EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

Joonis. Kõneelundid

Foneemid

Lähedaste häälikuliste variantide abstraktsioon ehk foneem on väikseim keeleüksus, mis võimaldab eristada tähendusi (vt SJ 10). Igal keelel on oma kindel foneemisüsteem. Eesti keeles on 26 kvalitatiivselt erinevat segmentaalfoneemi: 9 vokaali – /a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü/ – ja 17 konsonanti – /f, h, j, k, l, l´, m, n, n´, p, r, s, s´, š, t, t´, v/. Loetletutest on /f/ ja /š/ võõrkonsonandid, mis esinevad ainult võõrsõnades.

Vokaalid. Vastavalt keele asendile hääldamisel jagunevad eesti keele vokaalfoneemid:

1. eesvokaalideks (/i, e, ä, ö, ü/) ning tagavokaalideks (/u, o, a/); /õ/ on tagavokaalidest tublisti eespoolsem;

2. kõrgeteks (/i, ü, u/), keskkõrgeteks (/e, ö, õ, o/) ning madalateks (/ä, a/) vokaalideks.

Diftongid. Kahe vokaali järjendit, mis kuulub ühte silpi, nimetatakse diftongiks. Diftongi esikomponendiks võib olla mis tahes vokaal, nt sai, pea, kiunuma, koer, kuiv, sõel, käima, köis, süit, järelkomponendiks i, e, a, o, u, nt lai, soe, vead, teod, au.

Konsonandid. Moodustuskoha järgi jagunevad konsonandid vastavalt sellele, missuguses suu osas nende hääldamisel takistus moodustatakse.

Moodustuskoha erinevusest on tingitud ka palatalisatsioon ehk peenendus. Palatalisatsioon on nähtus, mille korral konsonant omandab i-lise varjundi, võrreldes palataliseerimata vastega, vrd nt sõnu palk (omastav palga) ja palk (omastav palgi). Eesti keele õigekiri ei kajasta palatalisatsiooni. Foneetilises ja fonoloogilises kirjas tähistab peenendust püstkriips tähe kohal või kõrval: n´, l´. Palataliseeritud vasted on eesti keeles neljal konsonandil: l´, n´, s´, t´. See, et tegemist on foneemidega, mitte ühe ja sama foneemi erinevate, naabrusest või kõneleja isikupärast tingitud häälikuvariantidega, selgub, kui võrdleme sõnapaare nagu tall (omastav talle) ja tall (omastav talli), on ja onn, küsisõna kas ja nimisõna kass, kott (omastav kota) ja kott (omastav koti).

Märkus. Sageli võib sõna siiski hääldada nii palataliseeritud kui palataliseerimata konsonandiga, ilma et see tähendust muudaks. Nt sõna kuut (omastav kuudi) saab hääldada nii palataliseeritud kui palataliseerimata t-ga, võõrsõna fond nii palataliseeritud kui ka palataliseerimata n-iga. Ühe- või teistsugust hääldust võib niisugusel juhul pidada kõneleja isikupäraks.

Häälikute moodustuskoha järgi jagunevad eesti keele konsonandid järgmiselt:

1. bilabiaalid ehk huulhäälikud, mis moodustatakse üla- ja alahuule abil – /m/ ja /p/;

2. labiodentaalid, mis moodustatakse alahuule ja ülahammaste vahel – /v/ ja võõrfoneem /f/;

3. dentaalid ehk hammashäälikud ja alveolaarid ehk hambasombuhäälikud, mis moodustatakse ülahammaste või hambasompude piirkonnas keeletipu ning keeleselja esiosa või selle külgede abil – /t, t´, s, s´, n, n´, l, l´, r/;

4. palataalsed konsonandid, mis moodustatakse kõva suulae ja keeleselja keskosa piirkonnas – /j/ ja võõrfoneem /š/;

5. muutuva häälduskohaga foneem /k/, mille konkreetne häälikvariant moodustatakse kõva või pehme suulae piirkonnas olenevalt naabervokaali asukohast;

6. larüngaal ehk kõrihäälik /h/, mis moodustatakse kõriõõnes.

