Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

SÕNAMOODUSTUS

VERBIMOODUSTUS

Verbe moodustatakse eesti keeles sufiks- ja otsetuletuse teel. On vaid vähesel arvul tegevuse viisi väljendavaid liitverbe (nt eelhääletama, siirdistutama, sügavkülmutama).


Verbiliited

Põhifunktsiooni järgi jagunevad verbiliited kaheks. Ühed näitavad tegevuse ja selle osalise suhet, teised tegevuse laadi.

Esimesed tuletavad:

  1. subjektist väljapoole suunatud põhjustavat tegevust väljendavaid verbe ehk kausatiive, nt Jüri õhu/ta/b tuba. Jüri kallis/ta/b Marit; lihtsalt tegevuse sooritamist väljendavaid verbe ehk faktitiive, nt Laps kelgu/ta/b;

  2. subjekti endaga toimuvat tegevust väljendavaid verbe ehk refleksiive, nt Jüri riie/t/u/b. Uks sulg/u/b.

Tegevuslaadiliited tuletavad seisundimuutusverbe ehk translatiive, nt noore/ne/ma ‘nooremaks muutuma’, kestvat tegevust väljendavaid verbe ehk kontinuatiive, nt näpi/tse/ma, ühekordset tegevust väljendavaid verbe ehk momentaane, nt nors/ata/ma, ja korduvat tegevust väljendavaid verbe ehk frekventatiive, nt vehk/le/ma.

  1. kausatiivi- ja faktitiiviliited -ta-, -da-, -sta-, -nda-, -lda-, -rda-, -t-
  2. refleksiiviliited -u-, -bu-, -bi-
  3. translatiiviliited -ne-
  4. kontinuatiiviliited -tse-, -ise-
  5. momentaaniliited -ata- (-ahta-), -a-
  6. frekventatiiviliited -le-, -dle-, -tle- (-tele-), -skle- (-skele-), -i-, -ki-, -gi-, -ku-, -gu-, -u-

Verbiliited

Kausatiivi- ja faktitiiviliited

t(a)- või da-elementi sisaldavad liited -ta-, -da-, -sta-, -nda-, -rda-, -lda-, -t- tuletavad sihitutest verbidest, käänd- ja määrsõnadest kausatiive ja peamiselt nimisõnadest faktitiive, nt (V) põle/ma > põle/ta/ma; (Adj) avar > avar/da/ma; (N) rühm > rühmi/ta/ma, suusa/ta/ma; (Adv) püsti > püsti/ta/ma.

Kausatiivi- ja faktitiiviliited liituvad:

  1. kahesilbilisele esma- või teisevältelisele tuletustüvele, nt hõbe > hõbe/ta/ma, kurva/sta/ma, ahel/da/ma, eesti/nda/ma, pate/rda/ma, kusjuures kolmandavälteline alustüvi nõrgeneb teisevälteliseks tuletustüveks, nt peegel (III v) > peegel/da/ma (II v), julge (III v) > julge/sta/ma (II v);

  2. ühesilbilisele pika vokaali või diftongiga lõppevale tüvele, nt vöö/ta/ma, koi/ta/ma, kao/ta/ma.

Astmevaheldusliku alussõna korral saab tuletustüveks nõrga astme tüvi, nt põde/ma : põe/n > põe/ta/ma, kurb : kurva > kurva/sta/ma, kiip : kiibi > kiibi/sta/ma, käsi : käe > käe/nda/ma.

Loetletud liidetega verbid on astmevahelduseta, v.a verb näi/ta/ma : näi/da/ta ning kõik t-liitelised verbid: kee/t/ma : kee/d/an, joo/t/ma jt.

-ta- ja -da- liituvad nii verbidele kui ka käänd- ja määrsõnadele, olles kõige laiema kasutuspiirkonnaga kausatiivi- ja faktitiiviliited. -ta- liitub vokaalile (suitse/ta/ma) ja s-ile (elus/ta/ma), -da- esineb n, l, r ja v järel (kaval/da/ma, suuren/da/ma, avar/da/ma, elav/da/ma).

-sta- liitub vaid käändsõnade vokaaltüvele ning verb iseloomustab tegevust tulemuse või vahendi kaudu, nt (Adj) kurb > kurva/sta/ma ‘kurvaks tegema’, pruunistama, karmistama, nüristama; pilt/liku/sta/ma; kahju/tu/sta/ma; (N) aur > auru/sta/ma ‘auruks muutma’, killustama, suhkrustama; relvastama ‘relvadega varustama’, reeglistama, hoonestama.

