Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

SÕNAMOODUSTUS

Sissejuhatus

Sõnamoodustus grammatika osana kirjeldab sõnade (täpsemalt: muutetunnusteta sõnatüvede) morfeemkoosseisu. Sõna ehitust kirjeldatakse sõna ehitamise (moodustamise) kaudu. Niisugune ehitust kirjeldav ehk deskriptiivne sõnamoodustus on alati lihtsamalt keerulisemale ega ütle midagi selle kohta, kuidas iga sõna tegelikult saadud on. Väga sageli langevad küll deskriptiivne sõnamoodustus ja sõna tegelik (ajas jälgitav) moodustus ehk saamislugu suunalt kokku. Nt pole põhjust kahelda, et sõna vennalik on niihästi kirjeldatav sõna vend kaudu kui ka saadud sõnast vend. Kuid see pole sugugi alati nii. Nt oskussõna kuumsuitsutamine on küll nagu iga teinegi teonimi grammatiliselt kirjeldatav verbi kuumsuitsutama kaudu, kuid tegeliku moodustuse suund on vastupidine: teonime alusel tehti verb. Sellist moodustust on saamisviisina nimetatud tagasituletuseks. On ka sõnu, mis pole üldse saadud morfeemide lisamise või äravõtmise teel. Sõnu on laenatud (nt maaler on saksa laen, st võetud saksa keelest tervikuna üle, mitte eesti oma vahenditega tuletatud), neid on saadud häälikuid vabalt kombineerides (veenma, raal jt) ja mitmel muul viisil. Sõnade saamist käsitleb leksikoloogia – konkreetsete sõnade saamislugu ajalooline leksikoloogia, saamisviise kui sõnade saamise tehnikat aga sünkrooniline leksikoloogia.