Moodustusviisi põhjal eristatakse järgmisi konsonandirühmi:

1. frikatiivid ehk hõõrdhäälikud, mille moodustamisel õhuvool tekitab häälduselundite kujundatud ahtuses pideva hõõrdumiskahina – /v, s, s´, h/ ning võõrfoneemid /f/ ja /š/;

2. klusiilid ehk sulghäälikud, mille hääldamisel häälduselundite sulg katkestab õhuvoolu täielikult – /k, p, t, t´/;

3. nasaalid ehk ninahäälikud, mille hääldamisel on suus või huultel õhuvoolu katkestav sulg ning õhk pääseb välja ninaneelu ja ninaõõne kaudu – /m, n, n´/;

4. lateraalid ehk külghäälikud, mille moodustamisel keeletipp või keeleselja eesosa tekitab suulae keskjoonel sulu, aga õhuvool pääseb välja küljelt – /l, l´/;

5. tremulant ehk värihäälik, mille moodustamisel pannakse mingi häälduselund (eesti keeles tavaliselt keeletipp) vibreerima – /r/;

6. poolvokaal /j/, mis artikulatoorselt kattub vokaal i-ga, kuid silbi moodustamisel käitub konsonandina. Mõnikord nimetatakse poolvokaaliks ka v-d.

Peale selle jagunevad eesti keele konsonandid helituteks ja helilisteks. Helitud konsonandid on sulghäälikud /k, p, t/ ning helitud hõõrdhäälikud /s, s´, f, š, h/. Eesti keele helilised konsonandid on ninahäälikud /m, n, n´/, külghäälikud /l, l´/, värihäälik /r/, poolvokaal /j/ ja heliline hõõrdhäälik /v/. Eesti keeles puudub helilisuse vastandus, st vastandus, mille korral ühesuguse moodustusviisi ja moodustuskohaga konsonandid vastanduksid teineteisele kui helitu ja heliline. Seetõttu pole meil ka helilisi klusiile. Tähemärgid g, b, d, mis paljudes keeltes märgivad helilisi klusiile, tähistavad eesti õigekirjas foneemide /k, p, t/ lühikesi häälikvariante helilises ümbruses (vt O 11). Ka tähed z ja ž ei tähista helilisi foneeme, vaid helitute foneemide /s/ ja /š/ variante.

Konsonantühendid. Sõna piires üksteisele vahetult järgnevaid konsonante nimetatakse konsonantühendiks, nt pargis, priske, julm. Enamik eesti keele konsonantühendeid koosneb kahest konsonandist. Esineb ka kolme või nelja konsonandi ühendeid, nt värske, kurblik, plärtsti. Pikim eesti konsonantühend koosneb viiest konsonandist: vintsklema.

Silbitamine ja poolitamine

Kõne peab olema seatud nii, et kõnelejal oleks hea hääldada ning kuulajal hõlbus kuulata. Häälikud ei saa üksteisele järgneda ükskõik kuidas, vaid peavad olema teatud viisil rühmitatud. Kõne ladususe tagab helilisemate ning vähem heliliste häälikute ehk vokaalide ja konsonantide vaheldumine. Niisuguse vaheldumise tagajärjel jaguneb kõne loomulikeks hääldusüksusteks ehk silpideks.

Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid:

1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la-gu;

2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti;

3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau-lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us – ava on tüvi, us on tuletusliide;

4. kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii-u, hoi-us-te;

5. liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai-a-laps;

6. võõrsõnu silbitatakse üldiselt nagu eesti omasõnu: dü-na-mo (1. reegel), bar-rel, port-fell (2. reegel), faa-san (3. reegel), muu-se-um (muuse on tüvi, um tuletusliide – 3. reegli erijuhtum), o-aas, mah-hi-nat-si-oon (4. reegel, kuid eri silpi võib kuuluda ka esimene vokaal);

7. liitvõõrsõnu võib silbitada kahte moodi: kas nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu, nt fo-to-graaf ~ fo-tog-raaf, te-le-skoop ~ te-les-koop, de-pres-si-oon ~ dep-res-si-oon; kui võõrsõna järelosa on eesti keeles iseseisva sõnana tarvitusel, on soovitatav liigendada liitsõnana, nt des-in-fekt-si-oon (mitte de-sin-fekt-si-oon), sub-troo-pi-ka (mitte subt-roo-pi-ka), mo-no-gramm (mitte mo-nog-ramm).

Poolitamisel kehtivad silbitamisreeglid, aga ühe kitsendusega: ühte tähte ei jäeta üksinda rea lõppu ega kanta üle järgmise rea algusse, st lühike vokaalsilp jääb eelmise või järgmise silbi juurde: sõnu onu, oli, saia, võie ei saa poolitada, põuane poolitub põua-ne või põu-ane.

