Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

SISSEJUHATUS

Eesti keele kirjeldamise ja arendamise ajaloost

1. Esimesed kirjalikud allikad ja eesti keele kirjeldamine XVII ja XVIII sajandil. Esimesed kirjalikud mälestised (üksikud sõnad, laused, isiku- ja kohanimed) veel kujunemisjärgus olevast eesti keelest on pärit XIII sajandi muukeelsetest kroonikatest ja dokumentidest. Näiteks Henriku Liivimaa kroonikas, mis on kirja pandud aastatel 1224–1227, leidub ladinakeelse teksti sees lisaks koha- ja isikunimedele paar eestikeelset sõna ja lause Laula! Laula! Pappi!

Alates XVI sajandist on meieni säilinud ka pikemaid eestikeelseid tekste. Kõige vanem sidus tekst sisaldub Kullamaalt pärit käsikirjas, kus on toodud katoliku kiriku kolme tähtsama palve eestikeelsed tõlked. Käsikiri pärineb 1520. aastatest. Vanim teade eestikeelse trükise kohta on pärit 1525. aastast. Vanim eestikeelne raamat, millest on leitud katkendeid, on aastast 1535. See on Tallinna Niguliste kiriku pastori Simon Wanradti kirjutatud ja Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Johan Koelli tõlgitud luterlik katekismus.

Alates XVII sajandist suureneb eestikeelsete tekstide hulk tunduvalt. Hakatakse koostama ka esimesi eesti keele käsiraamatuid. Nende koostajad olid baltisakslased, kelle põhieesmärgiks oli tutvustada eesti keelt teistele baltisakslastele (eeskätt kirikuõpetajatele) selleks, et nood suudaksid end eesti keeles väljendada. Kirjutati saksa- või ladinakeelseid käsiraamatuid, mis koosnesid eesti keele grammatikast ja saksa-eesti sõnastikust.

Esimene eesti keele käsiraamat „Anführung zu der Esthnischen Sprach“ (sissejuhatus eesti keelde) ilmus Tallinnas 1637. a. Selle autoriks oli Kadrina pastor Heinrich Stahl ning see kirjeldas põhjaeesti keelt. Oma aja vaimule vastavalt on Stahl surunud eesti keele ladina keele grammatilisse süsteemi, mistõttu esimene grammatika annab eesti keele ehitusest üsna naljaka pildi. Oma „Sissejuhatuse“ ja muude töödega pani Stahl aluse nn korrapäratule kirjaviisile, mis matkis saksa kirjutustava. Seda kirjaviisi kasutati kirikukirjanduses kuni XVII sajandi lõpuni.

Järgmine oli lõunaeesti kirjakeele käsiraamat – Johann Gutslaffi „Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam“ (grammatilised vaatlused eesti keelest), mis ilmus Tartus 1648. a. Sellele järgnesid 1660. a Heinrich Gösekeni põhjaeesti keele käsiraamat „Manuductio ad Linguam Oesthonicam, Anführung zur Öhstnischen Sprache“ (sissejuhatus eesti keelde) ja 1693. a Johann Hornungi „Grammatica Esthonica“ (eesti grammatika). Viimati nimetatud grammatika võttis kokku 1680. aastatel Bengt Gottfried Forseliuse alustatud kirjaviisireformi tulemused. See järgmise sajandi algul käibele tulnud kirjaviis on tuntud vana kirjaviisina. Hornungi grammatika on meie vanematest eesti keele käsiraamatutest ainus, milles puudub sõnastikuosa.

XVIII saj ilmus vaid kaks eesti keele käsiraamatut – 1732. a piibli tõlkijana tuntud Anton Thor Helle „Kurtzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache“ (lühike sissejuhatus eesti keelde) ja 1780. a August Wilhelm Hupeli „Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte, den revalschen und den dörptschen; nebst einem vollständingen Wörterbuch“ (eesti keeleõpetus mõlema peamurde tarvis). Hupeli käsiraamatus kajastuvad kokkuvõtvalt kogu senise eesti keele alase töö tulemused ja sel oli väga lai levik, 1818. a ilmus selle täiendatud trükk. Kui Tartu ülikooli juurde loodi 1803. a eesti keele lektori koht (esimene lektor oli Friedrich David Lenz), hakati sealgi eesti keelt õpetama Hupeli grammatika järgi.

2. XIX sajandi estofiilide tegevus. XIX saj algul jõudsid ka Eestisse valgustusideed, mille mõjul tekkis baltisaksa intelligentsi ning sellesse sulandunud eesti päritolu haritlaskonna hulgas sügavam huvi eesti keele ja kultuuri vastu. Loodi estofiilide kultuuriseltse, mille hulgast tuntuim oli Õpetatud Eesti Selts (1838).

