EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

MORFOLOOGIA

MORFOLOOGILISED KATEGOORIAD

Pöördsõna

Infiniitsed vormid

Oleviku kesksõna

Oleviku kesksõna väljendab tegevust, mis suhtelises olevikus ise­loomustab tegijat või tegevusobjekti. Nt Tuppa tormas hingeldav Mari. Tagaaetav mees peitis enda heki taha.

Tegijat iseloomustav oleviku kesksõna on isikulises tegumoes (hingeldav), tegevusobjekti iseloomustav oleviku kesksõna on umb­isiku­lises tegumoes (tagaaetav). Kuna umbisikulises tegumoes peab ole­viku kesksõna iseloomustama tegevusobjekti, saab umbisikulises tegu­moes esineda ainult sihilise verbi oleviku kesksõna, nt vaatlev : vaadeldav, lükkav : lükatav, aga ainult lobisev, aurav, looklev.

Ehkki oleviku kesksõna peetakse verbi vormiks, on ta väga lähedane omadussõnale. Oleviku kesksõna seostub käände- ja arvukategooriaga, nt hingeldav : hingeldavasse : hingeldavatele. Võrdluskategooriaga seos­tuvad siiski vaid need oleviku kesksõnad, mille tähendus on algsest protsessi tähendusest eemale nihkunud, nt liigutav lugu : liigutavam lugu : kõige liigutavam lugu. Süntaktilistelt kasutusvõimalustelt kattub oleviku kesksõna täiesti omadussõnadega ja esineb lauses:

1. täiendina, nt Tuppa tormas hingeldav Mari;

2. öeldistäitena, nt See raamat on laialt loetav;

3. seisundimäärusena, nt Erutusest värisevana tormas Mari tuppa.

Oleviku kesksõna tunnus on v, mis liitub tüvele või umbisikulise tegumoe tunnusele, nt värise/v, `loe/ta/v. Kui tunnus liitub ühesilbilisele konsonantlõpulisele tüvele (III pk saatma-, jätma-, laulma-, tõusma-, murdma-, mõskma-tüüp), tekib tüve ja tunnuse vahele häälduse hõlbustamiseks e, nt `laul/ma : `laul/ev, `mõist/ma : `mõist/ev.

Oleviku kesksõna tegumoevorme võib käsitleda ka eri kesk­sõnadena ja rääkida v-kesksõnast (värise/v) ja tav-kesksõnast (`loe/tav).