ongi tõlkelaenuga või on eri keeltes lihtsalt samalt aluselt motiveeritud terminid, nt pooljuht (sm puolijohde, sks Halbleiter, vn полупроводник, ingl semiconductor, pr sémiconducteur), sisepõlemismootor, kaabeltelevisioon, kaugotsing, mikrolaineahi.

Rohkesti tõlkelaene tõi eesti oskussõnavarra J. V. Veski. Tema vahendatud on nt soojalembene bioloogias (kr thermophilos), hulktahukas matemaatikas (kr polyedron), käendus (vn порука) õigusteaduses, taandareng (sks Rückbildung) ja kaljukass (norra fjellfross) zooloogias, praegu eelistavad zooloogid sõna ahm).


Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad

Laenamise mõistet natuke laiendades saame rääkida ka laenudest ühe keele sees. Murdest kirjakeelde või ühest murdest teise võetud laenkeelendeid nimetatakse siselaenudeks.

Nii J. Aavik kui ka J. V. Veski tõid rohkesti murdesõnu kirjakeelde. J. Aaviku toodud on nt almus, kihk, kääbus, liud, lõust, läte, menu, perv, leebe, too, hajuma, kaikuma, lammutama, lebama, mainima, peibutama, sebima, viipama, äsja, meeleldi, ent. Saaremaalt tegi ta kogu eesti rahvale tuttavaks nt sõnad abajas, imal, jõhker, kipakas, rehala, tarima, ülle, üll, ült.

J. V. Veski laenas murdest kirjakeelde hulga sõnu, kusjuures mitmed neist jõudsid üldkirjakeelde oskuskeele kaudu. Asta Veski on loendanud, et 1920–35 töötanud terminoloogiakomisjonides rakendati J. V. Veski kaastegevusel oskuskeele eri aladel kokku üle 1000 murdesõna, võttes neid nii Wiedemanni sõnaraamatust kui ka otse murdekeelest. Näiteks: majandus – jäätmed, kütus, luna, lõiv, näit, rahvastama, vahendama, vajak; õigus – aeguma, hagelema, orb; ajalugu – kari (kari), põlustama, sarg (sara); arhitektuur – riisk (riisa), rinnatis, uuk; matemaatika – haar, jada, muut (muudu), seos, ulatuma, ühtima; füüsika – märgama, tahke, tahkuma; keemia – hüüve (hüübe), lõhustama; tehnika – kile, liigend, noolutama; zooloogia – hõõtsik, ingerjas, kulles, kõõlus, nugiline, nugima; botaanika – alss, enelas, kogrits, pilvik, astel, kida, oga; metsandus – toim (toime), tüü, välu; geograafia – kohr, kõnnumaa, laamjää, maaroom, mõhn. Päris tavaline oli ka kord juba rakendatud oskussõnade rändamine ühe eriala keelest teise.

Vahel tuli J. V. Veskil murdesõnu mugandada, et need eesti kirjakeelde nii vormilt kui ka sisult sobiksid, nt murdesõna tsälk > kirjakeeles sälk, pütel > püdel, kehtama või kähtama > kehtima, nugilesed ‘kontvõõrad’> nugiline ‘parasiit’, maage (maake) ‘rauda sisaldav vesi soos’ > maak ‘metalli või kasulikku mineraali sisaldav mineraalaine’, kulles ‘konnapoeg’ > kulles ‘kahepaikse vastne’, redu ‘katuse ja kambrikulae vaheline ruum vanemas eesti elumajas’ > rõdu.

Villem Grünthal-Ridala on eesti kirjakeelde toonud nt sellised praegu üldkasutatavad sõnad nagu agu, halama, halvama, palang, sööst, sööstma, ulgumeri, saalima, terendama, vakatama, võluma, hõrk, kalkvel, pigemini, enneaegu, pälvima, räme, valev, vilgas, üsk.

Murdetüvesid ja -sõnu on aga kirjakeelde soovitatud lähiaegadelgi. Nt hola ‘folk, folkmuusika’, kilb (kilva) ‘mälumäng’ (ja kilbar ‘mälumängur’), laus- (lauskülv, -niisutus, -tõrje, lausriie jt), lõit (lõida) ‘suhtlusvahend, kommunikatsioonivahend’ (lõitma, heli-, massi-, trükilõit), madel (madelauto ‘tavaline liikumatu kastiga veoauto’), meere ‘viir, triip, jutt’, sidus ‘tihedalt seotud’ (siduseriala, -ettevõte, -käitis, -tehas), põkk (põku) ‘otsakuti ühendamine, otsakuti ühendamise koht’ (ja põkkama, põkkuma), tävi- ‘täispuhutav, täispumbatav’ (tävimänguasi, -mööbel, -paat ja tävima), kiip (kiipkaart, kiibistama).

Peale kohamurrete võivad kirjakeelde ainest pakkuda ka sotsiaalsed murded, s.o eri ühiskonnarühmitiste keeled. Eesti kirjakeel on võtnud omaks slängituletise pastakas, närimiskummi kõrvale tuli näts, limonaadi kõrvale limps.

Oskuskeelde on tulnud sõnu erialaslängist. Nt tabavad otsetuletised kastima ‘kasti(desse) pakkima’ ja purkima ‘purki(desse) panema’ (nt toiduaineid konservide valmistamisel) ning purjetajate seilama on algul olnud slängilised. Vahel võtab kirjakeel omaks slängi lühendised ja loobub ajapikku pikkadest täiskujudest: nii on läinud aku, trafo ja laboriga. Vahel muganeb slängis mõni võõrkeelne sõna ja sobib siis hästi ka eesti kirjakeelde. Nt üht toruühendusdetaili kutsutakse saksa keeles Stutzer, vene keeles штуцер. Eesti erialaslängis sai sellest tuts. Alpinistide slängist on pärit nende termin reps (vrd vn репшнур).


Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad

Niisiis oli käesolevas osas ( L 6, L 7, L 8, L 9, L 10, L 11 L 12 L 13 L 14 L 15 ) juttu keelendite oma või võõras olemisest päritolu alusel – päritoluvõõrusest. Võõrusastmik omama poolt võõrama poole on: 1) kirjakeele põlissõnavara (võõrus on null), 2) laenud oma murdeist, 3) laenud lähisugulaskeelist, 4) laenud kaugsugulaskeelist, 5) keelkonnavälised laenud, s.o laenud mujalt kui soome-ugri keeltest.


Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad

Peale põlis- ja laentüvede on eesti keeles kolmandana olemas veel tehistüved. Nende praktiline osatähtsus keele tüvevaras on väga väike, teoreetiline tähendus aga suur. Tehistüvi on tüvi, mis on vaadeldavas keeles uus, olemata korrakohane laen. Nt raal : raali – tüvisõna raal, tuletistes raalima, raalistama, liitsõnades raaljuhtimine, -projekteeri-mine, -refereerimine, -reguleerimine, -tõlge, -õpe, -graafika, -polügraafia, -arveldus jm. Tehistüved on veel aabe, eira-, emba-, evi-, hõiva-, hõlva-, küülik, laip, laup, liibu-, lünk, lüüme, malbe, meenu-, mõrv, mürsk, neim, nenti-, nõme, nördi-, põrpi-, range, reeta-, relv, roim, selmet, selve, sudu, tarni-, tauni-, teim, türp, vandel, veena-, võsta-, välmi- jt.

