EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

ORTOGRAAFIA

HÄÄLIKUD JA FONEEMID

Häälikute ja foneemide pikkus. Sõnavälde

Keelesüsteemid on tavaliselt üles ehitatud kahestele vastandustele. Vastanduvad näiteks palataliseeritud ja palataliseerimata, helilised ja helitud, lühikesed ja pikad häälikud. Seetõttu pakub eesti keele foneetiline süsteem foneetikutele ja fonoloogidele suurt huvi, sest eesti keeles on võimalik rääkida kolmest pikkusastmest: lühikesest, pikast ja ülipikast. Nii üksikut häälikut kui ka teatud silpe on eesti keeles võimalik hääldada kolme erineva pikkusega, mis annab sõnadele erineva tähenduse. Nt kala : kalla (lillenimi) : kalla (käskiv kõneviis sõnast kallama) või vala (käskiv kõneviis sõnast valama) : vaala (omastav kääne sõnast vaal) : vaala (osastav kääne sõnast vaal).

Kolmest pikkusastmest saab rääkida ka kõnetakti (sõna) korral. Niisugusel juhul nimetatakse pikkusastmeid traditsiooniliselt välteks: kala, vala – I välde, kalla (lill), vaala (omastav kääne) – II välde, kalla (käskiv kõneviis), vaala (osastav kääne) – III välde.

Kuna eesti õigekiri ei erista sageli II ja III väldet, siis kasutatakse täpsemat tähistust nõudvates käsitlustes ja sõnaraamatutes III välte märkimiseks mõnd diakriitilist märki. Siinses käsiraamatus lisatakse vormide ehituse kirjeldamisel III vältes sõna pearõhulise või morfoloogiliselt olulise silbi ette graavis `: `kalla, `vaala, õnne`lik.

Foneetikud ja fonoloogid pole tänini üksmeelel, kuidas kolme pikkusastet fonoloogiliselt tõlgendada. Mõõtmised näitavad, et lühikese ja pika hääliku (või silbi) vastandus tekitatakse vastavale kõneüksusele erisuguse pikkuse andmisega: sõnas kala on l selgelt lühem kui sõnas kalla. Pika ja ülipika hääliku (või silbi) vastandus on aga keerulisem. Kuigi nn ülipikad häälikud ja silbid on tavaliselt tõesti suurema kestusega kui pikad, pole see vastandus alati piisav ega süsteemne. Pika ja ülipika hääliku ning silbi vastandamisel kasutatakse kindlasti ka muid vahendeid. Näiteks on eri vältes kõnetaktide esimese ja teise silbi kestuse suhe palju selgemini eristav tunnus kui esimese silbi kestus ise; II- ja III-välteliste sõnade erinevus väljendub foneetiliselt peale kestuserinevuste ka selles, et neid sõnu hääldatakse erineva põhitooni kontuuriga jne.

Seetõttu peab enamik uurijaid vältevastandust vähemalt ositi suprasegmentaalseks nähtuseks. Segmentaaltasandil eristatakse lühikesi ja pikki foneeme (kala : kalla, vala : vaala). On esitatud ka seisukoht, et eesti keeles on ainult lühikesed segmentaalfoneemid ning nn pikad foneemid koosnevad lihtsalt kahest ühesugusest foneemist, sest nad käituvad keeles sama moodi nagu kahest eri foneemist koosnevad diftongid ja konsonantühendid (vrd `vaal : vaala : `vaala ja `kael : kaela : `kaela või `kumm : kummi : `kummi ja `kulm : kulmu : `kulmu). Siinse käsiraamatu morfoloogia peatükis kirjeldatakse astmevaheldust siiski lähtudes lühikestest ja pikkadest segmentaalfoneemidest.

Vastandust pikk : ülipikk käsitletakse silbi või kõnetakti tasandil avalduva suprasegmentaalse vastandusena, s.o pikad rõhusilbid jagunevad kaheks, kuid mitte lihtsalt kestuserinevuse, vaid kompleksse häälduserinevuse alusel, mida nimetatakse aktsendiks. Pikki silpe saab hääldada kas kerge aktsendiga või raske aktsendiga. Kerge ja raske aktsent on eesti keele suprasegmentaalsed foneemid (vt ka SJ 12).

Niisiis on eesti keele kolme välte vastandus fonoloogiliselt kirjeldatav kahe kaksikvastanduse summana: 1) segmentaaltasandil vastanduvad lühikesed ja pikad foneemid (ja silbid), 2) suprasegmentaaltasandil jagunevad pika rõhusilbiga kõnetaktid kerge- ja raskeaktsendilisteks. Lühikese rõhusilbiga kõnetakt on I vältes. Pika rõhusilbiga kergeaktsendiline kõnetakt on II vältes. Pika rõhusilbiga raskeaktsendiline kõnetakt on III vältes.

Niisugune fonoloogiline tõlgendus sobib hästi kirjeldama keele kõrgemaid tasandeid, kus vastandustel lühike : pikk (I välde vastandub II-le ja III-le) ja kerge : raske (II ja III välde vastanduvad omavahel) on täita väga erinev osa. I välde vastandub nii II kui III vältele ebasüstemaatiliselt, st vastanduse lühike : pikk abil eristatakse juhuslikke erineva leksikaalse tähendusega sõnu, nt kala : kalla või kala : `kalla, vala : vaala või vala : `vaala. Seevastu II ja III välte süsteemsele vastandamisele on üles ehitatud suur osa eesti vormimoodustusest. Paljude käändsõnade omastav ja osastav või nimetav ja omastav kääne vastanduvad omavahel ainult niisuguse välteerinevuse kaudu, nt siili : `siili, metsa : `metsa, lõuna : `lõuna, palve : `palve.