Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

MORFOLOOGIA

MORFOLOOGILISED KATEGOORIAD

Pöördsõna

Pööre

Pööre on pöördsõna kategooria, mis näitab, et tegevus lähtub täis­alu­sega tähistatavast tegijast (subjektisikust), samuti selle tegija seost kõneleja ning kuulajaga.

Pöördekategoorial on kolm ainsuslikku ja kolm mitmuslikku liiget ehk pööret, mis avalduvad pöördetunnustena. Need esinevad:

  a) kindla kõneviisi jaatavas kõneliigis, nt Ma elan Tallinnas;

  b) fakultatiivselt tingiva kõneviisi jaatavas kõneliigis, nt Oleksin (~ ma oleks) selle peaaegu unustanud;

  c) käskiva kõneviisi mõlemas kõneliigis, nt Minge metsa. Ärge minuga arvestage.

Kindla ja tingiva kõneviisi eitavas kõneliigis ning kaudses kõne­viisis pöördetunnused puuduvad ja subjektisikut väljendab vastav isiku­line asesõna või nimisõna, nt Ma ei ela Tallinnas. Ma ei räägiks sinuga niisama. Sa elavat Tallinnas. Jüri elavat Tallinnas.

Ainsuse 1. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on üks ja see on kõneleja ise, nt Ma elan Tallinnas.

Ainsuse 1. pöörde tunnus on alati n, mis liitub tüvele (ela/n) või eelnevale aja- või kõneviisitunnusele (ela/si/n, ela/ksi/n).

Mitmuse 1. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on mitu ja kõneleja kuulub nende hulka, nt Me käisime eile linnas.

Mitmuse 1. pöörde tunnusel on kaks kuju: me ja m. Kuju m esineb käskivas kõneviisis käskiva kõneviisi tunnuse järel, nt `laul/ge/m. Kuju me esineb kindla ja tingiva kõneviisi vormides, liitudes kas vahetult tüvele (ela/me) või aja- või kõneviisitunnusele (ela/si/me, ela/ksi/me).

Ainsuse 2. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on üks ja see on kuulaja, nt Sa käisid eile linnas.

Ainsuse 2. pöörde tunnusel on kaks kuju: d ja 0. Kuju 0 esineb ainult käskiva kõneviisi vormis, kus talle eelneb käskiva kõneviisi tunnuse 0-kuju ja tüvi ( ela/0/0). Kõigil muudel juhtudel, st kindlas ja tingivas kõneviisis on ainsuse 2. pöörde tunnuseks d, mis liitub tüvele (ela/d) või aja- või kõneviisitunnusele (ela/si/d, ela/ksi/d).

Mitmuse 2. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on mitu ja vähemalt üks neist on kuulaja, nt Teie käisite eile linnas.

Mitmuse 2. pöörde tunnusel on kaks kuju: te ja 0. Kuju 0 esineb ainult käskiva kõneviisi vormis, kus talle eelneb käskiva kõneviisi tun­nus (ela/ge/0). Kõigil muudel juhtudel, st kindlas ja tingivas kõne­viisis on mitmuse 2. pöörde tunnuseks te, mis liitub tüvele (ela/te) või aja- või kõneviisitunnusele (ela/si/te, ela/ksi/te).

Ainsuse 3. pöördel on ainult negatiivne tähendus, st ta väljendab üksnes seda, et ei kõneleja ega kuulaja pole kumbki subjektisikuks. Tavaliselt kasutatakse ainsuse 3. pööret siis, kui subjektisikuks on üks väljaspool kõnesituatsiooni viibiv isik või asi, nt Isa käis eile linnas. Buss väljub kell 10. Kuid ainsuse 3. pöörde tühja tähenduse tõttu tar­vitatakse seda ka üldisikulistes lausetes, nt Seal käib ära kahe tunniga, ja isikuta lausetes, nt Eile sadas päev läbi.

Ainsuse 3. pöörde negatiivse tähenduse tõttu pole sellel vormil algselt olnud oma tunnust. Tänapäeva keeles võib siiski rääkida ainsuse 3. pöörde tunnusest, millel on kaks kuju: b (keeleajalooliselt oleviku tunnus) ja 0. Kuju b kasutatakse ainult kindla kõneviisi olevikus, kus ta liitub tüvele (ela/b). Kõigil muudel juhtudel, st kindla kõneviisi liht­mineviku vormis ning tingivas ja käskivas kõneviisis vastava tunnuse järel, esineb ainsuse 3. pöörde tunnus 0-variandina (ela/s/0, ela/ks/0, ela/gu/0).

Mitmuse 3. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on mitu, aga ükski neist pole kõneleja ega kuulaja, nt Nad käisid eile linnas. Jüri ja Mari käisid eile linnas. Harva esineb mitmuse 3. pööre ka umbisikulise tähenduse väljendajana (sünonüümselt umbisikulise tegumoega), nt Räägivad, et suvi tuleb vihmane = Räägitakse, et suvi tuleb vihmane.

Ka mitmuses pole algselt olnud 3. pöörde väljendamiseks oma tunnust. Tänapäeva keeles võib siiski rääkida mitmuse 3. pöörde tun­nusest, millel on kolm kuju: vad (keeleajalooline olevikutunnus + mitmusetunnus), d (keeleajalooliselt mitmuse tunnus) ja 0. Kuju vad esi­neb ainult kindla kõneviisi olevikuvormis, kus ta liitub tüvele (ela/vad). Kindla kõneviisi lihtminevikus ja tingiva kõneviisi vormides esineb d, mis liitub vastavale tunnusele. Mitmuse 3. pöörde vormid, mis kasutavad tunnusevarianti d, on homonüümsed sama tunnusevarianti kasutavate ainsuse 2. pöörde vormidega (sina ~ nemad ela/si/d, sina ~ nemad ela/ksi/d). Kuju 0 esineb käskivas kõneviisis (ela/gu/0).