EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

MORFOLOOGIA

VORMIÕPETUSE PÕHIMÕISTED

Mida uurib vormiõpetus: morfeem ja formatiiv

Vormiõpetus ehk morfoloogia on grammatika osa, mis tegeleb sõna­vormi­dega – nende moodustamise ning nendest arusaamisega. Sõna­vormide moodustamist käsitlevat vormiõpetuse osa nimetatakse vormi­moodustuseks ehk morfoloogiliseks sünteesiks ja sõnavormi­dest arusaamist käsitlevat osa morfoloogiliseks analüüsiks.

Vormiõpetuse põhiüksuseks on morfeem – keelesüsteemi väik­seim tähenduslik osa. Vastavalt tähendusele, mida morfeemid sõna­vormis kan­navad, jagunevad nad tüvedeks, liideteks ja tunnusteks (vt SJ 10).

Märkus. Eesti keele vormiõpetuses on käände- ja pöördetunnuseid nimetatud ka lõppudeks selle põhjal, et nad esinevad alati sõna­vormi lõpus, nt raamatu/te/le, ela/si/me. Siinses käsiraamatus niisu­gust vahet ei tehta ja nimetatakse kõiki grammatiliste tähen­duste kandjaid ühtviisi tunnusteks.

Vormimoodustuses käsitletakse grammatilist tähendust väljendavate tunnuste liitumist tüvele või mõnele teisele tunnusele. Sõna liiteline ehitus huvitab vormimoodustust ainult sedavõrd, kuivõrd see mõjutab tun­nuste liitumist. Seepärast kasutatakse vormimoodustuses terminit tüvi sageli laiemas tähenduses, pidades tüveks seda sõnaosa, mis eelneb tunnus(te)le. Nt sõnavorm õpetajale koosneb vormimoodustuse seisukohalt tüvest õpetaja ning käändetunnusest le, kuigi tuletusõpetuse seisukohalt koosneb õpetaja omakorda juurmorfeemist ja liidetest. Morfo­­loogiliselt olulised on ainult üksikud tuletusliited, mis mõjutavad sõna vormimoodustust (vt M 18).

Ühes sõnavormis kajastub enamasti mitu grammatilist tähendust. Kõigi ühes sõnavormis kajastuvate grammatiliste tähenduste ühisväljen­dust nimetatakse formatiiviks. Nt sõnavorm ela/sime koosneb tüvest ela, mis kannab leksikaalset tähendust ’elus olema, eksisteerima, olemas olema’, ja formatiivist sime, mis kannab liitset grammatilist tähendust ’lihtmineviku mitmuse 1. pööre’.