EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

ORTOGRAAFIA

TÄHEORTOGRAAFIA

Täheortograafia sisaldab eesti keele häälikute kirjas märkimise reeglid. Need on siin esitatud traditsioonilisel kujul, rääkides häälikutest, mitte foneemidest.

b, d, g, p, t, k

Sõna algul kirjutatakse eesti põlissõnades ja vanades kodunenud laensõnades (seega omasõnades) p, t, k, võõrsõnades on lähtekeele järgi b, d, g. Nt omasõnad puu, päev, tuul, tulema, kala, katsuma; pluus, piibel, taanlane, tohter, kindral, kips; aga võõrsõnad broiler, bioloogia, disain, dilemma, galaktika, geen. Võõrsõnade algul oleva b, d, g hääldus on ikkagi [p, t, k] nagu omasõnadeski.

Sõna sees kirjutatakse helitute häälikute kõrval p, t, k: kopsik, vispel, peatselt, haistab, aktus, matkama, apteek, kaske, pehkima, nafta, baškiir.

Seepärast on helitute häälikute järel liidepartikkel -ki, teiste, s.o heliliste häälikute järel on liidepartikkel -gi. (Helitud häälikud on: b, p, d, t, g, k, s, h, f, š, z, ž.) Nt haabki, suppki, vendki, tuttki, sangki, helkki, paaski, žahhki, šeffki, dušški, Almazki, beežki; aga kanagi, mahlgi, vihmgi, käsngi, koorgi, krohvgi.

Erandina võib helitute häälikute kõrval olla b, d, g:

1. liitsõnades: varbsein, umbkaudu, raudtee, kuldsõrmus, kingsepp, algkool;

2. liidete ees: leibkond, valdkond, ringkond, jalgsi, vargsi, üldse (nagu üld-, üldine), kodakondsus, õndsus, õigsus (nagu õige);

   liidepartikli -ki ees: tulebki, kõrbki, tuledki, mändki, sulgki, vangki;

3. sama sõna muutevormides: sead/ma – sead/sin, sead/ke, künd/ma – künd/sid, künd/ku, kärb/es – kärb/sed, üleaed/ne – üleaed/sed, kodakond/ne – kodakond/sete, mood/ne – mood/sa, mood/salt, õud/ne – õud/sed, õud/selt, alg/ne – alg/se, jõud/us – jõud/sa, jõud/sale;

   NB! 1) – 3) kirjutatakse sama morfeem siis alati ühtmoodi. Iseasi on astmevaheldusest tingitud muutused rg : rk ärgas : ärksa, ergas : erksa, tõrges : tõrksa, lb : lp hõlbus : hõlpsa.

4. võõrsõnades: asbest, abt, absoluutne, anekdoot, sünekdohh, vodka, röntgen, ­gangster.

h

h kirjutamine sõna algul on traditsioonipärane, kuigi häälduses ei ole see nõutav. Nt habras, hagijas, haigutama, hajameelne, halastama, haljas, hangeldama, hani, hanguma, harras, harrastama, herilane, hernes, hirnuma, hubane, hulkuma, hunnik, hurtsik, huugama, hõre, hõõguma, hõõruma, hämar, härdalt, hütt.

On sõnapaare, kus h eristab kirjas samasuguse hääldusega sõnu (homo­foone):

i ja j

Silbi algul kirjutatakse j ja silbi lõpus i: va-ja – vai-a, sa-jad – sai-ad, ma-jast – mai-ast, o-ja – hoi-a.

Erandlik on lühike sisseütlev: majja, ojja, tujju.

ü järel ei kirjutata i-d, kuigi hääldatakse: süüa, süüakse, müüa, müüakse, lüüa, lüüakse, hüüa, püüa, hüüe, püüe, hüüu, püüu (vt morfoloogiline põhimõte). üi erandid on laensõnad rüiu ja süit.

ü ja i järel ei kirjutata üldiselt j-i, kuigi hääldatakse: süüa, süüakse, käia, käiakse, siia, laiad, riiul, ioon, minia, preemia, keemia. Erand on tegijanime liide -ja (morfoloogilise põhimõtte järgi alati ainult -ja): müüja, käija, viija, ronija, tulija, organiseerija.