Kuigi selles kasutuspiirkonnas on tänapäeval üldine -sta-, on osas sõnades siiski kasutusel -ta-: trellitama, takutama, torutama, võretama, pilutama, silbitama, laenutama, hirmutama, tolmutama, jupitama. Mõnest sõnast on olemas mõlemad tuletised. Erineva tähendusega on: suhkurdama ‘suhkruga katma’ ja suhkrustama ‘suhkruks muut(u)ma’, tolmutama ‘tolmuga katma’ ja tolmustama ‘tolmuks muutma’. Sama tähendusega on: einetama = einestama, lõunatama = lõunastama, mürgitama = mürgistama, mõjutama = mõjustama.

-nda- liitub käändsõnade, verbide ja määrsõnade vokaaltüvele, nt (N) külg : külje > külje/nda/ma, pärlendama, kavandama, lapsendama, käendama, tõendama, maandama; (Adj) suur : suure > suure/nda/ma, hapendama; (V) teeni/ma > teeni/nda/ma, tõlgendama, loendama, ajendama, pagendama; (Adv) valla > valla/nda/ma, vastandama, väljendama. Osas sõnades tüvevokaal a ja u, mõnel juhul ka i muutub e-ks, nt must : musta > muste/nda/ma, paks : paksu > pakse/nda/ma, juht : juhi > juhe/nda/ma. Tähenduselt selgepiirilise nda-tuletiste rühma moodustavad vaid keelte nimetustest saadud tuletised, mis tähistavad tõlkimist sellesse keelde, nt eesti > eesti/nda/ma, venendama, soomendama.

Ülejäänud kausatiivi- ja faktitiiviliited on ebaproduktiivsed.

    -lda-: häda/lda/ma, ihaldama, kohaldama; uhkeldama.

    -rda- tuletab halvustava tähendusega verbe: ähva/rda/ma, ukerdama, käperdama, tuigerdama.

    -t-: kee/t/ma, jootma, naitma, söötma, muutma, matma.


Verbiliited

Refleksiiviliited

u-elementi sisaldavad liited -u- ja -bu-, samuti liide -bi- tuletavad enesekohaseid verbe ehk refleksiive. Need on verbid, mis väljendavad subjekti enesega toimuvat tegevust. Liide ise ei määra tegevuse laadi täpsemalt, see oleneb alussõna tähendusest ja kontekstist. Verb võib väljendada subjekti aktiivset tegevust, mis on otseselt või kaudselt suunatud subjektile endale, nt Ta riietub = Ta riietab ennast. Sageli nimetataksegi refleksiivideks ainult sellist enesekohast tegevust väljendavaid verbe. Aktiivseid refleksiive on eesti keeles suhteliselt vähe, nt hoiduma, viskuma, naituma, toituma, kaevuma, pühenduma, tõmbuma.

Enamikul juhtudel avaldub enesekohasus pigem automatiivsusena – verb märgib protsessi (peamiselt seisundimuutust), mis toimub subjektiga justnagu iseenesest (automaatselt), nt ärrituma, huvituma, aeglustuma, seiskuma, teostuma, orbuma, ähmastuma, kivistuma. Mõnikord nimetataksegi selliseid verbe automatiivideks, kuid eesti keeleõpetuses on tavaks neidki käsitleda refleksiividena.

Iseenesest toimuval protsessil on põhjustaja (Rong peatus hädapiduri tõmbest), kuid ei saa olla tegijat (*Rong peatus kellegi poolt). Seetõttu ei saa automatiive tuletada neist verbidest, mille subjektiks võib olla ainult tegija. Nt Politsei arreteeris kurjategija – *Politsei käsk arreteeris kurjategija – *Kurjategija arreteerus. Selles mõttes on valesti moodustatud verbid nt manustuma, laasuma, nuumuma, represseeruma.

NB! Refleksiivide hulka kuuluvad ka deserteeruma, doktoreeruma, migreeruma, emigreeruma, immigreeruma, remigreeruma, finišeeruma, resulteeruma, mis õigekeelsusallikais olid varem i-lised (deserteerima jne) ja kus alates ÕS 1999-st eelistatakse nüüd u-lisi.

