EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

MORFOLOOGIA

TÜVEVAHELDUSED

Lõpuvaheldus

Peale eri astmes tüvekujude võib sõna vormides esineda tüve­kuju­sid, mis erinevad üksteisest lõpufoneemide poolest. Üks tüvevariant võib olla lihtsalt pikem kui teine, nt `siil : siili, kibe : kibeda, `laul/ma : laula/n, naljakas : naljaka; tüve lõpufoneemid võivad vahetada koha, nt valvas : `valvsa, `õmble/ma : õmmel/da; kuid erinevused võivad olla ka teist­sugused, nt `kringel : `kringli, kolmas : kolmanda, tuli : tule. Lõpu­foneemide poolest erinevate tüvekujude vaheldumist sõna vormides nimetatakse lõpuvahelduseks.

Lõpuvahelduse seisukohalt jagunevad tüviallomorfid lähtetüveks, muutetüveks ja lühenenud muutetüveks. Lähtetüvi (L) on tüvevariant, mis esineb lõpuvaheldusliku sõna algvormis. Muutetüvi (M) on tüve­variant, mis esineb lõpuvaheldusliku sõna mõnes muus vormis. Tavali­selt ongi lõpuvahelduslikel sõnadel kaks tüvevarianti, nt habe (L) : habeme (M), `laul/ma (L) : laula/n (M). Teatud tüüpi käändsõnadel esi­neb mõnes muutevormis veel kolmaski tüvekuju, mis on tuletatav muute­tüvest viimase vokaali ärajätmise teel; niisugust tüvekuju nime­tatakse lühenenud muutetüveks (M'), nt inimene (L) : inimese (M) : inimes/t (M').

Lõpuvaheldus on seotud sõnade keeleajaloolise jagunemisega ühe- ja kahetüvelisteks. Keeleajalooliselt on teatud tüüpi sõnades tüvi esi­nenud kahesugusel kujul: vokaal- ja konsonantlõpulisena, kusjuures konsonantlõpulist tüvekuju on kasutatud kindlates muutevormides. Ülejäänud sõnadel, nn ühetüvelistel sõnadel, on tüvi kõigis muute­vormi­des olnud ühesugune, vokaallõpuline. Sellele keeleajaloolisele nähtusele on ajapikku lisandunud muudest teguritest tingitud tüvemuutusi. See­tõttu on tänapäevane lõpuvaheldus palju laiem kui sõnade algne jaotus kahe- ning ühetüvelisteks.

Lõpuvaheldus ei ole nii süsteemne nagu astmevaheldus. Kuna käänd­sõna ainsuse nimetava lõpus pole keeleajalooliselt kunagi tunnust olnud, on käändsõna algvorm allunud paljudele häälikuloolistele teisen­dus­tele. Teistes käändsõna vormides on tunnus tüve lõppu hääliku­loo­liste teisenduste eest kaitsnud. Seetõttu on käändsõnade hulgas täna­päe­val suhteliselt palju lõpuvahelduslikke sõnu. Pöördsõna vormide hulgas puudub vorm, millel keeleajalooliselt poleks mingit tunnust olnud. See­tõttu on tüve esinemus pöördsõna vormides ühtlasem ning täna­päeval on pöördsõnade hulgas suhteliselt vähe lõpuvahelduslikke sõnu.

Nagu astmevahelduse korral, nii tuleb ka lõpuvahelduse käsitlemisel eristada kahte nähtust: lõpumuutust ja lõpuvaheldusmalli.

Lõpumuutus kirjeldab konkreetset fonoloogilist teisenemist, mis leiab aset lähtetüvest muutetüve moodustamisel. Lõpumuutusreeglid kirjeldavad näiteks seda, missugune asendus peab toimuma, et saada tüve­kujust puder tüvekuju pudru.

Lõpuvaheldusmall kirjeldab lähtetüve, muutetüve ja lühenenud muutetüve kasutamist sõna eri vormides, sõltumata sellest, kuidas vas­tav tüvekuju on saadud. Nt sõnad keel ja järv kasutavad ainsuse osastavas ja mitmuse omastavas erinevaid lõpuvahelduslikke tüvekuju­sid, vrd `keel : `keel/t (L) : keel/te (L), aga `järv : `järve (M) : `järve/de (M). Järelikult on nende lõpuvaheldusmall erinev, kuigi lõpumuutus on neil ühesugune, sest mõlemal juhul lisandub lähtetüvele e, vrd `keel : keele, `järv : järve.