Häälikute pikkuse märkimine

Kõik häälikud, v.a b, d, g, f ja š, kirjutatakse ühe tähega, kui nad on lühikesed, ja kahe tähega, kui nad on pikad või ülipikad:

	üks täht	kaks sama tähte	kaks sama tähte
täishäälik	roogib kalu	elu on kaalul	kolm kaalu
	pime öö	piimalehm	jõin piima
l	vilu suvi	poisi nimi Villu	istusid puude villu
m	küdev kamin	kammin pead	ei taha kammida
n	ilus lina	suured linnad	nägi suurt linna
r	puude varu	lapse varrud	läks vihast marru
s	kasi koju	kassi käpad	ema söötis kassi
h	tahke keha	krahhi kartuses	kardeti krahhi
v	pikk rivi		võtke ühte rivvi
j	väike oja		laps kukkus ojja

h vt ka võõrsõnade kirjutamine.

Erand

Viimane häälik mõnedes ühesilbilistes sõnades (enamasti ase- või abi­sõnad): mul, sul, tal, kel, mil, sel, tol, mus, sus, tas, ses, tos, kas, kes, kus, mis, las, on, et, ja (sidesõna), ju, ka, va, ma, sa, ta, me, te, nad (pikk a), mu, su, ah, oh, jah, noh, näh, säh, kah, aitäh, tohoh.

b, d, g, p, t, k

Lühikesed sulghäälikud kirjutatakse b, d, g, pikad p, t, k, ülipikad pp, tt, kk:

Üks nõrk täht	üks tugev täht	kaks tugevat tähte
hobuse kabi	ostis uue kapi	hiir läks kappi
töökoda	vanad kotad jalas	minge töökotta
toa lagi	ära põrandat laki	ostis põrandalakki

Üks p, t, k kirjutatakse:

1. pika täishääliku või diftongi järel: saapad, vaipu, ruupor, paat, laut, saatma, demokraatia, looka, kõike;

2. kahe- või enamasilbilise sõna lõpul, kui viimane silp pole pea­rõhuline: sinep, piiskop, salat, kotlet, ahelik, mäestik, kompvek, händikäp, kabinet, katelok. Pearõhulises silbis kirjutatakse kaks tähte: galopp, kvartett, ballett, šašlõkk, hopakk. Vt ka võõrsõnade kirjutamine.

f, š vt võõrsõnade kirjutamine.

Häälikuühendid

Häälikuühendis (kaashäälikuühendis või diftongis) kirjutatakse iga häälik ühe tähega, tema pikkusest olenemata:

kupli, lahke, katsed, aktus, purke, kastene, kiskuma, värtna, (mitu) lonksu, värske, mõtlik, linlane, tuuleliplus, kausjas, jõmlus, monarh, harf, revanš, borš;

poeg, laul, liuda, pael, pea, sõudma, seisev (vrd juhtumid, kus ei ole diftong, vaid kaks silpi: poeem, oaas, rituaal, viiul, müüa).

Erand

l, m, n, r järel olev pikk s kirjutatakse kahe tähega, kui ei järgne kaashäälikut:

valss, simss, avanss, ekstrasenss, reveranss, seanss, balansseerima, kirss, kurss, purssima, ressurss; aga värske, varsti, farslik.

Sõnas börs (selle börsi, seda börsi) kannab konsonantühendi pikkust r, mitte s.

Tüvi kirjutatakse nii, nagu seisaks ta eraldi,

1. liidepartiklite -gi ja -ki ees: linngi, tammgi, pallgi, seppki, sokkki, ehkki, tuttki, värsski, krahhki, šeffki, tušški, luukki, saakki;

2. liidete ees, mis algavad sama kaashäälikuga, millega tüvi lõpeb: lindude sugukond tülllased (tüll + lased, vrd linlane), portugallane, modernne, suveräänne, sünkroonne, kompleksseid, kurioosseid, religioossed, õhkkond, keskkond;

3. liitsõnades: keskkool, võrkkiik, plekkkatus, pappkarp, kepphobu, allkiri;

4. nud-kesksõna tunnuse ees: veennud, möönnud.

Võõrsõnade kirjutamine

Võõrsõna on keeles muganemata või osaliselt muganenud laensõna, millel on võõraks peetavaid struktuurijooni.

Võõrsõnal on vähemalt üks järgmistest struktuurilistest võõrjoontest:

1) b, d, g sõna algul – banaan, doping, giid;

2) tähed f, š, z, ž – firma, šampanja, šerbett, zooloog, prožektor, šarž, loož;

3) pearõhk järgsilbil – miniatuur, vanill, semester, grammatika, narkootikum, dražee, popurrii, paralleelne;

4) pikad täishäälikud järgsilbis – akadeemia, galerii, idee, marinaad, poliitiline, annulleerima;

5) o järgsilbis – foto, logo, stereo, neutron;

6) eesti keeles tavatud häälikuühendid – bluff, sfäär, džemper, pasha, standard, strateegia, röntgen, anekdoot, foogt, absoluutne, pidžaama, hüatsint, müokard.