-du- liitub ühesilbilisele tüvele, mille lõpus on pikale vokaalile või diftongile järgnev l, n, r, nt keel/du/ma, veen/du/ma, piir/du/ma; pool/du/ma, pain/du/ma, juur/du/ma.

-bu-, -bi- liituvad ühesilbilisele pika vokaali või diftongiga lõppevale tüvele. Eesvokaalsetele tüvedele liitub -bi-, nt vii/bi/ma, käibima, sööbima, ööbima, müübima (erand: hääbuma), tagavokaalsetele -bu-, nt maa/bu/ma, joobuma, loobuma.

-u- liitub muudele ühesilbilistele tüvedele, nt kaeva/ma > kaev/u/ma, tõmbuma, sõlmuma, sirguma, samuti vahetab välja kausatiiviliite a, nt lüli/ta/ma > lüli/tu/ma, auru/sta/ma > auru/stu/ma, ete/nda/ma > ete/ndu/ma, koha/lda/ma > koha/ldu/ma, ning i võõrliites -eeri-, nt bürokratiseerima > bürokratiseeruma, automatiseeruma, varieeruma. Kõik refleksiivid on astmevahelduseta.

NB! Enesekohaseid juurverbe säilima, ühtima, pleekima, samuti verbi kostma ei ole õige muuta u-liitelisteks: *säiluma, *ühtuma, *pleekuma, *kostuma. Enesekohane on verb põrkama (nt Pall põrkas vastu seina), millele vastandub frekventatiiv põrkuma (nt Aatomid põrkuvad üksteise vastu).


Verbiliited

Translatiiviliited

-ne- tuletab peamiselt seisundimuutust väljendavaid sihituid verbe ehk translatiive, eriti omadussõnadest, nt noor > noore/ne/ma, kuid ka muud liiki sõnadest, nt (N) kivi > kivi/ne/ma, (Adv) palju > palju/ne/ma, (V) hävi/ma > hävi/ne/ma. Seisundimuutus on harilikult järkjärguline. Osa nimi- või määrsõnadest lähtuvaid ne-tuletisi väljendab seisundis olekut, nt häbe/ne/ma, jagunema, janunema, põhinema; koos/ne/ma, eelnema, kaasnema.

Seisundimuutust väljendavates ne-tuletistes (päristranslatiivides) liitub -ne- ainult kahesilbilisele nõrgaastmelisele, astmevahelduseta sõnades esmavältelisele vokaaltüvele, v.a v-liitelised adjektiivid, nt killunema, halvenema, kivinema, vähenema, selginema, ligunema, kuid elav > elav/ne/ma, teravnema. Omadussõnade puhul on tuletustüveks harilikult keskvõrde tüvi, mis vajaduse korral nõrgeneb, nt paks : paksu : pakse/m > pakse/ne/ma, haige : haige/m (III v) > haige/ne/ma (II v). Erandid: a) vana : vane/m > vana/ne/ma, kitsas : kitsa/m > kitse/ne/ma, ahas : ahta/m > ahe/ne/ma; b) da-adjektiivid: pime : pimeda/m > pime/ne/ma.

Seisundis olekut väljendavates ne-tuletistes liitub -ne- kas kahesilbilisele esmavältelisele vokaaltüvele, nt tugi/ne/ma, janunema, või ühesilbilisele kolmandavältelisele konsonanttüvele, nt võlg/ne/ma.

-ne- on tähenduselt lähedane refleksiiviliitele -u-, sest subjekti seisundi muutus on enesekohasuse liike ja paljud u-tuletised on alussõna tähendusest tulenevalt samuti translatiivse sisuga. Kuid omadussõnadest tuletatud ne-tuletised väljendavad pikaldast muutust, u-tuletised lihtsalt muutust, vrd leigenema – leiguma, mustenema – mustuma, kehvenema – kehvuma. Muud tüüpi alussõnade puhul oleneb liite valik eelkõige alussõna ehitusest või juhusest.


Verbiliited

Kontinuatiiviliited

se-elementi sisaldavad liited -tse- ja -ise- tuletavad kestvat tegevust väljendavaid verbe ehk kontinuatiive.

-tse- tuletab:

  1. käändsõnadest peamiselt inimese käitumisviisile osutavaid, sageli halvustava varjundiga verbe, nt kära > kära/tse/ma, skandaalitsema, boheemitsema, kapriisitsema, prouatsema; tore > tore/tse/ma, toorutsema; harvemini mittehinnangulise tähendusega verbe, nt plaanitsema, lõbutsema, pidutsema, muretsema, nukrutsema, haletsema;

  2. verbidest peamiselt vähehaavalist (mitteintensiivset) tegevust väljendavaid verbe, nt nokki/ma : noki/n > noki/tse/ma, näpitsema, hingitsema, immitsema.