Tehissõna on sõna, mis sisaldab tehistüve. Nt tüvisõnad lünk, selmet, sudu, tuletised veenduma, veendumus, küülik. On võimalikud ka tehisliited (nt J. Aaviku pakutud -lisv, -nüüp, -ulg) ja tehistunnused (nt J. Aaviku soovitatud agentaali ehk tegijakäände tunnus -n).

Tehiskeelendid jagunevad saamisviisi järgi kaheks: a) vabalt kombineeritud, b) aluskeelendile või -keelendeile toetuvad.

Vabal ehk suvalisel kombineerimisel ei toetuta ühelegi aluskeelendile. Tehissõna kombineeritakse kindlat eesmärki silmas pidades valmis foneemhaaval ex nihilo. Klassikaline näide on eesti esimene kombineeritud tehistüvi veen/ma : veena/n, mille J. Aavik lõi 1914. a ning mille peal ta on hiljemgi oma loomemeetodit seletanud.

Uue tehistüve loomisel tuleb arvestada häälikkuju ekspressiivsust. Aavik oskas seda teha ja on korra isegi üle pingutanud. Kombineerides uut sõna kuriteo asemele, alustas ta seda jõulise ja rämeda r-ga, lisas „sügava ja tumeda, peagu koleda” diftongi oi ja lõpetas mitte klusiili, vaid kestva konsonandiga, „mis annaks sõnale enam õudset järelkaja”. Kokku tuli sõna roim, mida keeletarvitajad ei seosta enam näiteks taskuvargusega, vaid üksnes mõrva vm raske kuriteoga, ning raha väljameelitav pettur on küll kurjategija, aga mitte roimar.

Aluskeelendile (või -keelendeile) toetudes on sellega (nendega) ümber käidud õige vabalt. Aluskeelendit kontraheerides ehk kokku tõmmates on saadud sudu < suits + udu, tärk ‘tähe- või numbrimärk’ < ht + märk, vasa < vastuvõtja + saatja, selmet < selle asemel et. On võetud tükk aluskeelendi keskelt: nakar ‘India pähkel, anakardi seeme’ < anakard. Tehissõnadeks saab lugeda neidki, mis on saadud keeles olemasolnud sõna lõpposa äraraiumisel: male < malev (Ado Grenzsteini male on vanem kui J. Aaviku esimesed tehissõnad veenma ja 1913. a loodud jaunis ‘õilis’). Aluskeelendile võib lisada uusi foneeme (türp ‘kombinesoon’ < ürp) ning vahetada foneemide järjekorda (vandel < elevandiluu). Kõik teed on head, kui aga tulemus hea on.

Kõige harilikum aluskeelendi pakutav tugi on siiski assotsiatsioonid. Assotsiatiivseid mõjusid on täheldatud mitme J. Aaviku tehissõna puhul. Nt kumab range taga sks streng, sulnis vrd sm suloinen, reetma vrd vn предать ja sks verraten, laup vrd vn лоб. Kuigi J. V. Veskit tavaliselt tüvede tehisloomega seoses ei märgita, on temagi kord tehissõnade loetelus (1935) tunnistanud enda loodud sõnad maak (< maage), valk (< valge) ja puit (< puu) tehislikeks. Veski on aluseks võtnud eesti sõnad ja seetõttu räägitakse neist enamasti kui siselaenudest, millel kuju muudetud.

Uudistüvi võib aga keelde lisanduda isegi kogemata. J. V. Veski on H. Rätsepale rääkinud, et õigusteaduse oskussõnade komisjonis soovis üks juuraprofessor saada eesti vastet saksa sõnale feststellen. Veski pakkus tuletise turvastama (tüvest turb : turva). Sõna meeldis, professor pani selle märkmikku kirja ja lubas kasutama hakata. Mõni aeg hiljem kuulis Veski mingit sõna tuvastama. Järeleuurimisel selgus, et jurist oli Veski pakutud sõna valesti üles kirjutanud. Sõna oli aga juba kasutatud loenguil ja mujal ning seda ei hakatud siis enam muutma.


Oma- ja võõrsõnad

Sõnade struktuuri omasuse või võõruse alusel eristatakse oma- ja võõrsõnu. Sõna, millel ei ole võõraks peetavaid struktuurijooni, on omasõna. Seejuures võib ta päritolu poolest olla põlissõna (lõhn, puu, mäe/stik, ema/puhk/us) või laensõna (saabas, post, riis, tass, rist). Omasõnad moodustavad keele omasõnavara.

Selleks et laenkeelend meile omasemaks saaks, ta tihtipeale mugandatakse, st kohandatakse eesti keele struktuurile (hääldusele, muutmisele jm) vastavamaks. Nt vn багаж > bagaaž > pagas, pr courier > kurjer > kuller, ld vacuum > vaakuum > vaakum, pr ruche > rüüš > rüüs, ingl hobby > hobi, ingl comics > koomiks. Omasõnus ei saa esineda võõrsõnatähed. Seepärast vanades laenudes asendab f-i hv, tähti š, z, ž aga s. Näiteid: alamsaksa Kofe(e) > kohv, ülemsaksa Schinken > sink, ülemsaksa Zichorie > sigur, pr gendarme [ž-] > sandarm (ž-st on saanud s ka eeltoodud näiteis pagas ja rüüs).

Mõnigi võõrsilt laenatud sõna käibib kahel kujul. Harilikult on need variandid samatähenduslikud, nagu blankett ja plank (plangi), šanss (šansi) ja sants (santsu). Vahel on variantsus tingitud nii originaali hääldus- kui ka kirjakuju (või selle muganduse) käibimisest: džuut ja jute, džäss ja jats. Juhtub aga sedagi, et algselt ühtne sõna lõhestub eesti keeles eri tähenduste vahel, nt blokk ja plokk, figuur ja vigur, missioon ja misjon.

Mugandusi tehakse ka võõrnimede häälduses, nt Moskva nime ei hääldata [maskva:], vaid rõhk on esisilbil ja sinna jääb kirjapildi o; Suurbritannia linn Edinburgh häälduks umbes [edinbörö], kuid tavaks on kirjapildiline [edinburg]. Eestlane ei tule toime kõigi maailma nimede originaalipärase hääldusega, küll võiks ta taotleda mõõdukalt originaalilähedast hääldust, st lähtuda päritolukeele hääldusest, kuid arvestada eesti hääldusalust ja häälikusüsteemi. Ja muidugi tuleb igaühel austada lähtekeelset kirjapilti (vt O 18).


Oma- ja võõrsõnad

Võõrsõna on keeles muganemata või osaliselt muganenud laensõna, millel on võõraks peetavaid struktuurijooni, nagu tähed f, š, z, ž (fänn, šeff, zooloogia, džemm), sõnaalguline b, d, g (baar, dändi, gaas), pearõhk järgsilbil (kambüüs, grusiin, rododendron), tavatud häälikuühendid (sprinkler, röntgen, džungel), järgsilbi o (meson, video, logo), järgsilbi pikad täishäälikud (analüüsima, kupee, poliitika). Võõrtähti võõrsõnus siiski esineda ei saa. On isegi olemas eesti keeles endas tehtud võõrsõnu, vähemalt kukeroon ‘põlevkivituhkgaasbetoon’ ja klimaator ‘kliimaseade’ on sellised. Võõrsõnad moodustavad keeles võõrsõnavara.

