Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

ORTOGRAAFIA

TÄHEORTOGRAAFIA

h

h kirjutamine sõna algul on traditsioonipärane, kuigi häälduses ei ole see nõutav. Nt habras, hagijas, haigutama, hajameelne, halastama, haljas, hangeldama, hani, hanguma, harras, harrastama, herilane, hernes, hirnuma, hubane, hulkuma, hunnik, hurtsik, huugama, hõre, hõõguma, hõõruma, hämar, härdalt, hütt.

On sõnapaare, kus h eristab kirjas samasuguse hääldusega sõnu (homo­foone):

haar – aarhei – ei
haare – aareheit – eit
hagu – aguhelama – elama
hai – aihigi – igi-
hais – aishiilid – iilid
hala – alahind – ind
hale – alehirv – irv
halg – alg-hoiatus – oiatus
hall (halla) – allhoid – oid
hallikas – allikashoie – oie
haru – aruhoos (hoog) – oos ‘vallseljak’
harutama – arutamahurm – urm ‘veri’
harv – arvhõng – õng
hea – ea (iga)hädal – ädal