Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

LEKSIKOLOOGIA

Sõnaõpetuse mõisteid

Sõna, täpsemalt: leksikaalne sõna ehk lekseem, on sama tüve alusel moodustatud sõnavormide kogum. Nt kogum jõgi, jõe, jõge, jõkke, jões, .., jõed, jõgede, jõgesid .., millest üks vorm valitakse sõna esindajaks – eesti käändsõnadel on selleks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi. Seda esindajat kutsutakse algvormiks (vt M 18) ehk võtmevormiks. Kui pole tarvis täpselt eristada, siis kasutatakse sõna ka sõnavormi tähenduses.

Sõnavorm on iga grammatiline vorm, milles mingi leksikaalne sõna esineb. Nt tegi, teen, tehakse, tehtud, oled teinud, tegemaks .. on sõnavormid sõnast tegema. Sõnavorm on suurim morfoloogia ja vähim süntaksi üksus.

Sõnavorm esineb tekstis sõnena (nt iga tegi, mis kuskil tekstis ette tuleb). Sõne on tekstisõna, s.o iga eraldi sõna tekstis. Kirjalikus tekstis on ta kahe naabertühiku (või üldse naabereraldaja) vahele jääv tähtede järjend. Seda mõistet kasutatakse eelkõige sõnavarastatistikas.

Lekseemi tüvi kannab tema mõistesisu ehk leksikaalset tähendust, nt ‘maja’, ‘valge’, ‘ehita-’ vms, sõnavormide muutetunnused aga grammatilist tähendust, s.o abstraktsemat tüüpi tähendusi, nt käsku, seesolu vms. Grammatilist tähendust võivad peale muutemorfeemide edastada ka abisõnad ehk grammatilised sõnad, nt kaassõnad, sidesõnad jm. Seega kõik sõnad ei ole lekseemid. Lekseemide ja abisõnade piir on sujuv. Sõnavormid võivad aja jooksul muutuda abisõnadeks, st grammatilisteks üksusteks. Sellist protsessi nimetatakse grammatiseerumiseks. Nimisõnade grammatiseerumisega on kujunenud näiteks enamik eesti keele kaassõnu: kaassõnad (tooli) peale, peal, pealt on nimisõna pea grammatiseerunud vormid, kaassõnad (päikese) kätte, käes, käest nimisõna käsi grammatiseerunud vormid jne.

Grammatiseerumise vastandprotsess on leksikaliseerumine. See on nähtus, kus sõnavorm või sõnaosa omandab leksikaalse tähenduse (mõistesisu), seega muutub lekseemiks. Nimisõna kohakäändevormid võivad muutuda määrsõnadeks, nt kortsus, maast. Sama võib juhtuda ka omadussõnadega, nt hirmus ‘väga’ (suur), ning verbi käändeliste vormidega, nt elades ‘kunagi’. Leksikaliseeruda võivad ka sõnaühendid. Sõnaühend omandab uue mõistesisu, kinnistudes mingis kitsamas või ülekantud tähenduses, nt lendav taldrik ‘ufo’, must kast ‘lennu või sõidu üksikasju salvestav automaatseade’, must hobune ‘vähe tuntud, kuid edukas võistleja’, üle kivide ja kändude ‘vaevaliselt’. Lekseeme ja leksikaliseerunud sõnaühendeid ühtekokku nimetatakse leksikaalseteks üksusteks.

Emakeelne kõneleja valdab kümneid tuhandeid sõnu. Sõna korrektne kasutus kõnes ja kirjas, tema aktiivne tekitamine ja passiivne mõistmine eeldavad, et inimene peab tema kohta teadma järgmist:

1) sõna hääldus,

2) sõna õigekiri,

3) sõna muutmine, et moodustada kõiki tarvilikke vorme (selleks tuleb teada sõnaliiki ja muuttüüpi),

4) sõna süntaktiline käitumine, sh rektsioon,

5) sõna koosesinemine teatud kindlate muude sõnadega, kollokatsioonid, sh fraseologismid,

6) sõna põhitähendused,

7) sõna tähendusvarjundid ja konnotatsioonid (tundmuslikud lisatähendused), k.a stiilivärving ja sobivus eri funktsionaalstiilidesse,

8) sõna semantilised suhted muude sõnadega, nagu sünonüümid, antonüümid (need andmed paigutavad sõna tähendusvälja(de)sse),

9) sõna suhe tähistatava välismaailma objektiga ning muude tollega seotud objektidega.

Sõnavara on koht, kus saavad kokku foneetika ja fonoloogia (1), ortograafia (2), morfoloogia (3), süntaks (4, 5), semantika ja pragmaatika (5–8) ning maailmatundmine (9).