Autoriõigus: Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross
EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
- SÕNALIIGID
- M 1
- M 2
- M 2a
- Tegusõnad
M 3 - Tegusõnad
M 3a - Nimisõnad
M 4 - Nimisõnad
M 4a - Omadussõnad
M 5 - Omadussõnad
M 5a - Arvsõnad
M 6 - Määrsõnad
M 7 - Määrsõnad
M 7a - Asesõnad
M 8 - Asemäärsõnad
M 9 - Abimäärsõnad
M 10 - Abimäärsõnad
M 10a - Kaassõnad
M 11 - Kaassõnad
M 11a - Rõhumäärsõnad
M 12 - Rõhumäärsõnad
M 12a - Sidesõnad
M 13 - Hüüdsõnad
M 14 - Hüüdsõnad
M 14a
- VORMIÕPETUSE PÕHIMÕISTED
- TÜVEVAHELDUSED
- MORFOLOOGILISED KATEGOORIAD
- MORFOLOOGILINE PARADIGMA
- MUUTTÜÜBID
- Kirjandust morfoloogia kohta
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA
MORFOLOOGIA
SÕNALIIGID
Vastavused keelesüsteemi eri tasandite vahel ei ole absoluutsed. Leidub sõnu, mis ühe tasandi tunnuste alusel sobivad kokku üht laadi sõnadega, teise tasandi tunnuste alusel teist laadi sõnadega. Näiteks sõna roostekarva esineb lauses täiendi funktsioonis nagu sõna kuri: roostekarva koer, kuri hunt. Mõlemad sõnad kannavad omaduse tähendust. Aga morfoloogia tasandil ilmneb lahknevus. Sõna kuri käändub ja kompareerub: kuri : kurja : `kurja : kurjasse jne, kuri : kurjem : kõige kurjem. Sõna roostekarva on aga muutumatu sõna, kuuludes morfoloogilises mõttes kokku näiteks sõnadega ja, eile, noh, mis lauses täiendi funktsioonis esineda ei saa ega kanna ka omaduse tähendust.
Sõnaliigid ei olegi üksteisest rangelt lahus seisvad kastid, vaid hajusate piiridega rühmad. Igal sõnaliigil on oma iseloomulik tuumik, st sõnad, millel on kõik selle sõnaliigi tunnused. Aga sõnaliigis võib olla ka perifeerseid allrühmi, millel on ainult osa selle sõnaliigi tunnustest. Millegi puudumist või nappust tähistab terminiosis vaeg-. Nt sõna roostekarva on sõnaliigi seisukohalt vaegomadussõna ja võrdekategooria seisukohalt vaegvõrdeline sõna: süntaktiliselt ja tähenduslikult sarnaneb ta omadussõnadega, aga morfoloogiliselt erineb tüüpilistest omadussõnadest, kuivõrd tal ei ole ei käände- ega võrdlusvorme.
Mõni sõna võib olla sedavõrd ambivalentsete tunnustega, et teda polegi võimalik selgesti ühte või teise sõnaliiki paigutada. Eriti markantse sõnaliikide vahelise rühma moodustavad need vaegomadussõnad, mis võivad käituda ka määrsõnana (vt M 5a). Nt sõna isemoodi väljendab omadust ja esineb täiendina nagu sõnad kuri ja roostekarva: isemoodi inimene, nagu kuri hunt ja roostekarva koer. Morfoloogilised vormid sel sõnal puuduvad nii nagu vaegomadussõnal roostekarva. Aga sellele lisaks võib isemoodi esineda lauses ka määrusena: See inimene kõneleb isemoodi. Selle poolest sarnaneb isemoodi hoopis määrsõnadega, nagu hästi, valjusti, kummaliselt, mis esinevad lauses samuti määrusena ja millel pole samuti morfoloogilisi vorme: See inimene kõneleb hästi / valjusti / kummaliselt. Aga määrsõnad ei saa lauses täiendiks olla: *hästi inimene. Nõnda ei saagi selgelt väita, kas isemoodi on rohkem vaegomadussõna või määrsõna.