Võõrsõnu kirjutatakse häälduspäraselt, st lähtekeele lihtsustatud hääldusreeglite alusel. Võõrtähti (nagu c, č, q, w, x, y) võõrsõnades kasutada ei saa. Vrd nt charleston (ingl) ja tša(a)rlston, racket (ingl) ja räkit, Čechy ja tšehhid, quantum (ld) ja kvantum, Wien ja viiner, fax (ingl) ja faks, curry ja karri.

h

Ühe tähega kirjutatakse a) pika täishääliku järel olev h: psüühika, psüühiline, stiihia, stiihiline, papaaha; b) lühike h täishäälikute vahel: abstraheerima, ekstraheerima, boheemlane, mahorka.

Kahe tähega kirjutatakse pikk h sõna lõpus või täishäälikute vahel: almanahh, almanahhid, epohh, epohhil, krahh, mahhinatsioon, psühholoogia, psühhoos, mehhanism, baldahhiin, rahhiit.

Normikohased on nii mehaanik, mehaanika, mehaaniline kui ka mehhaanik, mehhaanika, mehhaaniline. Õigekeelsussõnaraamat eelistab esimesi.

f, š

f-i ja š õigekirjutus käib p, t, k, mitte s-i kirjutamise reeglite järgi. See tähendab, et lühikest f-i ja š-d ei ole, pikk kirjutatakse ühe tähega ja ülipikk kahe tähega. Vrd esimeses tulbas pikk f ja š, teises tulbas ülipikk ff ja šš:

Sellepärast on üks f ka sõnus: afekt, aferist, aforism, afäär, efekt, efektiivne, grafiti, ofitsiaalne, ofort, rafineerima, ufo; pika täishääliku järel: biograafia, graafika, graafiline, süüfilis.

Päris vanades laenudes on f-i asemel hv: ahv, kahvel, kohv, kohver, krahv, paragrahv, tuhv ‘trepiaste’, muhv.

Üks š on sõnus: atašee, brošüür, dešifreerima, ešelon, fetišeerima, fini­šeerima, kašelott, klišee, kušett, paša, retušeerima; pika täishääliku või diftongi järel: geiša, gorbuuša; viimases silbis, mis pole pearõhuline: derviš, fetiš, finiš, hašiš, tšaardaš (tšaardaši, tšaardašit).

Kaashäälikuühendis kirjutatakse ka ülipikk f ja š ühe tähega: harf, šurf, golf; vrd teise tulba pikka š-d esimese ja kolmanda tulba ülipika š-ga:

Võõrsõnade kirjutamine

Näpunäiteid mõne võõrsõnarühma kirjutamisel

1. Kolmesilbilise nimetavaga sõnade lõppsilbi täishäälik

Kirjutus ei olene rõhust, sest eri isikud rõhutavad erinevalt.

Kui võõrsõna lõpeb helitu kaashäälikuga, siis kirjutatakse lõppsilbi täishäälik kahe tähega: antiloop, garderoob, atentaat, limonaad, tomahook, sünagoog, paradiis, fotograaf, reportaaž.

Kui võõrsõna lõpeb helilise kaashäälikuga l, m, n, r, siis enamasti kirjutatakse vanemais muganenud laensõnades lõppsilbi täishäälik ühe tähega, uuemais kahe tähega, aga kindlat seaduspärasust ei ole:

üks täishäälik

aktsionär	kontrolör	musketär	sekretär
alkohol	koridor	palagan	semafor
apelsin	kormoran	pelikan	seminar
brigadir	leegionär	pensionär	sumadan
etalon	makaron	personal	talisman
formular	martsipan	portselan	terminal
följeton	materjal	restoran	tribunal
inventar	medaljon	revisjon	tärpentin
komissar	miljonär	sanitar	veteran

kaks täishäälikut

agronoom	inventuur	margariin	silikoon
arhivaar	magistraal	panoraam	sutenöör
giljotiin	mandariin	parafiin	suveniir
huligaan	mandoliin	plastiliin	trikoloor
hüperbool	maniküür	poroloon	vaseliin
interjöör	mannekeen	režissöör	vitamiin

Sõnades aktsionär, leegionär, pensionär on võimalik kahesugune hääldus: [-si-o-] ja [-sjo-], [-gi-o-] ja [-gjo-].