Aastatel 1813–1832 andis Johann Heinrich Rosenplänter Pärnus välja ajakirja „Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache“ (lisandusi eesti keele täpsemaks tundmaõppimiseks). See oli esimene eesti keele ja rahvakultuuri ajakiri. Ajakirjale tegid kaastööd kõik tolle aja tuntumad eesti keele tundjad (Kristjan Jaak Peterson, Otto Wilhelm Masing, Arnold Friedrich Johann Knüpffer, Johann Friedrich Heller jt). Seal ilmus hulk silmapaistvaid kirjutisi eesti keele kohta, muu hulgas esimene eesti kirjakeele arendamise kava Rosenplänteri sulest. Jõuti arusaamisele, et eesti keel on soome keele sugulane („soome keele õde“) ning seetõttu hakati lähtuma soome eeskujust grammatikakirjelduses ja propageerima üleminekut seniselt saksapäraselt kirjaviisilt soomepärasele (soomlane Adolf Ivar Arwidsson).

XIX saj esimese poole tähtsündmuseks kujunes Eduard Ahrensi tugevasti soomemõjuline grammatika „Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes“ (eesti keele Tallinna murde grammatika; I trükk 1843, II, täiendatud trükk 1853). Ahrensi grammatika pani aluse uuele (s.o soomepärasele) kirjaviisile, mis sai üldiseks siiski alles paarikümne aasta pärast.

XIX saj eesti keeleteaduse tõeliseks suurkujuks tõusis Ferdinand Johann Wiedemann – laia eruditsiooniga fennougrist, kes avaldas töid ka teiste soome-ugri keelte kohta. Eesti keele alal on tema olulisemateks töödeks 1869. a ilmunud eesti-saksa sõnaraamat „Ehstnisch-deutsches Wörterbuch“ ja 1875. a ilmunud „Grammatik der Ehstnischen Sprache“, mida peetakse esimeseks eesti keele teaduslikuks grammatikaks. Need kaks teost kuuluvad oma aja kirjeldava keeleteaduse tippu ning pole kaotanud oma väärtust tänini.

3. Eesti keele arendamine ja uurimine rahvusliku liikumise ajal. Eesti rahvuse kujunemise ajaks oli põhjaeesti kirjakeel saavutanud lõunaeesti kirjakeele ees sellise ülekaalu, et tema saamine rahvuslikuks kirjakeeleks oli paratamatu. XIX sajandi teisel poolel toimunud rahvusliku kirjakeele kujundamine seisnes kirjakeele ühtlustamises ja uuele kirjaviisile üleminekus. See tegevus toimus esialgu Eesti Kirjameeste Seltsi kaudu (1871–1892) rahvusliku liikumise juhtide Jakob Hurda ja Mihkel Veske eestvedamisel. Eesti rahvusliku keelekorralduse algusaastaks peetakse 1872. aastat, mil Eesti Kirjameeste Selts otsustas oma presidendi Jakob Hurda ettepanekul seltsi väljaannetes üle minna uuele kirjaviisile ning võttis samas vastu ka mitu kirjakeele ühtlustusettepanekut. Kirjakeele ühtlustamise seisukohast oli siiski suurem tähtsus Karl August Hermanni 1884. a ilmunud esimesel eestikeelsel grammatikal. See grammatika kujundas ka eestikeelse grammatikaterminoloogia. Enamik Hermanni loodud grammatikatermineid on tänaseni käibel (nt käänete nimetused ja terminid kääne, käänamine, pööre, pööramine, ainsus, mitmus, häälik jne). Puristlike vaadetega Hermann on rikastanud ka muude erialade sõnavara. Sajandilõpu teine eesti kirjakeele sõnavara rikastaja oli Ado Grenzstein, kes publitseeris 1884. a uudissõnade kogu „Eesti Sõnaraamat, 1600 uut sõna“. 1880. aastate keskel alanud venestusajal, mil suleti eesti kultuuriseltsid ja muudeti koolid venekeelseks, vähenes ka keelekorralduse aktiivsus.

Rahvusliku liikumise ajal tärganud rahvuslikule keeleuurimisele oli iseloomulik võrdlev-ajaloolise keeleuurimismeetodi rakendamine senise kirjeldav-sünkroonilise asemel. Esimesed eestlastest keeleteaduse doktorid Veske ja Hermann, kes olid saanud oma hariduse Saksamaal, avaldasid muu hulgas uurimusi eesti astmevahelduse kohta. Esimene oluline eesti keeles kirjutatud uurimus eesti keele kohta on Mihkel Veske „Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis“, mis ilmus 1879. a ning kus antakse ka eesti keele väldete süstemaatiline käsitlus. Kolmas eriharidusega eesti keele uurija Jakob Hurt avaldas töid peamiselt tuletusõpetuse alalt, doktoreerudes Helsingi ülikoolis.

Eestis puudusid kahjuks soodsad tingimused tõsiseks eesti keele alaseks uurimistööks. Tartu ülikoolis oli endiselt vaid eesti keele lektori koht (1874–1886 oli sellel kohal Veske, 1889–1909 Hermann). Katsed luua eesti keele professuuri ebaõnnestusid ülikooli eestivaenuliku juhtkonna vastuseisu tõttu. Sajandivahetusel kujunes eesti keele uurimise keskuseks hoopis Helsingi ülikool (Eemil Nestor Setälä, Jooseppi Julius Mikkola, Heikki Ojansuu jt), kus said hariduse ka tulevased eesti keele korraldajad ja uurijad.