Täielikud võõrkehad meie keele seisukohast on tsitaatsõnad ja -väljendid – võõrkeelest eestikeelsesse teksti võetud sõnad ja -väljendid, mida kirjutatakse ja hääldatakse vastava keele kombe kohaselt, mis erineb eesti omast. Muidugi võib tsitaatsõnus olla igasuguseid võõrtähti. Nt circa (ld) ‘umbes, ligikaudu’, causerie (pr) ‘kerge vestlus’, ceteris paribus (ld) ‘kui muud tingimused on võrdsed’, commedia dell’arte (it) ‘rahvakomöödia liike’, happy end (ingl) ‘õnnelik lõpp’, idée fixe (pr) ‘kinnismõte’, in medias res (ld) ‘otsekohe asja juurde’, samizdat (vn) ‘teisitimõtlejate omakirjastuslik väljaanne’.


Oma- ja võõrsõnad

Niisiis oli §-des L 18 ja L 19 juttu keelendite oma või võõras olemisest struktuuri alusel – struktuurivõõrusest. Võõrusastmik omama poolt võõrama poole on: 1) omasõnad, 2) võõrsõnad, 3) võõrnimed, 4) tsitaatsõnad ja -väljendid eestikeelse teksti sees.


Oma- ja võõrsõnad

Hulk leksikoloogias kasutatavaid -isme on saanud nime selle järgi, mis keelest pärit elemendi või joonega, s.o sõnaga, vormiga, tarindiga, on mingis muus keeles tegemist. Lähtekeele pitser on neil veel selgesti küljes. Eesti keele seisukohalt on olulisemad:

    amerikanism – Ameerika inglise keele pärasus mingis muus keeles, nt O.K., ragtime, cool pro tore, oivaline, yep ~ jepp pro jah, fantastiline pro suurepärane, tore, häälitsus vau eesti kõnekeeles;

    anglitsism – inglispärasus, nt comeback, grand old man;

    fennism – soomepärasus, nt nägemiin pro nägemiseni, koormaauto pro veoauto, nabatants pro kõhutants, rahasedelid pro paberraha, kesakuu pro suvekuu, paketiauto pro pakiauto, üritaja pro ettevõtja, mikrouuni pro mikrolaineahi, masin toimib pro töötab, meie suusataja jõudis liidri rinnale pro kõrvale, suhtkoht pro suhteliselt, anna minna pro las käia;

    germanism – saksapärasus, nt lahingud Iskeli ruumis pro piirkonnas, leitmotiiv pro juhtmotiiv, vunderkind pro imelaps, klubi stammkunde pro püsiklient;

    russitsism ehk russism – venepärasus, nt propusk, juhataja on oma juures pro oma kabinetis, nahaalne pro häbematu, jultunud, adminkorpus pro haldushoone, on sattunud tupikusse pro ummikusse, reeglina pro üldjuhul, ikka, enamasti, stardini on jäänud loetud sekundid pro mõned sekundid.

Eesti keel omakorda võib anda estitsisme, s.o eestipärasusi mingis muus keeles, nt kohalikus vene keeles: дигитальный (Venemaal цифровой), акцептировать (Venemaal ei kasutata), slängis максовать (ee maksma), келлики (kell).

Selliseid võõrkeelepärasusi (häälduskujusid, sõnu, vorme, tarindeid) meie keeles, mis on enamikule keeletarvitajaile vastuvõetamatud, nimetatakse barbarismideks. Sõnavaras on selliseid toorlaene näiteks vene gastroll, grafaa, narjaad, natšalnik, pagasnik, pakaa, sprafka, inglise laenud briifing, displei, nou-hau, fiiling, snäks, slõugan. Barbarisme tuleks vältida, mis polegi raske, sest meil on sobivamad sõnad olemas. Eelmiste näidete eesti vasted on külalis- või võõrusetendus, lahter, toimkond, ülemus või juhataja, (auto) pakiruum, nägemiseni, tõend või õiend; infotund, kuvar, oskusteave, tunne või meeleolu, näksid, tunnuslause (või reklaamlause, moto, loosung jm).

Teist laadi on eksotismid – sõnad või väljendid, mis tähistavad tihedasti ühe kindla rahvaga seotud mõisteid. Nt gusli (vn), dombra (kasahhi), joig (saami), kadrill (pr), borš (vn), guljašš (ung), sarafan (vn), kokošnik (vn), jatagan (türgi), harakiri (jaapani), haiku (jaapani), sabat (juudi). Nende mõistete jaoks eesti keeles teisi sõnu ei ole ning neid pole tarviski: eksotismid annavad edasi lokaalset koloriiti, nt pille, tantse, laule, toite jms.


Põhi-, üld- ja oskussõnavara

Tarvitusulatuse poolest võime sõnavaras eristada järgmisi osi.

Põhisõnavara – selle moodustavad keele kõige sagedamini tarvitatavad ja vajalikumad sõnad. Sõnavarastatistika on kindlaks teinud, et eesti keeles on need:

  1. olema
  2. ja
  3. ta/tema
  4. see
  5. ei
  6. et
  7. kui
  8. ma/mina
  9. mis
  10. aga
  11. oma
  12. nad/nemad
  13. ise
  14. nagu
  15. minema
  16. tulema
  17. siis
  18. saama
  19. kes
  20. nii
  21. ka
  22. ning
  23. me/meie
  24. kõik
  25. mees
  26. või
  27. üks
  28. tegema
  29. veel
  30. kuid
  31. hakkama
  32. jääma
  33. teine
  34. vaatama
  35. aeg
  36. teadma
  37. võima
  38. miski
  39. suur
  40. nägema
  41. pidama
  42. võtma
  43. silm
  44. inimene
  45. juba
  46. nüüd
  47. käsi
  48. ainult
  49. üle
  50. ütlema

10 nimisõna edetabel

  1. mees
  2. aeg
  3. silm
  4. inimene
  5. käsi
  6. naine
  7. päev
  8. asi
  9. pea
  10. nägu

10 omadussõna edetabel

  1. suur
  2. hea
  3. vana
  4. uus
  5. pikk
  6. väike
  7. täis
  8. noor
  9. viimane
  10. ilus

Põhisõnavarra kuuluvad sõnad on suhteliselt sõltumatud suhtlussituatsioonist, keeletarvitajate taustast (kodukoht, haridus, sotsiaalne kuuluvus jm) ja kõneainest.

Põhisõnavara kindlakstegemisel on praktiline väärtus: võõrkeele õpetamisel (nt eesti keel venelasele, inglise keel eestlasele) antakse õppurile selgeks õppida kõigepealt põhisõnavara, alustades selle kõige sagedamast otsast. Selleks koostatakse keele põhisõnastikud. Eesti keele kohta on olemas Raimo Raagi „Estniskt basordförråd. Basic Estonian vocabulary” (Uppsala, 1987, 2. tr 2006) – seega siis rootslastest ja inglastest keeleõppureile –, mis tugineb Tartus Juhan Tuldava juhtimisel tehtud uurimustele. Selle sõnastiku järgi on Hele Pärn ja Leeni Simm omakorda teinud põhisõnastiku ka venelaste tarvis: „Базовый словарь эстонского языка. Eesti keele baassõnastik” (Tallinn, 1988).

Põhisõnavara kuulub tuumosana üldsõnavara hulka. Üldsõnavara on sõnavara, mida vajab igapäevaseks suhtluseks iga keeletarvitaja. Siia ei kuulu näiteks kõrgkeelne sõnavara, oskussõnavara ega slängisõnavara. Näiteid: saak (aga mitte voos), neljakandiline laud (aga mitte ristkülikukujuline), peeneks minema (aga mitte peenduma), raadio (aga mitte raadiovastuvõtja).

