Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

SISSEJUHATUS

Eesti keele kirjeldamise ja arendamise ajaloost

4. Eesti keele arendamine ja kirjeldamine XX saj esimesel poolel. XIX sajandi lõpukümnendite venestamises oli negatiivse kõrval ka positiivset. See vähendas saksa keele mõju eesti keelele ning hoidis ära eesti haritlaskonna saksastumise. Eesti haritlaste jaoks usk eesti keele tulevikku pigem kasvas kui kahanes. Eesti keele kirjeldamine ja korraldamine sai uue hoo sisse pärast 1905. a revolutsiooni, mil tsaarivalitsus oli sunnitud venestushaaret lõdvendama ja eesti keelele suuremaid õigusi lubama. Eriti aktuaalseks muutus eesti kirjakeele normide ühtlustamine ja eesti kirjakeele arendamine euroopalikuks kultuurkeeleks. Algas kirjakeele forsseeritud arendamise ajajärk (1912 – umbes 1930). Keelekorralduse juhtorganeid oli 1907. aastal loodud Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond. Eestimaa Rahvahariduse Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi ühisettevõtmisel korraldati aastatel 1908–1911 neli keelekonverentsi, kus võeti vastu hulk tähtsaid otsuseid eesti õigekirjutuse ja sõnamuutmise ühtlustamiseks. Need ja paljud hilisemad ühtlustamisotsused fikseeriti Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonna organiseerimisel koostatud „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatus“ (1918). Kuivõrd eesti kirjakeelt arendati neil aastail väga tempokalt, siis tekkis kohe tarvidus uue ja põhjalikuma õigekeelsussõnaraamatu järele. Aastatel 1925–1937 ilmus kolmeköiteline „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat“, mille algusosa oli koostanud Johannes Voldemar Veski (kuni soe), lõpposa Elmar Muuk. Väga suurt mõju eesti kirjakeele normide kujunemisele avaldasid Muugi laia levikuga grammatikad („Eesti keeleõpetus“ I. 1927; „Lühike eesti keeleõpetus I. Hääliku ja vormiõpetus“ 1927; Muuk ja Mihkel Tedre „Lühike eesti keeleõpetus II. Tuletus- ja lauseõpetus“ 1930) ning eriti „Väike õigekeelsus-sõnaraamat“ (11 trükki aastatel 1933–1946).

Eesti kirjakeele ühtlustamine ja rikastamine toimus kahe võistleva suuna kujul. Noor-Eesti liikumisest välja kasvanud keeleuuendus Johannes Aaviku ja Villem Grünthal-Ridala juhtimisel seadis eesmärgiks eelkõige eesti üldkeele, eriti ilukirjanduskeele arendamise, kasutades selleks peale oma keele vahendite muidki vahendeid tehistüvede ja -vormide loomiseni välja. Soome haridusega ja soome keelt ihalevate Aaviku ja Grünthali keeleloometegevuses avaldus väga tugev soome mõju, mida õigustati keeleajaloolise vanemuse põhimõttega. Eesti keelde toodi palju soome laene (neist on praegu aktiivses kasutuses üle 300) ja soome eeskujul loodud või taastatud grammatilisi konstruktsioone (lihtülivõrre, vokaalmitmus jne). Keelekorraldusliikumine Johannes Voldemar Veski juhtimisel piirdus üldiselt eesti keele enda vahenditega ja sellel on suuremaid teeneid eesti oskuskeele kujundamisel. Eesti kirjakeele normid kujunesid välja peamiselt nende kahe osaliselt erineva, aga mitte vastandliku liikumise esindajate ettepanekutest. Selle otsustamisel, mida õigekeelsussõnaraamatusse võtta ja ametlikuks kuulutada, mängisid kaasa paljud asjaolud, mõnikord juhuski. 1920. aastate algul otsustas küsimuse sageli Tartu ülikooli läänemeresoome keelte professori Lauri Kettuneni autoriteetne arvamus, kuid hiljem oli peamiseks eesti kirjakeele normide kujundajaks siiski Elmar Muuk, kes oma põhimõtetelt oli keeleuuenduse ja keelekorralduse vahepeal, kuid arvestas palju ka tegelikku keelekasutust.

Eesti kirjakeele normide kujundamise perioodi põhitaotluseks oli saavutada eesti kirjakeele ühtsus. Et kirjakeel sellisel kujul saaks üldkasutatavaks keelekujuks, oli vaja rangelt jälgida tekstide täpset vastavust õigekeelsusallikates fikseeritud normingutele. See sünnitas korrektorluse – tekstidest parandati välja kõik, mis oli teisiti kui õigekeelsussõnaraamatus. Juba 1930. aastatel, kuid eriti sõja järel, kui kirjakeel oli juba üldrahvalik keelekuju ja arenes edasi oma sisemiste seaduspärasuste kohaselt, muutus korrektorlus seda arengut takistavaks teguriks. Teiselt poolt ei saa eitada selle tegevuse positiivset poolt – keelelohakuste ärahoidmist.

Eesti keele korraldamisega käis käsikäes eesti keele uurimine, mis jõudsamale järjele jõudis alles pärast Tartu ülikooli muutumist eestikeelseks (1919). Kui tolle ajani oli Tartu ülikoolis vaid eesti keele lektori koht, siis 1919. a loodi eesti keele professuur. Esimeseks eesti keele professoriks sai senine eesti keele lektor Jaan Jõgever. Peale selle loodi veel läänemeresoome keelte professuur, kuhu kutsuti soomlane Lauri Kettunen, ja uralistika professuur, mille juhatajaks sai Julius Mark. Nüüdsest peale ei tarvitsenud eesti keelt ja sugulaskeeli õppima minna Helsingisse.

Eesti keele osas kujunes keskseks tegevusvaldkonnaks murdeainestiku kogumine ja võrdlev-ajalooline analüüs. Nagu Soomeski, oli kavatsus koostada suur rahvakeele sõnaraamat. 1920. a loodi Kettuneni algatusel Tartu ülikooli juurde Akadeemiline Emakeele Selts, mille üks põhiülesandeid oligi murdematerjali kogumise organiseerimine. Kogumistööd juhtis 1924. a Tartu ülikooli eesti keele professoriks saanud Andrus Saareste. Ta tõi eesti murdeuurimisse keelegeograafilise meetodi ning jõudis avaldada enne sõda (1938–1941) kaks vihikut suurt „Eesti murdeatlast“. Sõja järel jätkas Saareste tegevust Rootsis.

Püsiva jälje eesti keeleteadusesse jättis Lauri Kettunen, kes pani aluse eesti murrete ja kirjakeele foneetika ning häälikuloo uurimisele. Eesti keele foneetilise uurimise viis 1930. aastatel maailmatasemele Paul Ariste („Hiiu murrete häälikud“ 1939). Eesti keele grammatiline uurimine oli toonase Eesti Vabariigi ajal suhteliselt tagasihoidlikul järjel. Väljapaistvaim töö oli siingi Kettuneni soome-eeskujuline lauseõpetus „Lauseliikmed eesti keeles“ (1924), mis jäi eesti keele traditsioonilise lauseõpetuse aluseks tervelt pooleks sajandiks.