2. Kahesilbilise nimetavaga sõnade lõppsilbi täishäälik

Kirjutus oleneb enamasti rõhust.

Vanemais muganenud laenudes on rõhk esisilbil ja lõppsilbi täishäälik kirjutatakse ühe tähega: arter, bakter, bulvar, hektar, kanal, kvartal, meetod, tomat jt.

Kahel kujul on võimalikud:

3. Kahe- või kolmesilbilise nimetavaga sõnade lõppsulghäälik

Kirjutus ei olene alati rõhust, vaid põhineb osalt traditsioonil:

Võõrnimede kirjutamine

Võõraid isiku-, koha- jm nimesid kirjutatakse nii nagu lähtekeeles – ladinakirjalisest keelest võtame need üle lähtekeelsel kujul, muukirjalisest keelest kanname reeglite järgi üle eesti kirja.

Nt Liechtenstein (sks), Canberra (ingl), Venezuela (hisp), Andrea Cesalpino (it), Jean-Pierre Chabrol (pr), Geoffrey Chaucer (ingl); Almatõ (kasahhi), Usveja järv (valgevene), Samara (vn), Juri Kazakov (vn), Šotha Rusthaveli (gruusia), Orõna Otroštšenko (ukraina).

Erandid

Isikunimedest on erandiks ainult mõne ajalootegelase nimi, nagu Aleksander Suur, Karl XII, Peeter I, Katariina II.

Kohanimede hulgas on kahesuguseid erandeid.

1. Mõnede väljaspool meie keeleala olevate kohtade eestikeelsed nimed ehk eksonüümid. Nt Saksamaa, Inglismaa, Rootsi, Soome, Venemaa, Valgevene, Läti, Leedu, Kuramaa, Siber, Pihkva, Oudova, Turu, Riia, Võnnu, Ojamaa, Väina, Koiva. Osa kohanimesid ei olegi rahvuslikult seotud, nt Alpid, Aafrika, Euroopa, Aasia, Läänemeri, Vahemeri, Must meri, Punane meri.

   Eksonüüme on nüüdisajal vähe ja neid ei teki enam juurde, pigem esineb tagasivõtte. Elevandiluurannik ja Roheneemesaared on esitanud 1986. a soovi, et muu maailm kasutaks nende nimesid tõlkimata kujul Côte d’Ivoire ja Cabo Verde.

2. Eestipäraseks kohandatud nimed – mugandnimed.

   Mugandnimede hulka püüab keelekorraldus hoida võimalikult väike­sena. Seetõttu on 1976. a õigekeelsussõnaraamatus tagasi võetud hulk 1960. a sõnaraamatus olnud mugandusi (mitte Liih­ten­štein, Šlesvig-Holštein, Vürtem­berg, Amasoonas, Naapoli, Nia­gaara, vaid Liechtenstein, Schleswig-Holstein, Württemberg, Amazonas, Napoli, Niagara).

   Viimastes õigekeelsussõnaraamatutes on kohanimevalimiku ees märkus: „Rahvuslikke nimekujusid ladina tähestikku kasutavatest keeltest ja reeglikohast ümberkirjutust (lati­nisatsiooni) võõrtähestikku kasutavatest keeltest ei tule lugeda eksimuseks eesti õigekeelsuse vastu.” See annab keeletarvitajale kindlustunde: kui kasutada nime originaalkujul, on see igal juhul õige.

   1983. a tegi vabariiklik õigekeelsuskomisjon otsuse ladinakirjaliste (või omaladinaga) maade ja nende pealinnade nimede kirjutamise kohta. Eestikeelseid ja mugandnimesid jäeti alles võimalikult vähe, eelkõige:

   1. ia-liitelised riiginimed, nagu Albaania, Austraalia, Austria, Belgia, Boliivia, Brasiilia, Bulgaaria, Etioopia, Hispaania, Indoneesia, Itaalia, Libeeria, Malaisia, Nigeeria, Sambia, Somaalia, Tansaania;

   2. liitsõnalised riiginimed järelosaga -maa: Prantsusmaa, Saksamaa, Svaasimaa, Uus-Meremaa;

   3. eesti mitmuse tunnusega riiginimed: Filipiinid, Komoorid, Mal­diivid, Seišellid;

   4. eestikeelsed nimed: Norra, Poola, Soome, Taani, Türgi, Ungari, ­Hiina, Jaapan, Varssavi, Pariis;

   5. mõned kirjapildimugandid: Fidži, Kanada, Kuuba, Mehhiko, Peruu, Berliin, Rooma, Viin.