Üldsõnavara kõrval on keeles väga ulatuslik sõnavara osa veel oskussõnavara – oskussõnade ehk terminite kogum. Selle kohta kasutatakse ka võõrsõna terminoloogia, millel on aga veel teinegi tähendus: terminoloogiateooria – laiemas mõttes oskuskeeleõpetus ja kitsamas mõttes oskussõnaõpetus. Oskussõnad ehk terminid on erialamõisteid tähistavad keelendid. Oskussõnavarast vajab iga keeletarvitaja ainult väikest osa oma ametile vastavalt, nt mõeldagu siinjuures terminivara peale, mida vajavad fotograaf, jurist või õmbleja. Esimese sõnavarra kuuluvad: adapter, ammooniumtiosulfaat, diafragma, digikaamera, emulsioonikiht, fotokemikaalid, katik, kinnistama, kontrastsus, säritama, teravussügavus, toonimislahus, vaegsäritus, valgustundlikkus jpm. Juristil on tarvis: asjaõigus, eraõiguslik, hagi, haldusleping, hüpoteegiga koormama, kohustis, otsust tühistama, pankrotihaldur, servituut, teovõime, tingimisi karistus, valdust üle andma, volikiri, õigusvõime jpm. Õmblejale vajalikud sõnad on: dekateerima, juurdelõikus, (õmblust) kappima, koetriip, krae kand ja krae käänis, maha traageldama, miider, passe, pisterida, põõn, (lõikeserva) täkestama, ultusäär jpm.

Kõrvutame vasaku tulba üldsõnavarra kuuluvaid sõnu parema tulba oskussõnadega:

rinnakorv

rindkere

küljekont, ribikont

roie

Hiiumaa ja mandri vahet sõidavad praamid.

Hiiumaa ja mandri vahel peavad ühendust parvlaevad.

Vaheta esikus elektripirn.

Vaheta esikus elektrilamp.

auto kojamehed

auto klaasipuhastid

Uss nõelab.

Madu hammustab (rästiku kohta).

Antsul on pimesoolepõletik.

Haigel on ussripikupõletik (ehk apenditsiit).

Andke Antsule rohtu.

Manustage haigele ravimit.

prillipood

optikakauplus

Oskussõnavarast võib rääkida mitmes mahus, nt kogu eestikeelsest oskussõnavarast, tehnika oskussõnavarast, valgustehnika oskussõnavarast.

Eesti oskussõnavara on aegade jooksul arendatud rikkaks ja paindlikuks, nii et ta suudab tänapäeval rahuldada kõikide teadus-, kunsti-, tootmis- jm alade ning harrastuste keelelisi nõudeid.

Üld- ja oskussõnavara vahel ei ole jäikteravat piirjoont. Üle mõeldava piiririba aga toimub sõnade mõlemasuunaline liikumine. Ühelt poolt kasutab oskuskeel uute erialamõistete tähistamiseks ühe allikana ka üldsõnavara. Teiselt poolt saavad paljud erialamõisted tuttavaks kogu rahvale või vähemalt haritlaskonnale ning vastavad sõnad lähevad üldsõnavarra. Oskussõna tähendus võib seejuures olla muutunud, võrreldes tema oskuskeelse, täpsema tähendusega. Nt meditsiinikeeles märgib infarkt vere juurdevoolu lakkamisest tingitud elundi või selle osa kärbust, üldsõnavaras on tähendus kitsenenud ainult südameinfarkti peale. Edastama võeti 1960. aastail käibele andmetöötluse oskussõnana, kuid sai õige pea üldtuntuks ühendverbide edasi andma ja edasi saatma sünonüümina (seega laiemas tähenduses).

Ühe isiku seisukohalt on võimalik sõnavara jaotus aktiivseks ja passiivseks sõnavaraks. Aktiivne sõnavara on sõnavara, mida üks inimene ise kasutab. Passiivne sõnavara on sõnavara, mida inimene ise ei kasuta, aga millest ta saab aru.


Neologismid, historismid ja arhaismid

Ajatelge pidi vaadates võime sõnavaras eristada järgmisi keelendeid.

Neologism ehk uudiskeelend on suhteliselt hiljuti käibele tulnud või alles soovitatav keelend. Ühesõnalise kohta ütleme uudissõna. Neologism võib tähistada uut mõistet (faksima, õendus, euroskeptik, erastamisväärtpaberid, kepikõnd, kobarkino, mälupulk, naabrivalve, pensionisammas, perearst, piraatkassett, riiulifirma, turvavärav (kaubamajas), keskkonnahoidlik, lendav taldrik, must kast) või tulla mõne senise keelendi asemele või kõrvale (vt L 4 näited). Neologismiks peetakse ka tuntud keelendi rakendust täiesti uues tähenduses. Nt on uudistähendus sõnadel seirama (keskkonnakaitses, sõjanduses, infonduses jm), rohelised, argikeeles sõnadel metallistheavy metal’i huviline’, miksima ‘kokku segama’, tankist ‘variisik’, triip ‘pulbriline narkootikum’.

Historism on möödunud aega kuuluvat mõistet märkiv sõna, kusjuures nüüdiskeeles ei ole teist, uuemat sõna selle mõiste tähistamiseks. Ta käibib nüüdiskeeles otsetähenduses ega lisa keelele värvi, küll aga viitab mingile ajastule. Nt klarett, killing, kneht, oldermann. Rohkesti on historisme Jaan Krossi ajaloolistes romaanides, kus nad annavad tekstile ajastu hõngu.

Juhtub aga ka eksimusi keelendi mingisse aega paigutamisega. Neid vääralt kasutatud sõnu kutsutakse anakronismideks. Nt lauses „1923. aastaks oli Eesti võrkpall jõudnud linnadest rajoonidesse” on rajoon anakronism, sest tollases Eesti Vabariigis olid maakonnad. Riigikogu saadikud on Nõukogude aja anakronism: tollal olid ülemnõukogu saadikud, praegu on riigikogu liikmed.

Arhaism on tänapäeval teise samatähenduslikuga asendunud sõna (aga ka väljend või vorm), mis aitab nüüdiskeeles luua ajaloolist koloriiti. Nt heris (= petis, nurjatu, kelm), hüüs (= vara, hüvis), joht (= teps, küll mitte), amak (= kuni), kuumatõbi (= palavik), väekargamine (= deserteerimine), lõhna andma (= valu andma, läbi sõimama, läbi peksma), salpeeterhapu naatron (= naatriumnitraat), tõmbamise-vägi (= raskusjõud), tagasi-kargamise vägi (= elastsus), vee-ärahingamine (= auramine), ümmargune kuhi (= koonus), kandiline kuhi (= püramiid), võimustetu saadik (= volinik), ohatus (= hädaoht), läigitaja (= arst).

Arhaismid on nüüdisinimesele võõrad. Küll aga on talle harilikult teada vanamoelised sõnad ja niisuguste sõnade tähendus. Nt trehter (= lehter), triiphoone (= kasvuhoone), tritsutama (= uisutama), trotuaar (= kõnnitee), papiljott (= lokirull), tuhv (= trepiaste), truuvilt (= truult), meelehaigus (= mure, meelehärm), tuleriist (= tulirelv), külgehakkav haigus (= nakkushaigus). Tunneme, et need sõnad on nagu vanamoelised rõivad.

