EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

MORFOLOOGIA

MORFOLOOGILISED KATEGOORIAD

Käändsõna

Kääne

Konkreetsed ehk semantilised käänded kannavad kitsamalt piirit­le­tavaid tähendusi, mille esinemine oleneb sõna leksikaalsest tähendusest ja mis on paljudel juhtudel väljendatavad ka leksikaalsete vahenditega (määr- või kaassõnadega). Nt seesütleva käände vorm võib oma gram­matilise tähenduse poolest kattuda kohamäärsõnaga või kohta märkiva kaassõnaühendiga, vrd Lehtedes krabistas keegi. Seal krabistas keegi. Lehtede sees krabistas keegi. Kuid konkreetsetel käänetel on ka abst­rakt­semaid kasutusvõimalusi, mille korral vastavat tähendust ei saa leksikaalsete vahenditega väljendada, nt Selles inimeses on midagi, sa­muti niisuguseid kasutusvõimalusi, mis tulenevad ajalooliselt välja­kujunenud rektsiooninõuetest ning mille korral mingist grammatilisest tähendusest on isegi raske rääkida, nt Mari kahtles mehe sõnades.

Konkreetsetest käänetest eralduvad omaette rühmana nn koha-käänded. Kohakäänded on käänded, mis on kujunenud kohasuhteid märkivate tunnuste alusel. Eesti keeles on kaks kohakäänete sarja: sise­kohakäänded ja väliskohakäänded. Sisekohakäänded on keeleaja­looli­selt vanemad ning väljendavad tänapäeva keeles kinnise ruumiga seotud kohasuhteid, nt Toas oli umbne. Väliskohakäänded väljendavad avatud pinnaga seotud kohasuhteid, nt Põrandal vedeles prahti. Kummalgi sarjal on kolm liiget, mis väljendavad vastavalt:

a) sihtkohta, nt Mari astus tuppa. Raamat kukkus põrandale;

b) asukohta, nt Mari istus toas. Raamat lebas põrandal;

c) lähtekohta, nt Mari lahkus toast. Ta tõstis raamatu põrandalt.

Ruumiliste suhete väljendamisel sõltub sise- ja väliskohakäänete valik vormi aluseks oleva sõna leksikaalsest tähendusest, st sellest, kas sõna tähistab ruumi või pinda. Mõni sõna võib olla kaheti mõtestatav ja seetõttu võib temast kasutada ka mõlema sarja kohakäändeid, vrd nt Laevas oli palju reisijaid. − Laeval oli palju reisijaid. Tänapäeva keeles on kohakäänetel mitmeid abstraktseid kasutusvõimalusi, mis pole nende algse kohatähendusega enam otseselt seotud. Nii vormistavad välis­koha­käänded sagedamini hoopis adressaati või valdajat, nt Mari rääkis juhtunust ka Jürile. Jüril on mere ääres väike suvila. Mari kuulis seda Jürilt.