Võõrkohanimede kirjutust täpsustati 1996. a Emakeele Seltsi keeletoimkonnas, kus kiideti heaks ka nimed Bukarest, Helsingi, Kopenhaagen, Lissabon.

Kohanimesid saab järele vaadata Peeter Pälli raamatust „Maailma kohanimed” Tallinn, 1999, „Eesti õigekeelsussõnaraamatus ÕS 2006” leiduvast kohanimevalimikust ning Eesti Keele Instituudi kohanimeandmebaasist aadressil http://www.eki.ee/knab/knab.htm.

Tsitaatsõnade kirjutamine

Tsitaatsõnad ja -väljendid on puhtvõõrkeelsed ning neid kirjutatakse nagu võõrkeeles, kust nad on võetud. Hääldus on võõrkeelelähedane.

Nt

exclusive (ld) ‘(viimane) välja arvatud’ inclusive (ld) ‘(viimane) kaasa arvatud’ in corpore (ld) ‘terves koosseisus’ all right (ingl) [ool rait] ‘hüva, hea küll’ deus ex machina (ld) ‘ „jumal masinast”, olukorra lahendamine kunstliku abimehe toel’ self-made man (ingl) [self-meid män] ‘omal jõul edu saavutanu’ tax-free (ingl) [täks-frii] ‘käibemaksuvaba’ yuppie (ingl) young urban professional) [jupi, japi] ‘noor edukas mees, pintsaklipslane’ crescendo (it) [kreše·ndo] ‘helivaljuselt kasvades’ à propos (pr) [apropoo] ‘muuseas’ comme il faut (pr) [kom il fo] ‘eeskujulik, korralik, korrektne’ par excellence (pr) [par eksela·ns] ‘eriti, iseäranis, sõna tõsises mõttes’ fourchette (pr) [furšett] ‘kerge eine püstijalavastuvõtul’

Muust eesti tekstist eristamiseks tuleb tsitaatsõnad kirjutada teises, nt kursiivkirjas. Käänata tuleb neid ülakoma abil (Eesti yuppie’d, ei tarvita ecstasy’t, grand old man’ist).

Vrd tsitaatsõnu ja võõrsõnu:

beatles	biitlid
businessman	bisnismen
curry	karri
fan-club	fänniklubi
graffiti	grafiti, grafiitod
hacker	häkker
petanque	petank
pizza	pitsa
pub	pubi
rap	räpp
rock	rokk
web	veeb
whisky	viski

Siin esitatuid on soovitatav kirjutada võõrsõnadena (teine tulp).

Nimedest saadud üldsõnade kirjutamine

Võõrnimedest saadud üldsõnad kirjutatakse nagu teised võõrsõnad häälduspäraselt. Üldsõnastumist näitab väike algustäht.

Häälduskujulised on ka neist saadud verbid, nagu boikottima, giljotiinima, pastöörima või pastöriseerima < Pasteur.

Häälduspärastatud (sageli pool-häälduspärastatud) kujul kohanimesid esineb:

• taime- ja loomanimetustes (virgiinia kadakas < Virginia, koloraado mardikas < Colorado, adeelia pingviin < Adélie maa);

• loomatõugude nimetustes (jorkširi siga < Yorkshire, džörsi veis < Jersey, šropširi lammas < Shropshire).

Selline on botaanikas, zooloogias ja loomakasvatuses kujunenud tava, kuid üldkeeles ei ole viga, kui neid kohanimesid kirjutada oma harilikul kujul (Virginia kadakas, Toulouse’i hani).

Varem kirjutati kohanimesid häälduspäraselt ka mitmesugustes liiginimetustes (kaubad, viisid, meetodid, haigused, ravimid, värvused jm), nüüd on soovitatav kirjutada ka need nagu samad kohanimed eesti tekstis harilikult: Cheddari juust, Borodino leib, Provence’i majonees, Darjee­lingi tee, Kiievi frikadellid, Türgi diivan, Siberi katk, Berliini roheline.

Märkus. Vanades tavapärastes ühendites võib nimi säilida oma endisaegsel kujul ja teda ei pea tänapäevastama, nt Pilseni õlu (Plžeňi õlu), Tseiloni tee (Sri Lanka tee), Havanna sigarid (La Habana sigarid), Böömi klaas (Čechy klaas).

