EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SÜNTAKS

LAUSE MOODUSTAJATE EHITUS

Osalause

Osalausete alistus

Kõrvallause referaadina

Väljendit, millega refereeritakse teise isiku või kõneleja enda kõnet, nimetatakse referaadiks. Referaadiga kaasneb harilikult saateväljend, mis näitab kõne autorit, suhtluseesmärki (väide, käsk vm), vahel ka kõne adressaati jm.

Nagu toodud näitelausetest nähtub, võib referaat esineda mitut tüüpi moodustajana. Tavalisim on siiski kõrvallauseline referaat. Muude referaatidega võrreldes on kõrvallausel see eripära, et ta võib refereeritava isiku kõnet kahtemoodi edasi anda - kas refereeritava isiku, s.o kõne autori enda sõnastuses, nt Märt ütles: „Ma käisin eile siin”, või kõne vahendaja sõnastuses: Märt ütles, et ta käis eile seal. Esimest tüüpi referaati nimetatakse otsekõneks (oratio recta), teist tüüpi referaati aga kaudkõneks (oratio obliqua).

Isikulised asesõnad, aja- ja kohamäärsõnad ning verbi isiku- ja ajavormid valitakse otsekõnes kõne autori isikut, tema kõnelemisaega ja -kohta arvestades. Näiteks lauses Märt ütles: „Ma käisin eile siin” osutab isikuline asesõna ma ja verbi pöördetunnus -n kõne autori (Märdi) isikule, verbi minevikuvorm ja ajamäärsõna eile, et tegevus leidis aset enne autori kõnet, ning kohamäärsõna siin, et tegevus leidis aset autori kõnelemiskohas. Seevastu kaudkõnes valitakse nimetatud sõnad ja vormid kõne vahendaja isikust, tema kõnelemisajast ja -kohast lähtudes. Seetõttu lause Märt ütles, et ma käisin eile siin langeb küll eelmisega sõnade ja vormide poolest kokku, kuid ei väljenda sedasama isikut ega pruugi väljendada sedasama aega ja kohta, mis eelmine lause. Kui me tahame otsekõne sisu kaudkõne abil täpselt edasi anda, peame vastavaid sõnu ja vorme kõnesituatsiooni erinevust arvestades muutma.

Alati polegi võimalik otsekõnet kaudkõnega asendada. Ainult otsekõnes saab edasi anda näiteks autori võõr- või murdekeelseid väljendeid, vormistada hüüdu või nimetada isikut, kelle poole pöördutakse (üte), nt Roomlased ütlesid: „Auctorem opus laudat.” Eit ütles: „Tuju käip tal tuju järgi õkva nigu langetõve huug.” Kai hüüdis: „Oi kui tore!” Ema ütles: „Peeter, kas sa ei ulataks mulle leiba.”

Kaudkõnes kasutatakse järgmisi verbivorme:

1. kaudse väite puhul kindlat või kaudset kõneviisi, nt Jüri ütles, et Sirje sõidab = sõitvat maale. Kui kõneleja refereerib omaenda kõnet, siis saab väitva kaudkõne öeldisverb olla ainult kindlas kõneviisis, nt Ma ütlesin, et Sirje sõidab maale;

2. kaudse käsu või soovi korral tingivat või möönvat kõneviisi, nt Jüri ütles, et me lepiksime = leppigu omavahel kokku.

Keelekäsiraamatutes on enamasti nõutud selget vahetegemist otsese ja kaudse kõne vahel, samuti kaudse väite ja kaudse küsimuse vahel. Tegelikus pruugis pole sugugi haruldased ka vahevormid, kusjuures veenev põhjus neid kõiki vigadeks pidada puudub. Otsese ja kaudse kõne vahevorm (siirdkõne), milles kõne vormistatakse sidendiga algava kõrvallausena, kuid aja- ja isikuviited jäävad otsekõnepäraseks, on eriti tavaline suulises keeles. Seda ei tasuks veaks pidada ka kirjalikus tekstis, ehkki soovitatav oleks hakkama saada ilma selleta. Nt Pakkusime neile tööd, et nad seda tegema harjuksid, ja ütlesime, et tehke, nagu jõuate – parem: .. et tehku, nagu jõuavad.

Kaudne küsimus algab harilikult küsisõnaga, nt Ellu küsis, kas ma lahkun. Ellu ei teadnud, kuhu ma lähen. Kui pealauses on küsimust, kahtlust, arvamust vms väljendav sõna, on kaudses küsimuses võimalik (ehkki tarbetu) lisada sellele küsisõnale sidesõna et. Sama kehtib ka siirdkõne küsimuse kohta. Nt Küsisin ministrilt, et kas erastamisega ei minda liiale. Vahepeal mõtlesin, et kas eesti keeles ikka öeldakse „panin meiki feissi”. Tairi tundis huvi, et kuidas ma reageerin sellistele sündmustele. Tema küsib, et miks sul, vanaema, on nii suured silmad. Need kritiseerivad meid ka pärast panga ülevõtmist, et kus, eestlased, on teie tulevikuvisioon.