Tuleb ette sedagi, et vananenuks arvatud sõna taas värskena käibesse läheb. Nii on juhtunud paljude sõnadega, mida Nõukogude kord pooleks sajandiks kasutusest kõrvaldas ja mida sõnaraamatud hakkasid tähistama vananemismärgendiga. Järjepidevuse taastamisel varasema Eesti Vabariigiga on nüüd varjusurmast äratatud riigikogu, eestseisus, volikogu, hoolekogu, vald, haigekassa, õppetool, hõimupäevad jpt sõnad.


Murdesõnavara. Slängisõnavara

Keele sõnavaras võime osi eraldada veel kasutajaskonna territoriaalse ja sotsiaalse jagunemise järgi. Ruumiteljel võime näha, et eri paikkondade kohamurdeis ehk dialektides käibib erinev murdesõnavara ehk murdeleksika. Nt võime rääkida Tartu murde sõnavarast, Karksi murraku sõnavarast, aga ka kogu eesti (keele) murdesõnavarast.

Murdesõnavara moodustavad murdesõnad, s.o sõnad, mis on käibel ühe keele ühes või paaris murdes. Pandagu siinjuures tähele, et praegu ei ole jutt murdepäritoluga kirjakeelesõnavarast (vt L 15). Nt on Hiiumaa murdesõnu nilvamadu ‘vihmauss’, ninatopp ‘taskurätik’, nurutuul ‘tasane tuul’, haul ‘aur’. Linnuliigil Luscinia luscinia on Eesti keelealal mitu nimetust, millest kirjakeelne on ööbik (murdevariantidega üübik, üöbik, öövik, ööpik, öpik, ööbi jt). Murdelised nimetused on künnilind, kündja, pailaps, härjalind, osataja lind, kiriküüt, õitsilind, sisask (variantidega tsisask, tsisak, sisas(s), siisak, sisakas, sisa, sisokaine, siska), tsolk.

Murdesõnad on ka sellised sõnad, mis väliskuju poolest küll kirjakeelesõnadega kokku langevad, millel on aga hoopis teine, murdeline tähendus. Nt on sõnal kiiluma saartel ka tähendus ‘piiluma, vahtima’, sõnal kärme tähendus ‘soolane’.

Sageli kasutatav võõrsõna dialektism tähendab murdelist elementi kirjakeeles, mis võib olla leksikaalne, foneetiline või grammatiline joon. Dialektisme kasutatakse stiilivahendina ilukirjanduskeeles. Eesti kirjanikest esineb neid rohkesti näiteks Villem Grünthal-Ridalal, Marie Underil, Nikolai Baturinil, Mats Traadil.


Murdesõnavara. Slängisõnavara

Sotsiaalteljel lahknevad rahvuskeele tüvest eri keelekujud – sotsiaalmurded ehk sotsiolektid. Tegemist on mingi ühiskonnarühmitise (õpilaste, meremeeste, sõdurite, vangide jt) kõnepruugiga, mis hälbib üldkasutatavast kõnekeelest. Seesugune keel tekib rühmitise ühtsuse (üks elukutse või ühed huvid) ning muust ühiskonnast eristumise näitamiseks. Sotsiaalmurrete kohta kasutatakse ka sõnu släng, argoo, žargoon, erikeel ja eri autorid kas samastavad neid või teevad eri moodi vahet. Kasutame siinjuures enim levinud terminit släng. Slängis on üldkasutatavast kõnekeelest suuresti erinev sõnavara – slängisõnavara ehk slängileksika, mille moodustavad eripärase värvinguga slängisõnad.

Üksnes siis, kui olulised nimetamisobjektid eri ühiskonnarühmitistel ühtivad, võivad üsnagi kokku langeda ka slängisõnad ja me võime rääkida üldslängist. 1993. aastal ajalehe Eesti Ekspress tehtud väike rahaslängi uuring näitas järgmisi sõnu, mis eri eluvaldkondades tegutsevatel inimestel olid peagu ühesugused:

raha – papp, mani ~ money, plekk, värk, papirull;

Eesti kroon – eek ~ EEK, kronts;

ühekroonine – kronsa, ruubel, papike, raudmees, raud;

ühekroonine münt – metall, raudmees, raudmünt(t)i, münt(t)i;

kahekroonine – baer, peer, kaki;

viiekroonine – viiekas, vitonen, vido, male, keres;

kümnekroonine – kümp(p)i, kümp(p)ar, hurt, kümnendik, punane, pott;

25kroonine – tammsaar, tammekas, hansu, roheline, roht, neljandik;

100kroonine – sota, sott, koidula, koidu, liidia, lits;

500kroonine – jakobson, kantpea, lilla, pitsott, pomo, mersa ~ mersu, pääsuke;

peenraha – kolisev, kõlisev, knopkad, kopikad, kops.

Oma rühmitise sisese elu väljendamisel on aga slängid erinevad. Puks ‘spikker’, tire ‘direktor’, esta ‘eesti keel’, õps ‘õpetaja’, klassijuss ‘klassijuhataja’, kardekas ‘riidehoid’, pausitama ‘korduvalt põhjuseta puuduma’ on õpilasslängi sõnu. Karbuss ‘karburaator’, potekas ‘potentsiomeeter’, oss ‘ostsillograaf’ on tehnikameeste slängisõnu. Porte on autoterminina külg- või tagaluuk, amordid või amordikad – amortisaatorid. Erialainimeste oskussõnavara ja slängisõnavara on nimelt ise asjad – esimene on kirjakeele, teine kõnekeele osi. Professionalism on selline sõna, mida võib kasutada mõlema – nii oskussõna kui ka kutseala slängisõna – kohta. Nt lühisõnum ja nupp, pressikonverents ja pressikas on ajakirjaniku professionalismid.

Ka bürokraatidel on oma professionalismid – erilised paberlikud kuivametlikud sõnad ja sõnaühendid, nt seoses millega (= mille tõttu), antud küsimuses, käesolevaga, tõusetuma, seonduma, kindlustama, tõhustama, realiseerima, läbi viima (= korraldama, pidama, andma, nt tundi), teostama (nt krohvitöid teostama = krohvima, krohvitöid tegema), teenust osutama (nt punktkirja õpetamise teenust osutama = punktkirja õpetama), vastav, vastavasisuline, teatud, abinõu, töö sisekorraeeskirjad (= kodukord või töökord), panus (nt kirjanduse panus inimese kasvatamisse või kasvatamisel), panustama (inimesesse), ressurss (nt inimressurss, inforessurss), kontingent (nt sooduskontingent), probleemide püstitamine ja lahendamine, tuleb pöörata tõsist tähelepanu, olulise tähtsusega probleemid, (kvartalite, aastate) lõikes. Seesugused professionalismid ei kuulu bürokraatia oskuskeelde, vaid pigem slängi. Erinevalt muudest slängidest on aga bürokraatia släng mitte ainult suuline, vaid ka kirjalik.


Murdesõnavara. Slängisõnavara

Ja muidugi oleneb kasutatav sõnavara keelekollektiivi liikmete east. Kui täiskasvanu sõnavara võib olla õige mitmesugune tema ühiskondlikust positsioonist johtuvalt (pangaametnik, talupidaja ja töötu joodik räägivad igaüks isesugust eesti keelt), siis päris elu hakatuses on sõnavara ühesugusem. Keeles eristub lastekeelne sõnavara, mille alla kuuluvad nii laste kui ka lapsehoidjate keeles kasutatavad sõnad. Seda võiks kutsuda ninnutamiseks. Täiskasvanu kasutab väikese, kuni kolmeaastase lapsega rääkides lihtsustatud, kohandatud keelt. Selle laused on tavalise keele lausetest lühemad ja lihtsama ehitusega, verbe on vähem ja verbivormidest domineerivad kindla kõneviisi oleviku ainsuse 3. pööre ja mitmuse 1. pööre, ka asesõnu on vähem. Hüüdsõnu on rohkem ja need võivad väljendada tervet lauset, nt keeldu, käsku: pähh! ‘ära puutu, ära võta’, kuss! ‘ole tasa’, pai-pai! ‘kõik on korras, rahune’, äiu-äiu! ‘jää magama’.

