EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SÜNTAKS

LAUSE MOODUSTAJATE EHITUS

Fraas

Nimisõnafraas

Omadussõnaline täiend

Omadussõnaline täiend

Omadussõnalised täiendid on tavaliselt omadussõnad, nt suur maja, hea söök. Tüüpilisel omadussõnal on täiendina järgmised omadused: a) ta paikneb põhja ees, b) ühildub põhjaga käändes ja arvus, nt valge maja - valgetele majadele, ning c) temast on võimalik teha öeldistäide, nt valge maja - maja on valge. Omadussõnalisteks täienditeks nimetatakse muudegi sõnaliikide sõnu, kui nad käituvad küllalt sarnaselt omadussõnaga: a) paiknevad põhja ees, b) ühilduvad põhjaga käändes või arvus ja/või c) neist on võimalik teha öeldistäide või öeldistäitemäärus. Sellised on omadussõnalised asesõnad, nt see mees, kõik kohad, oma inimene, järgarvsõnad, nt kümnes klass, tegijanimed, nt hauduja kana, samuti kesksõna- ja mata-lühendid, nt möödunud päevad, kõigi poolt oodatud külaline, rabisev vihm, hinnatav saavutus, hommikust saadik pesemata käed.

Omadussõnalise täiendiga samaväärsena käsitletakse ka nimisõna mõningaid käändevorme ja ühendeid kaassõnadega ning isegi seisundimäärsõnu, kui nad paiknevad oma põhja ees ning kui neid on võimalik lauses ümber tõsta öeldistäiteks või seisundimääruseks: head tõugu lehm (lehm on head tõugu), paanikas mees (mees on paanikas), abielus naine, rauast uks, naerul suu, rinnuni rohi, lasteta perekond, nokaga müts; ülespoole põlvi kleit; raagus puu, ammuli suu, omaette tuba.

Funktsioonilt jagunevad omadussõnalised täiendid kirjeldavateks (iseloomustavateks) ja määratlevateks (konkretiseerivateks). Kirjeldavate omadussõnaliste atribuutidena toimivad ainult täistähenduslikud sõnad. Määratlevateks täienditeks on (artiklilaadsed) näitavad asesõnad, nt see maja, too inimene, ning hulka piiritlevad asesõnad, nt kõik inimesed, mõned autod jms. Kirjeldavate ja määratlevate täiendite vahepealse rühma moodustavad järgarvud, nt esimene koht, kolmas maja, ning omadussõnade ülivõrde vormid, nt kõige pikem ~ pikim mees. Täiendite funktsiooni erinevus kajastub täiendite järjestuses (vt SÜ 104).

Ehkki omadussõnalise täiendi normaalasend on põhja ees, võib see mõnikord siiski olla ka põhja järel. Järelasendit kasutatakse täiendi esiletõstmiseks, peamiselt ilukirjanduskeeles ja emotsionaalses kõnekeeles, nt Meri, suur ja sügav, ei anna oma saladusi välja. Malle armas, anna mulle andeks. Ainuvõimalik on järelasend asesõnalise põhja puhul, nt Sina, õnnetu, oled tõesti palju kannatanud. Miski inimlik pole meile võõras.