Häälduspärastatud kujul isikunimed esinevad ainult usundinimetustes: luteri usk < Luther, buda usk < Buddha, muhamedi usk < Muham­mad.

Peale selle on olemas mõned isikunimede kokkukirjutised, nagu nt galvaani­element < Galvani, glaubrisool < Glauber, martäänahi < ­Martin.

Võõrnimetuletiste kirjutamine

Võõrnimetuletised kirjutatakse nime ortograafiat säilitades. Üldsõnastumist näitab väike algustäht. Liited -lik, -lane, -lus, -ism, -ist liidetakse nimele harilikult ilma ülakomata.

Ülakomaga saab toonitada nime ja liite piiri. Eriti kasutatakse seda siis, kui

1. kirjapilt ja hääldus on üsna erinevad, nt bordeaux’lane < Bordeaux [bordo·], cannes’lane < Cannes [kann], cézanne’lik < Cézanne [seza·n], poe’lik < Poe [pou], watteau’lik < Watteau [vato·], rabelais’lik < Rabelais [rable·];

2. ei taheta rakendada eesti konsonantühendi kirjutamise reeglit, nt faehl­mann’lik, scott’lik, thomas-mann’lik, bonn’lane. Sellist kirjutusviisi võib kasutada ka eesti oma nimede puhul: mutt’lik, artur-kapp’lik, rumm’lane (aga tallinlane, tallinlanna nagu linlane, linlanna).

Mitmesõnalistest nimedest saadud tuletised võib kirjutada kokku või panna loetavussidekriipsu: newyorklane, riodejaneirolane, rocca-al-marelane, jeanne-d’arclik, jack-londonlik, brigitte-bardot’lik, colas-breugnonlik.

Ainult kõige üldtarvitatavamates võõrnimetuletistes on aluseks olev võõrnimi muganenud.

Nt	darvinism, -ist < Darwin, kalvinism, -ist < Calvin, kartesianism, -ist < Cartesius ehk Descartes, marksism, -ist < Marx, masohhism, -ist < Sacher-Masoch, šovinism, -ist < Chauvin, tomism, -ist < Aquino Thomas, hernhuutlus, -lane < Herrnhut, luterlus, -lane < Luther.

Vähem kasutatavate liidete ja poolliidete puhul on nimekuju häälduspäras­tamine üldine: lioonitar < Lyon, haimoriit < Highmore, mendeleevium < Mende­lejev, üterbium < Ytterby, šeikspiroloogia, šeikspiroloog < Shakespeare.

Vene‑ladina transliteratsioon

See on transliteratsioon vene keele tähestikust üldladina tähestikku, mille on heaks kiitnud ÜRO V kohanimekonverents Montréalis 1987, Eestis Emakeele Seltsi keeletoimkond 1996 ja Vabariigi Valitsus 1998.

Transliteratsioon on moodus ühes kirjas teksti tähttäheliseks ümberkirjutuseks teises kirjas, ümbertähtimine. Ta on pööratav, st translitereeringut on võimalik samade tähevastavuste järgi jälle algsesse tähestikku tagasi kanda. Transliteratsiooni kasutatakse bibliokirjetes, maakaartidel, võõrtähestikuga keelte algõpetuses, rahvusvahelises sides, teadustöödes. Eesti dokumentatsiooni üleminekut transkribeerimiselt translitereerimisele takistab passinduses kaua kehtinud ja sisseharjunud transkribeerimistava.