Sõnad on kergesti hääldatavad ja lühikesed, kõige harilikumad on kahesilbilised, täishäälikuga lõppevad, lihtsa morfoloogiaga sõnad, nagu emme, issi, äka, aua, muua, ka verbitüved on kahesilbilised, I või II vältes, nagu tudima, apama, pissima = pissuma.

Ninnutussõnavaras on palju onomatopoeetilisi sõnu. Nt kassi kohta öeldakse kiiss, kiisu, kiisumiisu, kiisumintsu, kissa, kissi, kiss-kiss, kissu, kissumissu, kurnäu, miisu, nurr, nurr-nurr, näu, näu-näu, tiisu, tiisu-miisu. Rohkesti on sõnu nii olulise tegevuse kui söömine väljendamiseks – onomatopoeetilisi verbe ja neid asendavaid hüüdsõnu: ammama ~ ammima ~ ammuma, ampsama ~ ampsima ~ ampsuma, mammuma, mämmima ~ mämmuma, nammuma, nimmama, nämmama ~ nämmima ~ nämmuma (seejuures on kõik need verbid kõigis vormides II vältes, v.a ampsama ~ ampsima); amm-amm, amps-amps, krõmps-krõmps, mämm-mämm, nammu-nammu, nimm-nämm, namm-nämm, nämm-nämm jpt.

Nagu eelmistestki näidetest näha, kasutatakse ninnutistes rohkesti kordust – nii täpselt sama kui ka varieeritud ülekordamist: ata-ata, paa-paa, pai-pai, piip-piip ‘auto; signaali andma’, summ-summ ‘mesilane; herilane; sumisema’, sulla-sulla, kissumissu, nimm-nämm, namm-nämm.

Tuletuses on valdavad deminutiiviliited -ke(ne) ja -u: jänkukene, marjukene ‘laps’, jallukesed, mammud, kätu, pissu, mutsu ‘vanaema’, jorru ‘jonnija’, loomad kutsu, utu, notsu, pätsu ‘karu’, rotu ‘rott’, peenisenimetused kallu, koku, munnu, noksu, noku, kõht kotu, kõtu, punnu, punsu, puntsu, punu. Enamasti hääldatakse neid palataliseeritult.

Liitsõnamoodustuses järgitakse piltlikkust ja foneetilist ilmekust. Nt jonnijat last nimetatakse: jonnijuurikas, jonnipurakas, jorrupõrnikas, jorrupõrra, kiusukribul, porripuss, torriporri. Väike armas laps on illikuku, kakekullike, kukupai, kukutrull (~ -trulla), kullailli, kullapai, kullatera, käbimiku, lapsetrull, linnupoja (~ -poju), murumuna, musimopsu, musutrull (~ -trulla), pisitillu, pumbunägu, siidipepu, silmatera, tibupoja (~ -poju), tibutussu, tupsununnu, tutipluti.


Harvad ja juhusõnad

Sagedusteljel jaotuvad sõnad selle järgi, kui sageli nad keeletarvituses esinevad. Nagu jaotises L 22 kirjutatud, moodustavad kõige sagedamini esinevad sõnad keele põhisõnavara. Sagedusteljel on nende vastandeiks harva esinevad sõnad, mida kasutades keeletarvitaja teab või vähemalt peaks teadma, et oma harulduse tõttu on sellised sõnad tekstis nagu läikivad kivikesed hallide hulgas – nad paistavad igaühele silma. Kirjakeele seletussõnaraamatus on harva esinevaina tähistatud nt tuletised juttur ‘jutuvestja’, nõelusk ‘nõelavalt, torkavalt ütlev inimene’, jõutama ‘edendama, hoogu andma’, jõutsi ‘jõuga’, lootlik ‘lootusrikas’, tüvisõnad luutma : luudan ‘välistama’, lüüme ‘läbipaistev’, lõhk : lõhu ‘lõhkumisel, lõhestamisel või lõhkamisel saadud osa’, liitsõnad kuldvalgus ‘kuldse helgiga valgus’, lumepõlv ‘lumine talveaeg’, nutupäri ‘nutu poole, nutuvalmis’.

Sagedustelje viimases tipus on juhu- ehk okasionaalsõnad. Juhusõna on uus, varem tõenäoliselt kasutamata sõna, mida kirjutaja või kõneleja tarvitab ainult „ühe korra”, luues ta selle tarvis. Nt verbituletised pinevnema, kõrvalopsutama, auahnlema, eiteamiksitama, olupoliititsema, karnevalitama, kokteilitama, kummipaadirallitama. Eriti palju tuleb eesti keeles ette juhuliitsõnu. Juhusõnad tekivad keelde vaid hetkeks ja neid ei jõua registreerida sõnaraamatudki.


Hinnangusõnad

Hinnanguteljel asetuvad sõnad selle järgi, missugust emotsionaalset hinnangulaengut nad kannavad. Sellel teljel asuvad deminutiivid ja augmentatiivid. Deminutiiv ehk vähendussõna on vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõna. Eesti keeles on selleks harilikult ke- või kene-tuletis, nt lonksuke(ne) – vrd lonks, hiireke(ne) – vrd hiir, tütreke(ne) – vrd tütar, Jaanike(ne) – vrd Jaan. Rohkesti on ka u-deminutiive: poisu, poju, Jaanu (< Jaan), Riku (< Richard), kutsu, notsu, lastekeelsed kätu, kroku, lutu, potu, kõtu, punnu. Seejuures lisab hellust veel palatalisatsioon. Erilise hellitleva ja õrnutseva tundetooni annab u- ja kene-liite koostarvitus (vt ka SM 24). Topeltdeminutiive on nt kiisukene, kätukene, laevukene, lapsukene, naisukene, pojukene, Jaanukene, Lumivalguke, rumalukene. Adjektiividel vähendab omaduse määra ldane-liide: lüheldane, pikaldane, vanaldane, väheldane (= väiksepoolne, väiksevõitu).

Augmentatiiv ehk suurendussõna on eelmise vastandina suurendava tähendusega sõna (omaduse määr on üle keskmise). Iseloomulikke eesti augmentatiiviliiteid on -kas: jumikas, jurakas, jõmakas, kolakas, kõmakas, käntsakas, pirakas. Augmentatiivsust on juba tuletustüves, liide toonitab seda veelgi.

Nii deminutiivide kui ka augmentatiivide väljendamiseks on ka ilmekaid liitsõna eesosi. Nad väljendavad omaduse küllust ja tihti oleneb järelosast, kas tegemist on deminutiivi või augmentatiiviga: üliväike – ülisuur, imepisike – imesuur, ultraväike – ultrasuur. On aga ka ainult deminutiivides või ainult augmentatiivides kasutatavaid: pisitilluke, tibatilluke; ilmpirakas, hiiglaraske, marurikas, superkallis.