Liide liitub ainult kahesilbilisele esma- või teisevältelisele vokaaltüvele, nt kavatsema, primadonnatsema, võidutsema, veritsema. Osas sõnades on tüvevokaal -a või -e asendunud i-ga (eriti nimisõnades), nt pesitsema, pühitsema, hoolitsema, kaubitsema; ka ahnitsema, või u-ga (eriti omadussõnades), nt õrnutsema, peenutsema, ihnutsema, õelutsema; ka sõbrutsema.

-ise- tuletab onomatopoeetilistest ja deskriptiivsetest tüvedest samasisulisi verbe, nt rabisema, krabisema, kobisema, lobisema, logisema, nagisema, helisema, kolisema, sisisema, urisema; vabisema, varisema, nirisema.


Verbiliited

Momentaaniliited

-ata- (-ahta-), harvemini -a- tuletab ühekordset tegevust väljendavaid verbe ehk momentaane. Tuletusaluseks on peamiselt onomatopoeetilised ja deskriptiivsed tüved või verbid, nt parts > parts/ata/ma, patsatama, lonksatama, kääks või kääks/u/ma > kääks/ata/ma, kolksatama, norsatama, harvemini muud verbid, nt jahmatama, seisatama, naeratama. Liide liitub kas ühesilbilisele konsonandiga lõppevale onomatopoeetilisele või deskriptiivsele tüvele, nt prants/ata/ma, või nõrgale verbitüvele, nt sära/ma > sär/ata/ma, loksu/ma (III v) : loksu/n (II v) > loks/ata/ma (II v), jahmu/ma (III v) : jahmu/n (III v) > jahm/ata/ma (II v), oiga/ma : oia/ta > oi/ata/ma.

ahta-liitelised rööptuletised on stiililt markeeritud. Nende moodustamine on suhteliselt vaba, kuid mitte eriti levinud. Rohkem kasutatakse ahta-varianti helilise konsonandiga tüvede korral, kusjuures tüvi on harilikult esimeses vältes, nt helahtama, kõmahtama, urahtama. Leidub siiski ka teisevältelisi sõnu, nt kiljahtama, karjahtama, liigahtama.

ata- (ahta-)liitelised verbid on astmevahelduseta.

-a- tuletab ühesilbilistest konsonandiga lõppevatest onomatopoeetilistest või deskriptiivsetest tüvedest ühekordset (kuid mitte tingimata äkilist) tegevust väljendavaid verbe, nt lonks/a/ma, sulpsama, kopsama, tonksama.


Verbiliited

Frekventatiiviliited

le-elementi sisaldavad liited -le-, -dle-, -tle- (-tele-), -skle- (-skele-) tuletavad frekventatiive, mis märgivad harilikult korrapäratult korduvat tegevust. Korduvusega kaasneb sageli vähehaavalisus. -skle- (-skele-) puhul on see koguni põhitähendus. Tuletusaluseks on verb, nt vehki/ma > vehk/le/ma, tunglema, karglema, ekslema, huiklema, kaeblema, vallatlema, lamask(e)lema, naudisk(e)lema, käänd- või määrsõna, nt (N) ring/le/ma, (Adj) igav/le/ma, (Adv) võistu > võist/le/ma.

-le- liitub ühesilbilisele kolmandavältelisele konsonanttüvele, nt lenda/ma > lend/le/ma, laisklema, vintsklema, ja kahesilbilisele esmavältelisele vokaaltüvele, nt mõnu > mõnu/le/ma, ebalema. Erand: igav/le/ma. Esmavältelistes verbitüvedes on vokaal liite ees asendunud e-ga, nt süga/ma > süge/le/ma.

Ülejäänud le-elementi sisaldavad liited on ebaproduktiivsed.

-dle- liitub ühesilbilisele pika vokaaliga lõppevale nimisõnatüvele, nt suu > suu/dle/ma, maadlema. Erand: juur/dle/ma.

