Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

ORTOGRAAFIA

HÄÄLIKUD JA FONEEMID

Silbitamine ja poolitamine

Kõne peab olema seatud nii, et kõnelejal oleks hea hääldada ning kuulajal hõlbus kuulata. Häälikud ei saa üksteisele järgneda ükskõik kuidas, vaid peavad olema teatud viisil rühmitatud. Kõne ladususe tagab helilisemate ning vähem heliliste häälikute ehk vokaalide ja konsonantide vaheldumine. Niisuguse vaheldumise tagajärjel jaguneb kõne loomulikeks hääldusüksusteks ehk silpideks.

Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid:

  1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la-gu;

  2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti;

  3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau-lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-usava on tüvi, us on tuletusliide;

  4. kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii-u, hoi-us-te;

  5. liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai-a-laps;

  6. võõrsõnu silbitatakse üldiselt nagu eesti omasõnu: dü-na-mo (1. reegel), bar-rel, port-fell (2. reegel), faa-san (3. reegel), muu-se-um (muuse on tüvi, um tuletusliide – 3. reegli erijuhtum), o-aas, mah-hi-nat-si-oon (4. reegel, kuid eri silpi võib kuuluda ka esimene vokaal);

  7. liitvõõrsõnu võib silbitada kahte moodi: kas nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu, nt fo-to-graaf ~ fo-tog-raaf, te-le-skoop ~ te-les-koop, de-pres-si-oon ~ dep-res-si-oon; kui võõrsõna järelosa on eesti keeles iseseisva sõnana tarvitusel, on soovitatav liigendada liitsõnana, nt des-in-fekt-si-oon (mitte de-sin-fekt-si-oon), sub-troo-pi-ka (mitte subt-roo-pi-ka), mo-no-gramm (mitte mo-nog-ramm).

Poolitamisel kehtivad silbitamisreeglid, aga ühe kitsendusega: ühte tähte ei jäeta üksinda rea lõppu ega kanta üle järgmise rea algusse, st lühike vokaalsilp jääb eelmise või järgmise silbi juurde: sõnu onu, oli, saia, võie ei saa poolitada, põuane poolitub põua-ne või põu-ane.

Juhul kui liitsõna sidekriips satub poolituskohta, siis võib teda täpsemas tekstis, nt teatmeteoses, järgmise rea algul korrata: kartuli-

-lehemädanik.

Võõrnimede poolitamisel on soovitatav mitte lahutada tähejärjendit, mis hääldub ühe häälikuna, nt ck, ch, sch, sh, th, tz, sz: Bro-cken, Man-ches-ter, Rem-scheid, Pemb-roke-shire, Sou-thern, Ko-tze-bue, Báta-szek. Liitvõõrnimesid võib poolitada kas nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu: Pet-ro-grad ~ Pet-rog-rad, Neu-stadt ~ Neus-tadt, Gold-smith ~ Golds-mith.

Silbid võivad olla kas lühikesed või pikad. Lühike silp on niisugune silp, mis lõpeb lühikese vokaaliga, nt ma-ga-ma. Pikk silp on niisugune silp, mis lõpeb pika vokaali, diftongi või konsonandiga, nt suu-red, kau-nis, kur-vad.