Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

ORTOGRAAFIA

Ortograafia põhimõtted

See, missugune on ühe keele ortograafia (1. tähenduses), oleneb suuresti aluseks valitud põhimõttest. Eesti ortograafia aluseks on foneetiline ehk hääldusläheduse põhimõte: taotleda õigekirja võimalikult head vastavust hääldusele.

Selle kõrval arvestatakse kohati veel teisigi põhimõtteid. Ajalooline ehk traditsiooni põhimõte tähendab säilitada kokkulepitud kirjapilt ka siis, kui see ei vasta nüüdishääldusele. Nt ei märgita palatalisatsiooni, arvsõnade kokku- ja lahkukirjutamise reeglid on kunagise kokkuleppe alusel, sõnaalguline h on, nagu ta Eesti Kirjameeste Seltsis 1872. a konserveeriti (hilisemate väikeste täpsustustega).

Arvestatakse ka morfoloogilist ehk morfeemilist põhimõtet: vaatamata hääldusele kirjutada sama morfeem ühtmoodi ja eri morfeemid erinevalt. Sama morfeem on ja säilib paarides kärb/es ja kärb/sed, umb/ne ja umb/se, kuld/ne ja kuld/se, hoog/ne ja hoog/salt, kand/ma ja kand/ku, murd/ma ja murd/sid, kuigi helitu hääliku kõrval hääldatakse paari teises sõnas enamasti k, p, t [kärpsed, umpse, kultse, hooksalt, kantku, murtsid]. Eri morfeemid on ja säilivad paarides müü/a ja müü/ja, käi/a ja käi/ja (tegevusnime tunnus -a ja tegijanime liide -ja, kuigi esimese paari mõlemad sõnad hääldatakse tavaliselt [müija] ja teine paar [käija]).

Semantilist ehk tähenduspõhimõtet rakendatakse eelkõige sõnade kokku- ja lahkukirjutamisel, nt noor mees ja noormees, valge krae ja valgekrae, hiire kõrvad ja (kased on) hiirekõrvul.

Eesti ortograafia häälduslähedus ei tähenda kaugeltki veel täpset häälduse arvestamist. Kõnes toimunu eriti täpseks jäädvustuseks on olemas eriline kirjutusviis – foneetiline transkriptsioon ehk häälduskiri. Levinuim häälduskiri on International Phonetic Alphabet (IPA), soome-ugri keeleteadus kasutab Eemil Nestor Setälä transkriptsiooni. Häälduskirjast veidi vähem täpne on fonoloogiline ehk foneemtranskriptsioon: kirjutusviis, millega saab kõnest jäädvustada võimalikult lihtsal viisil ja väheste lisamärkidega kõik selle, millel on sõnu ja lauseid eristav väärtus (nt välde, palatalisatsioon), jättes märkimata häälduspeen­sused.