-tle- (-tele-) on enamasti liitsufiks, mis moodustub -le- liitumisel ta-liitelistele verbidele, nt nalja/ta/ma > nalja/t/le/ma ~ nalja/te/le/ma, kuid võib esineda ka iseseisva liitena, nt küsi/ma > küsi/tle/ma ~ küsi/tele/ma. tele-rööbikut kasutatakse harvemini ning see on stiililt markeeritud, nt Aeg möödus naljatelles ja vallatelles. Kujutelin kujuteldamatut.

-skle- (-skele-) liitub esma- või teisevältelisele kahesilbilisele vokaaltüvele, nt lama/skle/ma, olesklema, mõtisklema. Erand: tege/ma : tee/n > tee/skle/ma. skle-verbidel on ka harvemini kasutatav skele-paralleel, nt mõtisklema ~ mõtiskelema, meelisklema ~ meeliskelema.


Verbiliited

Frekventatiiviliited

-i-, -ki-, -gi-, -ku-, -gu-, -u- on ebaproduktiivsed frekventatiiviliited, mis tuletavad verbe peamiselt onomatopoeetilistest ja deskriptiivsõnadest. Nad näitavad küll korduvat tegevust, kuid erinevalt le-rühma liidetest ei osuta nad korrapäratule korduvusele, vaid on korrapärasuse-korrapäratuse suhtes ükskõiksed.

-i- tuletab frekventatiive harilikult ühekordset tegevust väljendavatest a-tüvelistest deskriptiivverbidest, nt sähva/ma > sähv/i/ma, kompima, kraapima, lahmima, lonkima, lükkima, kopsima, limpsima. -i- võib liituda ka nimisõnale, misjuhul tuletusalus tähistab verbiga väljendatud tegevuse tulemust, nt joon > joon/i/ma, sõlmima, kerima. Tuletustüvi on ühesilbiline kolmandavälteline konsonanttüvi, v.a sõdima ja kerima puhul.

-ki-, -gi- ja -ku-, -gu- moodustavad verbe ühesilbilistest onomatopoeetilistest tüvedest, kusjuures -gi- liitub pikale vokaalile, nt mää/gi/ma, möögima, -ki- konsonandile, harilikult h-le, nt oh > oh/ki/ma, puhkima, röhkima. Erand: kära > kär/ki/ma. -ku-, -gu- abil on moodustatud hau/ku/ma, paukuma, tõre > tõr/ku/ma; näuguma. Tuletised on astmevahelduslikud.

-u- tuletab frekventatiive ühesilbilistest onomatopoeetilistest ja deskriptiivsetest tüvedest, nt krõps/u/ma, raksuma, praksuma. Tuletised on astmevahelduslikud.


Otsetuletus

Otsetuletuse korral lisatakse käändsõna tüvele verbi morfoloogilised tunnused ilma liidet kasutamata.

Nimisõnast tuletatud verb väljendab tegevust, milles nimisõnaga märgitu on osaline. Olenevalt alussõnast võivad tuletised väljendada:

  1. tegevust tegevusvahendi kaudu (‘N abil tegema’), nt saag > saagi/ma, viilima, puurima, nõelama, pumpama, kraadima, liimima, harjama, (heinu) hanguma, kammima, nööpima, kruvima, kõplama;

  2. millegagi katmist (‘Nga katma’): kuld > kulda/ma, tahmama, loorima, salvima, värvima, minkima, lupjama, tapeetima, koormama;

  3. tegevust tegevusobjekti või tegevuse tulemuse kaudu (‘tegema, tekitama, valmistama N’): haav > haava/ma, filmima, kinkima, lokkima, praadima, diagnoosima, protokollima, ruunama;

  4. muid tähendusi: hõlm > hõlma/ma, kraamima, narrima, pantima, ristima, sihtima, tollima, uurima, arstima, orjama.

Omadussõnast tuletatud verb võib olla:

  1. hrl seisundi tekitamist väljendav sihiline verb (‘tegema, muutma Adj-ks’): klaar > klaari/ma, nürima, võltsima;

  2. vahel ka seisundit või seisundimuutust väljendav sihitu verb (‘olema Adj’): must > mustama (ka eelmises tähenduses); (‘muutuma Adj-ks’): hull > hulluma.


Võõrtüveliste verbide tuletusest

  1. Uute laentüvede puhul on ilmselt soome keele mõjul hakanud kõnekeeles levima ja osalt jõudnud kirjakeeldegi a-liide. Tuletised esinevad kas i-tüveliste otsetuletiste rööbikutena, nt surf : surfi > surfima ~ surfama, klikkima ~ klikkama, tšekkima ~ tšekkama, või ainuvõimalikena, nt šoppama. a-liite kasutamisega kaasneb muuttüübi muutus: klikkima : klikkida : klikin (õppima-tüüp) – klikkama : klikata : klikkan (hakkama-tüüp). Sellele arvutislängi sõnale vastavad oskuskeeles klõpsima ja klõpsama.