а = a	Андрианов = Andrianov, Калинин = Kalinin
б = b	Бородино = Borodino, Тобольск = Tobol'sk
в = v	Волга = Volga, Вавилов = Vavilov
г = g	Григорий = Grigorij, Вологда = Vologda
д = d	Дон = Don, Волгоград = Volgograd
е = e	Петропавловск = Petropavlovsk, Сергей = Sergej, Егоров = Ego­rov, Алексеев = Alekseev, Васильев = Vasil’ev, Подъездов = Pod”ezdov
ё = ё	Орёл = Orёl, Ёлкин = Ёlkin, Жёлтый = Žёltyj, Пугачёв = Pugačёv
	Märkus: е‑ga märgitud ё võib translitereeruda vastavalt algkujule kas e või ё-ga
ж = ž	Жуков = Žukov, Нижний Новгород = Nižnij Novgorod
з = z	Зернов = Zernov, Кутузов = Kutuzov
и = i	Исаев = Isaev, Филин = Filin, Иосиф = Iosif
й = j	Майоров = Majorov, Толстой = Tolstoj, Йодное = Jodnoe
к = k	Катя = Katja, Жуковский = Žukovskij
л = l	Липецк = Lipeck, Смоленск = Smolensk
м = m	Мусоргский = Musorgskij, Кострома = Kostroma
н = n	Новгород = Novgorod, Минин = Minin
о = o	Омск = Omsk, Ломоносов = Lomonosov
п = p	Павлов = Pavlov, Степан = Stepan
р = r	Руслан = Ruslan, Игорь = Igor’
с = s	Серов = Serov, Курск = Kursk, Писарев = Pisarev, Денис = Denis, Новосибирск = Novosibirsk
т = t	Титов = Titov, Иркутск = Irkutsk
у = u	Ушаков = Ušakov, Лунин = Lunin
ф = f	Фадеев = Fadeev, Кафтанов = Kaftanov
х = h	Хабаровск = Habarovsk, Архипов = Arhipov, Чехов = Čehov, Долгих = Dolgih, Самоходов = Samohodov
ц = c	Цыганов = Cyganov, Кудрявцев = Kudrjavcev
ч = č	Чичиков = Čičikov, Гатчина = Gatčina
ш = š	Шишкин = Šiškin, Пушкин = Puškin
щ = šč	Щедрин = Ščedrin, Верещагин = Vereščagin
ъ = "	Подъячев = Pod"jačev
ы = y	Крылов = Krylov, Мощный = Moščnyj
ь = '	Юрьевец = Jur'evec, Тотьма = Tot'ma, Ильич = Il'ič, Ильинский = Il'inskij
э = è	Электрогорск = Èlektrogorsk
ю = ju	Южно‑Сахалинск = Južno‑Sahalinsk, Тютчев = Tjutčev
я = ja	Ярославль = Jaroslavl', Брянск = Brjansk, Мария = Marija, Евгения = Evgenija, Лидия = Lidija

Vene‑eesti transkriptsioon

See on transkriptsioon vene keele tähestikust eesti tähestikku, mis on kasutusel 1920. aastatest ning mida täpsustatuna ja parandatuna kasutatakse praegugi üldisemalt kui transliteratsiooni. Viimased täpsustused tegi Emakeele Seltsi keeletoimkond 2005. a, tabeli on samal aastal kinnitanud Vabariigi Valitsus.

Transkriptsioon on moodus ühes kirjas teksti häälduslähedaseks ümberkirjutuseks teises kirjas. Ta kasutab üksnes neid kirjamärke, mida omaski ­keeles (meil eesti tähti). Täpsemalt on vene‑eesti transkriptsioon praktiline transkriptsioon (vrd keeleuurimises ja -õppes kasutatav foneetiline ja fonoloogiline transkriptsioon).