Väga rikas on eesti sõnavara augmentatiivsete määraadverbide poolest: arutult suur, enneolematult loll, haruldaselt nõudlik, hiiglama suur (liitsõnana hiiglasuur), hirmus vihane (liitsõnana hirmvihane), hullupööra uudishimulik, häbemata odav, hästi andekas, igavesti vahva, ilmatu(ma) suur, jube hea, jõle vahva, kohutavalt huvitav, koletu suur, kuradima vapper, lõpmata kauge, lõpp tore, maailmatu suur, meeletult ilus, metsikult raske, otsatult õnnetu, paganama vahva, piiritult uhke, päratu suur, pööraselt kurb, röögatult loll, tohutu valus, õudselt põnev, ääretult napakas jpt. Enamik toodud näidetest sobivad rohkem emotsionaalsesse kui neutraalsesse kõnesse.

Humoorika hinnangu annavad ümbritsevale elule naljatlevad sõnad, nt hiirekuningas ‘kass’, kaeramootor ‘hobune’, juukseädal ‘lühike juus’, jänesetäkk ‘isajänes’, lustikummut ‘kaasaskantav raadio, makk vms’, nõelakuningas ‘rätsep’, eluvesi või elutilgake ‘viin’, prillipapa ‘prillikandja’, pardonks ‘vabandust’, issanda loomaaed ‘inimesed’, kondiaur ‘lihasejõud’, tigupost ‘harilik post vastandina elektronpostile’.

Iroonilistes sõnades peitub aga juba terav või mahendatud pilge, nt junkur ‘noormees, kavaler’, tuhvlikangelane ‘naise valitsuse all olev abielumees’, debiilmolufon ‘mobiiltelefon’.

Halvustava, laitva või põlgliku tähendusega on pejoratiivsed sõnad ehk pejoratiivid. Selliseid negatiivset suhtumist väljendavaid sõnu on eesti keeles nii tüvisõnade hulgas, nt loru, luhva, pastel ‘liiga pehmeloomuline inimene’, kui ka tuletisi ja liitsõnu. Tuletistes võivad pejoratiivset tähendust kanda nii tuletustüvi kui ka tüvi ja liide mõlemad: -(a)rd lakard, kohmard, jõhkard, juhmard, logard, õgard, lõhvard, käpard, uimard; -is laaberdis, kooberdis, kooserdis, käperdis, lõhverdis, laterdis, vaterdis, paterdis, puterdis, pudrutis, sahmerdis, kekutis. Liitsõnade näiteid: närukael, lobamokk, pläralõug, pudrulõug, tainapea, tattnina, lontkõrv, kobakäpp, lääpjalg, paksmagu.

Pejoratiivsus paistab tugevasti silma, kui võrrelda omavahel sünonüüme – kõrvutada markeeritud sõnu sünonüümkonna neutraalse dominandiga: tibla, vanka, iivan, griiša-miiša, russ, venku ja venelane; suuauk, leivaauk, pudruauk, suumulk, leivamulk, pudrumulk, supimulk, molu ja suu; puukima, parkima, sisse laadima, õgima ja sööma; koristas oma koivad või kondid või kodarad ja läks ära.


Sõnavara stiililine jagunemine

Last not least – sõnavara jagunemine stiiliteljel.

Stiil on suhtlussituatsioonile ja -eesmärgile vastav keelekasutusviis. Stiili tunnusteks on iseärasused morfoloogias, sõnamoodustuses, sõnavaras, lausestuses, kujundikasutuses, teksti liigenduses vm keele valdkondades. Käesolevas puudutame sõnavara stiililist jagunemist, mis (nagu muudki stiili tunnused) paistab aredamalt silma vanades kirjakeeltes, vähem nooremates, nagu eesti keel. Ent eestigi keeles tunneme paljude sõnade ja väljendite juures selgesti stiilivärvingut, s.o ühe kindla stiili omadusi. Need keelendid on erilised, tavakeskmisest hälbivad, ebatavalised, rõhutatud – kokku tähistatakse seda sõnaga markeeritud. Nt sõnad raisk ja sitapea on stiilivärvingult vulgaarsed, ärikas ja pihta panema argikeelsed, sinitaevas ja kuldkiharad poeetilised. Kui sellist stiililiselt värvitud ehk värvilist sõna kasutada kuskil väljaspool oma stiili, tekitab ta mujal otsekohe stiilimõra. Nt ametlikku politseisõnumi teksti ei sobi, et varas pani ehted pihta ja tegi vehkat; korterist leiti kutuks tehtud mees. Ilmaprognoosija raadioteatesse ei sobi: Sellise supi on meile kokku keetnud Norra merelt tulev tsüklon. Kokku ei lähe ladinakeelne sõna per ja eesti argikeelne nägu ‘inimene’: Antakse 1000 krooni per nägu.

Markeerimata, s.o harilikud, tavapärased, tavakeskmised, standardsed keelendid sobivad oma neutraalsuses igale poole ega tekita kuskil tõrkeid. Tuleb aga arvestada, et stiilivärving võib aja jooksul muutuda. Klassikalisi näiteid on sõna lehkav Koidula ajal ja praegu: poolteist sajandit tagasi tähendas ta ‘lõhnav’, nüüd ‘haisev’. Kõrgstiilses luuletuses lehkavast isamaast rääkimine on tänapäeva lugejale jahmatav.

Termin stiilivarjund tähendab samasse stiili kuuluvate sõnade väikest tähenduslikku või suhtumuslikku erinevust. Nt sõnad telekas, telepurk ja televusser on argikeelsed, kuid igaühel on oma varjund.

Vaadelgem nüüd sõnavara stiililisi kihte, alustades kõige markantsemast vastandusest stiilitelje kummastki otsast – kõrgkeelsest ja madalkeelsest sõnavarast.

Kõrgkeelne sõnavara on normaalkirjakeele piires olevast pidulikum ja ülevam. Nt voodama, aardla, paleus, luular, kunstitempel, tuult tiibadesse saama, tõivama ‘tõotama, lubama’.

Kõrgkeelsele sõnavarale vastandub stiilitelje teises otsas normaalkirjakeele piires olevast labasem madalkeelne sõnavara. Nt on madalkeelsed viskas või litsus varvast, tegi vehkat või putket, auras ära, koristas oma kondid, tõmbas lesta, pani päkad. Madalkeelsed on rahulolematuse väljendamiseks kasutatavad jämedad sõnad ja väljendid – sõimusõnad. Nt sa igavene lipakas, saadana sigidik, saatana silmamuna, kass raip ehk kassiraip, sitaratas, kurat, kurask, kuradi kurat, kuradi saatan, raibe, raisk, reo, risu, jobu, debiil, värdjas, väärakas. Sõimusõnadest paistab häälikusümboolikat: hulk eesti sõimusõnu sisaldab r-i, mis kuuldub tugeva ja rämedana. Madalkeelse sõnavara kõige jämedam, sündmatum kiht on vulgaarsõnavara, mis koosneb vulgarismidest ehk vulgaarkeelendeist, nt pask, vitt, tegi kutuks, mölin maha!, keri persse!


Sõnavara stiililine jagunemine

Funktsionaalstiilide järgi võime sõnavaras eristada järgmisi kihte.

Ilukirjanduse sõnavara. Ei tule mõista nii, et selle moodustavad kõik ilukirjanduses kasutatavad sõnad. Mõeldud on ikkagi värvilisi sõnu, millele on omased just selle stiili tunnused. Sama kehtib teiste allpool nimetatavate sõnavarakihtide kohta: kõne all on iga stiili eriomane sõnavara. Ilukirjandussõnad teenivad eelkõige lugeja esteetilis-emotsionaalse mõjutamise eesmärki. Ilukirjanduse sõnavaras eristub markantsema osana luulekeelne sõnavara, millest järgnevad näited: ast ‘astumine, samm’, pild ‘pildumine’, tuik ‘tuikamine’, palg, kanguma ‘kangestuma’, kõduingel, lumelitrid ‘lumehelbed’, pilvetelgid ‘pilved’, raheroosk, rõõmvärske, tormipuskar(it rüüpab laev), udurähm, verisääsed.