  2. Võõrtüveliste eeri-, eeru-verbide (vt SM 43) puhul on üldjuhul soovitatav:

    1. vältida eeri-, eeru-liitele eelnevaid liiteid, nt inventariseerima → inventeerima, optimaliseerima ~ optimiseerima → optimeerima, minimiseerima → minimeerima;

    2. kasutada eeri-, eeru-verbide asemel otsetuletisi või omaliidetega (-ta-, -da-, -sta-, -le-, -tse-) verbe, nt betoneerima > betoonima, aktiv(is)eeruma > aktiivistuma, numereerima > nummerdama, kui on olemas vastav käändsõna (betoon, aktiivne, number).

    Sõnuti on mitmesuguseid suhteid eeri-, eeru-verbide ning omaliiteliste verbide ja otsetuletiste vahel (ainult üks on võimalik, üks on parem kui teine, mõlemad on võrdväärsed, tähendused on erinevad).

    ParemHalvem
    galoppimagalopeerima
    emailimaemaileerima
    ankeetimaanketeerima
    plaanimaplaneerima
    tsementimatsementeerima
    tapeetimatapetseerima
    protestimaprotesteerima
    boikottimaboikoteerima
    normimanormeerima
    positsioonimapositsioneerima

Liitverbid

Liitverbid on liitsõnad, mille põhiosaks on verb, nt alahindama. Eesti keeles on palju verbe, mis sisaldavad rohkem kui üht tüve, kuid enamik neist ei ole liitverbid, vaid ühend- ja väljendverbide kokkuvormistused või liitsõnade verbtuletised. Liitverbid erinevad ühend- ja väljendverbidest selle poolest, et liitverbi kui liitsõna moodustajad vormistatakse samas järjestuses kokku verbi mis tahes vormi korral (alahindab, alahinnata, alahinnatud jne), ühend- ja väljendverbide moodustajad aga üksnes teatud juhtudel (pahakspandav käitumine, äravõetud õigused; vt O 44). Liitverbid erinevad liitsõnade verbtuletistest selle poolest, et liitverbide vahetuteks moodustajateks on tüved (ala + hindama), liitsõnade verbtuletistel aga liittüvi + liide või null-liide (peremehe + tse/ma, rahatrahvi + ma).

Liitverbide moodustusmallid:

  1. määrsõna + verb: alahindama, alakoormama, esietenduma, taandarenema, üldiseloomustama, siirdistutama, eelhääletama, eelregistreerima, järelnoppima, ristküsitlema (vrd risti), risttolmlema, vastunäidustama, pealtväetama, tasalülitama. Sõnade taas- ja üle- kasutamine on kõikuv, need võivad sama verbiga moodustada nii liitsõna kui ka ühendverbi: ülehindab oma võimeid = hindab oma võimeid üle; endine kord taaskehtestati = endine kord kehtestati taas, taasluua ~ taas luua, taasvallutada ~ taas vallutada;

  2. käändsõna nimetavas + verb: (Adj + V) kuritarvitama, kuivsoolama, kuivpuurima, kuivpuhtima, märgsoolama, märgpuurima, märgpuhtima, sügavkündma, sügavpuurima, sügavväetama, kuumtöötlema, kuumvaltsima, kuumsuitsutama, külmsuitsutama, külmneetima, külmvaltsima; (N + V): hädamaanduma, iluvõimlema, sportvõimlema, jääpurjetama, purilendama, rulluisutama, rullsuusatama, mineraalväetama, ravivõimlema, rändkaubitsema.

    Omadussõnaline täiendosa iseloomustab verbiga väljendatud tegevuse viisi ning liitverbile vastab harilikult sõnaühend: viisiadverb + V (kuumvaltsima = kuumalt valtsima). Nimetavalise täiendosaga moodustusmall on tegelikult omane liitkäändsõnadele. Selle malli kandumine verbimoodustusse on alguse saanud mõnede deverbaalide tagasituletiste toomisest keelde (kuritarvitus > kuritarvitama, silmkude > silmkuduma, rulluisutamine > rulluisutama).