Juhul kui liitsõna sidekriips satub poolituskohta, siis võib teda täpsemas tekstis, nt teatmeteoses, järgmise rea algul korrata: kartuli-

-lehemädanik.

Võõrnimede poolitamisel on soovitatav mitte lahutada tähejärjendit, mis hääldub ühe häälikuna, nt ck, ch, sch, sh, th, tz, sz: Bro-cken, Man-ches-ter, Rem-scheid, Pemb-roke-shire, Sou-thern, Ko-tze-bue, Báta-szek. Liitvõõrnimesid võib poolitada kas nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu: Pet-ro-grad ~ Pet-rog-rad, Neu-stadt ~ Neus-tadt, Gold-smith ~ Golds-mith.

Silbid võivad olla kas lühikesed või pikad. Lühike silp on niisugune silp, mis lõpeb lühikese vokaaliga, nt ma-ga-ma. Pikk silp on niisugune silp, mis lõpeb pika vokaali, diftongi või konsonandiga, nt suu-red, kau-nis, kur-vad.

Rõhk

Kõne ladusaks voolamiseks ei piisa kõne jaotumisest silpideks. Kõnet on kergem kuuldavale tuua ning jälgida, kui ta on ka rütmiliselt liigendatud. Kõne rütmilisuse tagamiseks vahelduvad kõnevoolus rõhulised ja rõhuta silbid.

Eesti keeles eristatakse kolme erineva rõhulisuse astmega silpe: pearõhuline, kaasrõhuline ja rõhutu silp. Rõhuline silp (ükskõik kas pea- või kaasrõhuline) koos talle vahetult järgnevate rõhutute silpidega moodustab ühe kõnetakti ehk jala.

Eesti keeles asub pearõhk tavaliselt sõna esimesel silbil, nt ka‧la, kau‧nistama. Võõrsõnades võib pearõhk olla ka mujal, nt fantaa‧sia, illusioo‧n.

Kõige mugavam kõnerütm tekib siis, kui rõhulised silbid vahelduvad rõhututega. Seetõttu asub kaasrõhk eesti keeles tavaliselt paaritutel silpidel (kolmandal ja viiendal silbil), nt ka‧vala:te. Kui paarituarvuline silp on sõnavormis viimane, on ta tavaliselt rõhutu, nt ka‧vala. Kaasrõhu asukohta mõjutavad siiski paljud tegurid. Oluline osa on silbistruktuuril ja sõna tuletusstruktuuril. Nt naissugu märkiv liide -nna toob endaga alati kaasa liite-eelse vokaali rõhu, vrd lau‧lja:nna (kaasrõhuga teisel silbil) või koguni laulja‧nna (liitele langeva pearõhuga). Mingites piirides on kaasrõhk eesti keeles vabalt varieeruv.

Häälikute ja foneemide pikkus. Sõnavälde

Keelesüsteemid on tavaliselt üles ehitatud kahestele vastandustele. Vastanduvad näiteks palataliseeritud ja palataliseerimata, helilised ja helitud, lühikesed ja pikad häälikud. Seetõttu pakub eesti keele foneetiline süsteem foneetikutele ja fonoloogidele suurt huvi, sest eesti keeles on võimalik rääkida kolmest pikkusastmest: lühikesest, pikast ja ülipikast. Nii üksikut häälikut kui ka teatud silpe on eesti keeles võimalik hääldada kolme erineva pikkusega, mis annab sõnadele erineva tähenduse. Nt kala : kalla (lillenimi) : kalla (käskiv kõneviis sõnast kallama) või vala (käskiv kõneviis sõnast valama) : vaala (omastav kääne sõnast vaal) : vaala (osastav kääne sõnast vaal).

Kolmest pikkusastmest saab rääkida ka kõnetakti (sõna) korral. Niisugusel juhul nimetatakse pikkusastmeid traditsiooniliselt välteks: kala, vala – I välde, kalla (lill), vaala (omastav kääne) – II välde, kalla (käskiv kõneviis), vaala (osastav kääne) – III välde.

Kuna eesti õigekiri ei erista sageli II ja III väldet, siis kasutatakse täpsemat tähistust nõudvates käsitlustes ja sõnaraamatutes III välte märkimiseks mõnd diakriitilist märki. Siinses käsiraamatus lisatakse vormide ehituse kirjeldamisel III vältes sõna pearõhulise või morfoloogiliselt olulise silbi ette graavis `: `kalla, `vaala, õnne`lik.