Proosakirjanikest on näiteks Friedebert Tuglas kasutanud rohkesti eriomast sõnavara: tuletisi kuratlus, naisus, tagasihoidlus, pilvestik, sõnajalastik, kabjuline, kamming, jumalamuidune, vedurjas, kehastis, piirjoonestuma, uimastuma, mässutsema, liitsõnu nutupunased silmad, õispuhkev naine, roheruske, tuhkvalge, padasinine, murdesõnu hämmelgas ‘ämblik’, kartulivirges ‘kartulivagu’, loidapuu ‘lodjapuu’, lamab venekooluses ‘teeskleb magamist’, soome laene kuudam ‘kuuvalgus’, muik ‘rääbis’, ööge ‘kõrglaine’, võõrsõnu demonoloog, gastrosoofia, negress ‘neegritar’, provintsiaal ‘provintslane’, visitöör jpm.

Ajakirjanduse sõnavara ehk publitsistlik sõnavara. Näiteks arenguabi, kodanikkond, kodanikualgatus, meediakuvand, protestimarss, tavarelvastus, tippnõupidamine, pantvangistama, sundparteistama, kaardistama ‘(välja) selgitama, (välja) uurima, kindlaks tegema, registreerima’, linnak, meetmed, olme, relvistu, sõjard on oma stiilivärvingu poolest ajakirjanduse sõnu. See värving on kuivavõitu informatsioonilisus, sõnad peavad teenima ratio kaudu mõjutamist.

Teaduskeelne sõnavara. Peale rohke oskussõnavara leidub veel teisigi teadusstiilile iseloomulikke sõnu, nt eeldada, tõestada, sõltuda, tuleneda, käsitleda, seoses, järelikult. Et teaduskeel väljendab maailma teaduslikku tunnetust, on tema sõnavaragi valdavalt rangelt täpne ja ratsionaalne.

Ametliku stiili sõnavara, s.o valitsemisele, haldusele, õigusele ja asjaajamisele iseloomulik sõnavara. Ka siin on rohkesti oskussõnavara, ent muidki stiiliomaseid sõnu, nt omadussõnad kohustuslik, pädev, vajalik, väljendtegusõnad aluseks võtma, kindlaks määrama, teatavaks tegema. Sõnaühendite koosseiski on täpselt ette nähtud: diplomaatilisi suhteid sõlmima või sisse seadma (mitte nt kehtestama), paragrahvi kohaldama (mitte: rakendama), kuritegu toime panema (mitte: sooritama).

Väga suur ning omakorda kihistuv sõnavara osa on argikeelne sõnavara. Argikeel on kirjakeelega võrreldes vabam, normilõdvem keelekuju, mida kasutatakse vähenõudlikumas igapäevases suhtluses. Ta on prii ilukirjanduskeele emotsionaalsusest, teadus- ja ametliku keele ratsionaalsusest ning uperpallitab tihti lustlikult.

Argikeeles on rohkesti kirjakeele sõnu, mis on läbi teinud vaimuka tähendusmuutuse, nt krapp algselt ‘karjakell’, argikeeles ‘raadio, valjuhääldi’, lutikas ‘pealtkuulamisseade’, parm ‘joodik’, kapsauss ‘aeglane rong’, näljane toapugerik ‘vilets, armetu’, siirup ‘lääge muusika’, vaibakloppimine ‘monotoonse rütmiga tantsumuusika’.

On häälikulist mängu, nt kriksadull ‘keerdudega, raskesti väljaloetav tähekuju’, patsilutikas ‘batsill’, latatara ‘laterdaja’.

On oma- või võõrliidetega markeeritud tuletisi: paukselt ‘paugupealt’, partsti ‘järsku, kiiresti’, tagumentum ‘istmik, tagument’, viinuška ‘viin’, kehvnoi ‘kehv’, kurblich ‘kurb’; rohkesti kas-tuletisi, nt apsakas ‘viga, eksitus, aps’, kuulukas ‘kuulujutt’, lavakas ‘lavakunstikool; selle üliõpilane’, kaltsukas ‘vanarõivapood’, kähkukas ‘kiire seksuaalvahekord’, naistekas ‘naisteajakiri, -raamat, -film’, pohmakas ‘pohmelus’, radikas ‘radiaator’, õudukas ‘õudus; õuduslugu’.

On värvikalt kokkupandud liitsõnu, nt näolapp ‘nägu’, silmaluugid ‘silmalaud’, näpupood ‘selvekauplus’, närvipundar ‘närviline inimene’, kommipoiss ‘ilus noormees’, tummahammas ‘vaikija’, püksituul ‘soolegaasid’.

Eriti armastab argikeel fraseologisme, nt pauk luuavarrest ‘täiesti ootamatu juhtum’, pani käpa ~ päka peale ‘haaras endale’, pane ~ tee põhi peale ‘joo tühjaks’, tao endale pealuu sisse ~ pealuusse ‘jäta meelde, õpi pähe’, viskab kopa ette ‘tüütab täiesti ära’, tegi oma margi täis ‘rikkus oma maine’.

Argikeeles on vene laene palju rohkem kui kirjakeeles, sh vanu laensõnu, nagu nt lisna ‘liigne, ülearune’, pasatski ‘hulgus, pätt’, paskaak ‘pätt, suli’, pastoi ‘seis! oot!’, patinka ‘poolsaabas’, patšokk ‘õland’, podrätsik ‘töövõtja’, pujään ‘väänkael’, siva ‘ruttu, kiiresti’, tavaar ‘kaup, kraam’.

On ka vanu saksa laene, nt akuraat ‘täpselt, punktipealt’, ornung ‘kord’, sihker ‘selge, klaar’, sihverplaat ‘(kella) numbrilaud; nägu’, luhtlapp ‘õhuaken’, laube ‘lehtla’, mansa ‘meeskond, kamp’.

Noorema põlve keelekasutusse need vanad laenud enam ei kuulu. Praegu tuleb argisõnu eriti soome ja inglise keelest, harvemini mujalt, nt pomo (sm pomo) ‘peremees, ülemus, boss, suur nina, asjamees’, tonn (sm tonni) ‘tuhat’, viimase peal (sm viimeisen päällä) ‘väga heal tasemel’, tänks (ingl thanks) ‘aitäh’, tšau (itaalia chiao) ‘nägemiseni’.

Nagu öeldud, on argikeelne sõnavara väga ulatuslik ja omakorda kihistuv. Ta ulatub kirjakeelelähedasest sõnavarast üldslängi sõnavarani välja. Slängipoolses ääres on nt sellised sõnad nagu jota ‘joodik’, krimka või krimi ‘kriminull; kriminaalkurjategija’, kohve ‘kohvik’, resto ‘restoran’, sommid ‘soomlased’.

Suulise kõne argisõnavarra kuuluvad ka kirjakeele sõnade lohaka värvinguga variandid, nt igastahes, ükstaspuha, igasugu, jüsku, siuke, miuke, kakskend, ütlin, või võõrsõnade häälduslihtsustused, nt penss ~ pinss ‘pension’, sampa ‘šampanja’, mikker (om mikri) ‘mikrofon’, sablun ‘šabloon’.