Autoriõigus: Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross
EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007
ORTOGRAAFIA
- Kiri ja tähestik
- Kirjaviis
- Ortograafia mõiste
- Ortograafia põhimõtted
- HÄÄLIKUD JA FONEEMID
- TÄHEORTOGRAAFIA
- ALGUSTÄHEORTOGRAAFIA
- KOKKU- JA LAHKUKIRJUTAMINE
- LÜHENDAMINE
- NUMBRITE KIRJUTAMINE
- KIRJAVAHEMÄRGID
- Kirjandust ortograafia kohta
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA
ORTOGRAAFIA
Kirjaviis
Eesti keele ülesmärkimisel on üldse kasutusel olnud kolm kirjaviisi: korrapäratu, vana ja uus. Kirjaviis on ajalooliselt kujunenud õigekirjatava. Varasemas eesti kirjakeeles lähtuti ladina ja alamsaksa, XVII saj algusest peale ülemsaksa ortograafiast.
Vana kirjaviis on Bengt Gottfried Forseliuse ja Johann Hornungi poolt XVII saj lõpul lihtsustatud ja täpsustatud eesti õigekirjatava, mis on kujunenud ülemsaksa ortograafia alusel. Rõhulise lahtise silbi pikk vokaal märgiti ühe tähega (Loja, rõmustas), kinnises silbis kahega (maal, kuulsa). Rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märkis järgneva konsonandi kahekordne kirjutus (wagga, ühhest, rikkas).
Vanas kirjaviisis kirjutatut tuleb lugeda nagu tänapäeva eesti keelt õigete pikkustega: Loja hääldatakse nagu looja, rõmustas on rõõmustas, niisamuti vaga, ühest, rikas.
Uus kirjaviis on Eduard Ahrensi soovitatud ja XIX saj III veerandil võitnud eesti õigekirjatava, mille eeskujuks oli soome ortograafia. See on aluseks praegusele eesti õigekirjale.