Foneetikud ja fonoloogid pole tänini üksmeelel, kuidas kolme pikkusastet fonoloogiliselt tõlgendada. Mõõtmised näitavad, et lühikese ja pika hääliku (või silbi) vastandus tekitatakse vastavale kõneüksusele erisuguse pikkuse andmisega: sõnas kala on l selgelt lühem kui sõnas kalla. Pika ja ülipika hääliku (või silbi) vastandus on aga keerulisem. Kuigi nn ülipikad häälikud ja silbid on tavaliselt tõesti suurema kestusega kui pikad, pole see vastandus alati piisav ega süsteemne. Pika ja ülipika hääliku ning silbi vastandamisel kasutatakse kindlasti ka muid vahendeid. Näiteks on eri vältes kõnetaktide esimese ja teise silbi kestuse suhe palju selgemini eristav tunnus kui esimese silbi kestus ise; II- ja III-välteliste sõnade erinevus väljendub foneetiliselt peale kestuserinevuste ka selles, et neid sõnu hääldatakse erineva põhitooni kontuuriga jne.

Seetõttu peab enamik uurijaid vältevastandust vähemalt ositi suprasegmentaalseks nähtuseks. Segmentaaltasandil eristatakse lühikesi ja pikki foneeme (kala : kalla, vala : vaala). On esitatud ka seisukoht, et eesti keeles on ainult lühikesed segmentaalfoneemid ning nn pikad foneemid koosnevad lihtsalt kahest ühesugusest foneemist, sest nad käituvad keeles sama moodi nagu kahest eri foneemist koosnevad diftongid ja konsonantühendid (vrd `vaal : vaala : `vaala ja `kael : kaela : `kaela või `kumm : kummi : `kummi ja `kulm : kulmu : `kulmu). Siinse käsiraamatu morfoloogia peatükis kirjeldatakse astmevaheldust siiski lähtudes lühikestest ja pikkadest segmentaalfoneemidest.

Vastandust pikk : ülipikk käsitletakse silbi või kõnetakti tasandil avalduva suprasegmentaalse vastandusena, s.o pikad rõhusilbid jagunevad kaheks, kuid mitte lihtsalt kestuserinevuse, vaid kompleksse häälduserinevuse alusel, mida nimetatakse aktsendiks. Pikki silpe saab hääldada kas kerge aktsendiga või raske aktsendiga. Kerge ja raske aktsent on eesti keele suprasegmentaalsed foneemid (vt ka SJ 12).

Niisiis on eesti keele kolme välte vastandus fonoloogiliselt kirjeldatav kahe kaksikvastanduse summana: 1) segmentaaltasandil vastanduvad lühikesed ja pikad foneemid (ja silbid), 2) suprasegmentaaltasandil jagunevad pika rõhusilbiga kõnetaktid kerge- ja raskeaktsendilisteks. Lühikese rõhusilbiga kõnetakt on I vältes. Pika rõhusilbiga kergeaktsendiline kõnetakt on II vältes. Pika rõhusilbiga raskeaktsendiline kõnetakt on III vältes.

Niisugune fonoloogiline tõlgendus sobib hästi kirjeldama keele kõrgemaid tasandeid, kus vastandustel lühike : pikk (I välde vastandub II-le ja III-le) ja kerge : raske (II ja III välde vastanduvad omavahel) on täita väga erinev osa. I välde vastandub nii II kui III vältele ebasüstemaatiliselt, st vastanduse lühike : pikk abil eristatakse juhuslikke erineva leksikaalse tähendusega sõnu, nt kala : kalla või kala : `kalla, vala : vaala või vala : `vaala. Seevastu II ja III välte süsteemsele vastandamisele on üles ehitatud suur osa eesti vormimoodustusest. Paljude käändsõnade omastav ja osastav või nimetav ja omastav kääne vastanduvad omavahel ainult niisuguse välteerinevuse kaudu, nt siili : `siili, metsa : `metsa, lõuna : `lõuna, palve : `palve.

Kuidas määrata sõnaväldet

Sisehäälikud. Vältevastandus saab esineda ainult rõhulistes silpides. Seepärast on sõnavälte määramisel oluline jälgida sõna sisehäälikuid, st häälikuid, mis algavad (pea)rõhulise silbi esimese vokaaliga ja lõpevad järgmise silbi vokaali ees, nt ka-la, kal-lis, kau-nis, kar-tul, arheoloo-gia, põu-e. Morfoloogilistesse tunnustesse kuuluvaid häälikuid sisehäälikute hulka ei arvata, nt sõnas heintele ei kuulu t sisehäälikute hulka: hein-tele.