а = a	Андрианов = Andrianov, Калугин = Kalugin
б = b	Бородино = Borodino, Тобольск = Tobolsk
в = v	Волга = Volga, Вавилов = Vavilov
г = g	Григорий = Grigori, Вологда = Vologda
д = d	Дон = Don, Всеволод = Vsevolod
e = e,	aga sõna algul ja vokaali, ь‑ ning ъ‑märgi järel je:
	Сергей = Sergei, Петропавловск = Petropavlovsk; aga Егоров = Jegorov, Алексеев = Aleksejev, Мясоедов = Mjassojedov, Васильев = Vassiljev, Подъездов = Podjezdov
ё = jo,	aga ж, ч, ш, щ järel o:
	Орёл = Orjol, Пётр = Pjotr; aga Жёлтый = Žoltõi, Пугачёв = Pugatšov, Шёлков = Šolkov, Щёкино = Štšokino
	Märkus. Ka e‑ga märgitud ё transkribeeritakse nagu ё
ж = ž	Женя = Ženja, Брежнев = Brežnev
з = z	Зернов = Zernov, Кутузов = Kutuzov
и = i,	aga sõna algul vokaali ees j:
	Исаев = Issajev, Филин =Filin; aga Иосиф = Jossif, Иовлев = Jovlev
й = i,	aga sõna algul vokaali ees j:
	Майоров = Maiorov, Валдай = Valdai, Толстой = Tolstoi; aga Йодное = Jodnoje
ий = ii,	aga kahe‑ ja enamasilbilise sõna lõpul i:
	Новороссийск = Novorossiisk, Вий = Vii; aga Горький = Gorki, Чайковский =Tšaikovski
к = k	Катя = Katja, Жуковский = Žukovski
л = l	Липецк = Lipetsk, Смоленск = Smolensk
м = m	Мусоргский = Mussorgski, Кострома = Kostroma
н = n	Новгород = Novgorod, Минин = Minin
о = o	Омск = Omsk, Ломоносов = Lomonossov
п = p	Павлов = Pavlov, Степан = Stepan
р = r	Руслан = Ruslan, Екатеринбург = Jekaterinburg
с = s,	aga vokaalide vahel ja sõna lõpul vokaali järel ss:
	Серов = Serov, Курск = Kursk; aga Писарев = Pissarev, Василий = Vassili, Денис = Deniss
сс = ss	Васса = Vassa, Донбасс = Donbass
	Märkus. Kui nimi on liitsõnaline, võib järelosa alustada ühekordse s‑iga: Новосибирск = Novosibirsk, Самосуд = Samosud
т = t	Титов = Titov, Иркутск = Irkutsk
у = u	Ушаков = Ušakov, Лунин = Lunin
ф = f	Фадеев = Fadejev, Кафтанов = Kaftanov
х = h,	aga vokaalide vahel ja sõna lõpul vokaali järel hh:
	Хабаровск = Habarovsk, Мохнатый = Mohnatõi, Верхоянск = Verhojansk; aga Чехов = Tšehhov, Тихонов = Tihhonov, Мономах = Mono­mahh, Черных = Tšernõhh, Долгих = Dolgihh
	Märkus. Kui nimi on liitsõnaline, võib järelosa alustada ühekordse h‑ga: Новохопёрск = Novohopjorsk, Самоходов = Samo­hodov
ц = ts	Цыганов = Tsõganov, Кудрявцев = Kudrjavtsev
ч = tš	Чичиков = Tšitšikov, Гатчина = Gattšina
ш = š	Шишкин = Šiškin, Пушкин = Puškin
щ = štš	Щедрин = Štšedrin, Верещагин = Vereštšagin
ъ	jääb märkimata: Подъячев = Podjatšev
ы = õ	Крылов = Krõlov, Мощный = Moštšnõi
ь	üldjuhul jääb märkimata, aga vokaali, v.a е, ё, ю, я ees j: Юрьевец = Jurjevets, Тотьма = Totma, Нинель = Ninel, aga Ильич = Iljitš, Почтальон = Potštaljon
э = e	Электрогорск = Elektrogorsk
ю = ju	Южно‑Сахалинск = Južno‑Sahhalinsk, Тютчев =Tjuttšev
я = ja	Ярославль = Jaroslavl, Брянск = Brjansk, Мария = Marija, Евге­ния = Jevgenija, Лидия = Lidija
	Väljaspool dokumente ja teatmeteoseid võib eesnimede lõpul и järel я asendada a-ga: Мария = Maria, Евгения = Jevgenia, Лидия = Lidia.

Märkused.

1. Vene omadussõnaliste kohanimede edasiandmisel tuleb lähtuda nende nimisõnalisest kujust: Орловская область = Orjoli oblast, Ярославская область = Jaroslavli oblast, Ивановская область = Ivanovo oblast, Озёрский район = Ozjorõ rajoon, Кулундинское озеро = Kulunda järv, Петербургское шоссе = Peterburi maantee.

2. Üksikutes nimedes kirjutatakse rõhuline vokaal erandlikult kahe tähega, näiteks: Amuur, Araali meri, Koola poolsaar, Laadoga järv (aga Staraja Ladoga), Leena, Ohhoota meri, Tuula, Ussuuri.

3. Eestikeelsetena käsitatavad nimed ei kuulu transkribeerimisreeglite alla, näiteks:

   1. Aasovi meri, Kaasan, Neeva, Uurali mäed (rõhk nihkunud esisilbile);

   2. Sajaanid, Hibiinid, Laptevite meri (eesti mitmuse tõttu);

   3. Venemaa, Peterburi, Pihkva, Oudova, Krimm, Siber jt.

4. Traditsiooni kohaselt kirjutatakse eestipäraselt vene keisrinimed Aleksander, Katariina, Paul ja Peeter. Õpikuis ja teatmeteostes tuleb muganenud nime kasutamise korral esitada ka originaalnimi Aleksandr, Jekaterina, Pavel ja Pjotr.

5. Varem erandlikult kirjutatud vene eesnimesid Вера, Лена, Лиза, Нина, Тит on soovitatav transkribeerida reeglipäraselt Vera, Lena, Liza, Nina, Tit (mitte: Veera, Leena, Liisa, Niina, Tiit). Vene eesnimi Людмила = Ljudmila (vrd eesti nimi Ludmilla).