Sõna, mille sisehäälikuteks on lühike vokaal ja lühike konsonant, on alati I vältes, nt kala, kodu, inimene.

Sõna, mille sisehäälikute hulka kuulub pikk foneem, diftong või konsonantühend, on II või III vältes. Eesti õigekiri eristab II ja III väldet ainult siis, kui sisehäälikuteks on lühike vokaal ja pikk klusiil ning neile järgneb lühike vokaal, nt pika : `pikka. Muudel juhtudel eesti õigekiri II ja III välte vastandust ei kajasta. Seesuguste sõnade väldet saab määrata ainult häälduse alusel:

Kirjakeele normi järgi on III vältes:

Kirjakeele normi järgi on II vältes:

On ka sõnu, mida tohib hääldada nii II kui ka III vältes. Kui sellest oleneb ühtlasi sõna käänamine, on parem, et selliseid sõnu oleks võimalikult vähe. Nt kirju ~ `kirju (kirjude, kirjusid – `kirjute, `kirjuid), tervis ~ `tervis (terviseid – `tervisi ehk `terviseid), e-tüvelised omadussõnad ahne ~ `ahne, ihne ~ `ihne, kaine ~ `kaine, kiire ~ `kiire, kärme ~ `kärme, terve ~`terve, tiine ~ `tiine (käänamine vastavalt nagu sõnadel aine või `lahke : tiine, `tiine, tiinet või `tiine, `tiine, `tiinet).

Palju rohkem on neid sõnu, mille välte kõikumine ei too kaasa muutusi nende sõnade morfoloogias. Nii on eesti keeles tendents, et pikkades tuletistes tuletusaluse III välde nõrgeneb II välteks, nt `meister – meisterdama, `julgus – julgustama, `peegel – peegeldama. Selliste tuletatud verbide II välde on fikseeritud ka õigekeelsussõnaraamatuis. Kuid on palju muidki tuletisi, mille välte nõrgenemist on tunnistanud alles ÕS 1999 ja 2006, näiteks:

• osa lik-omadussõnu (nt kahjurlik, ketserlik, luksuslik, meisterlik, seaduslik, soojuslik, teaduslik, täiuslik, vooruslik), nende lus- ja likkus-nimisõnad (kahjurlus, ketserlus, meisterlikkus, vooruslikkus) ja likult-määrsõnad (ketserlikult, meisterlikult, vooruslikult);

• osa kas-omadussõnu (nt andekas, ilmekas, otstarbekas, teenekas, võimekas) ja nende kus-nimisõnad (andekus, võimekus);

• osa tu-omadussõnu (nt andetu, hambutu, ilmetu, võimetu) ja nende tus-nimisõnad (andetus, võimetus);

• osa lane-nimisõnu (nt kangelane, kursuslane, londonlane);

• osa stik-nimisõnu (nt kitsustik, kõrgustik, määrustik, seadustik, sündmustik).

Neid tuletisi võib hääldada nii II kui ka III vältes, eksimata õigehäälduse vastu.

Peale selle on veel mõningaid muutumatuid sõnu, mille ranget vältenormi pole põhjust nõuda. Nii olid seni fikseeritud II-vältelistena, aga nüüd on märgitud ka III vältes näiteks:

alles, ammu, hilja, ilma, jõude, muiste, mullu, vääralt.

Rõhututes silpides vältevastandus puudub. Kaasrõhulistes silpides on mõtet väldet määrata siis, kui on tegemist morfoloogiliselt olulise kaasrõhuga. Nt sõna õnnelik kolmandat silpi tuleb käsitleda kolmandavältelisena, sest selle sõna vormimoodustuses esineb kolmandas silbis selgelt II ja III välte vastandus: õnneliku : õnne`likku nagu tiku : `tikku.

Vältevastandus saab esineda ainult vähemalt kahesilbilistes sõnades. Ühesilbilised sõnad on kõik kolmandavältelised, nt maa, tee, boa, keel, tark, hull. Seetõttu ei ole ÕSis ühesilbiliste sõnade automaatset III väldet märgitud. Mõnede asesõnade osa ühesilbilisi lühivorme on lauses alati rõhutus positsioonis, nt Kas sa mu venda ka tunned? – vrd rõhuliste vormidega Kas sina mu venda tunned? Kas sa minu venda ka tunned? Niisugustel ühesilbilistel asesõnavormidel, mis esinevad alati rõhutus positsioonis, puudub välde.