4. Eesti keele arendamine ja kirjeldamine XX saj esimesel poolel. XIX sajandi lõpukümnendite venestamises oli negatiivse kõrval ka positiivset. See vähendas saksa keele mõju eesti keelele ning hoidis ära eesti haritlaskonna saksastumise. Eesti haritlaste jaoks usk eesti keele tulevikku pigem kasvas kui kahanes. Eesti keele kirjeldamine ja korraldamine sai uue hoo sisse pärast 1905. a revolutsiooni, mil tsaarivalitsus oli sunnitud venestushaaret lõdvendama ja eesti keelele suuremaid õigusi lubama. Eriti aktuaalseks muutus eesti kirjakeele normide ühtlustamine ja eesti kirjakeele arendamine euroopalikuks kultuurkeeleks. Algas kirjakeele forsseeritud arendamise ajajärk (1912 – umbes 1930). Keelekorralduse juhtorganeid oli 1907. aastal loodud Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond. Eestimaa Rahvahariduse Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi ühisettevõtmisel korraldati aastatel 1908–1911 neli keelekonverentsi, kus võeti vastu hulk tähtsaid otsuseid eesti õigekirjutuse ja sõnamuutmise ühtlustamiseks. Need ja paljud hilisemad ühtlustamisotsused fikseeriti Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonna organiseerimisel koostatud „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatus“ (1918). Kuivõrd eesti kirjakeelt arendati neil aastail väga tempokalt, siis tekkis kohe tarvidus uue ja põhjalikuma õigekeelsussõnaraamatu järele. Aastatel 1925–1937 ilmus kolmeköiteline „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat“, mille algusosa oli koostanud Johannes Voldemar Veski (kuni soe), lõpposa Elmar Muuk. Väga suurt mõju eesti kirjakeele normide kujunemisele avaldasid Muugi laia levikuga grammatikad („Eesti keeleõpetus“ I. 1927; „Lühike eesti keeleõpetus I. Hääliku ja vormiõpetus“ 1927; Muuk ja Mihkel Tedre „Lühike eesti keeleõpetus II. Tuletus- ja lauseõpetus“ 1930) ning eriti „Väike õigekeelsus-sõnaraamat“ (11 trükki aastatel 1933–1946).

Eesti kirjakeele ühtlustamine ja rikastamine toimus kahe võistleva suuna kujul. Noor-Eesti liikumisest välja kasvanud keeleuuendus Johannes Aaviku ja Villem Grünthal-Ridala juhtimisel seadis eesmärgiks eelkõige eesti üldkeele, eriti ilukirjanduskeele arendamise, kasutades selleks peale oma keele vahendite muidki vahendeid tehistüvede ja -vormide loomiseni välja. Soome haridusega ja soome keelt ihalevate Aaviku ja Grünthali keeleloometegevuses avaldus väga tugev soome mõju, mida õigustati keeleajaloolise vanemuse põhimõttega. Eesti keelde toodi palju soome laene (neist on praegu aktiivses kasutuses üle 300) ja soome eeskujul loodud või taastatud grammatilisi konstruktsioone (lihtülivõrre, vokaalmitmus jne). Keelekorraldusliikumine Johannes Voldemar Veski juhtimisel piirdus üldiselt eesti keele enda vahenditega ja sellel on suuremaid teeneid eesti oskuskeele kujundamisel. Eesti kirjakeele normid kujunesid välja peamiselt nende kahe osaliselt erineva, aga mitte vastandliku liikumise esindajate ettepanekutest. Selle otsustamisel, mida õigekeelsussõnaraamatusse võtta ja ametlikuks kuulutada, mängisid kaasa paljud asjaolud, mõnikord juhuski. 1920. aastate algul otsustas küsimuse sageli Tartu ülikooli läänemeresoome keelte professori Lauri Kettuneni autoriteetne arvamus, kuid hiljem oli peamiseks eesti kirjakeele normide kujundajaks siiski Elmar Muuk, kes oma põhimõtetelt oli keeleuuenduse ja keelekorralduse vahepeal, kuid arvestas palju ka tegelikku keelekasutust.

Eesti kirjakeele normide kujundamise perioodi põhitaotluseks oli saavutada eesti kirjakeele ühtsus. Et kirjakeel sellisel kujul saaks üldkasutatavaks keelekujuks, oli vaja rangelt jälgida tekstide täpset vastavust õigekeelsusallikates fikseeritud normingutele. See sünnitas korrektorluse – tekstidest parandati välja kõik, mis oli teisiti kui õigekeelsussõnaraamatus. Juba 1930. aastatel, kuid eriti sõja järel, kui kirjakeel oli juba üldrahvalik keelekuju ja arenes edasi oma sisemiste seaduspärasuste kohaselt, muutus korrektorlus seda arengut takistavaks teguriks. Teiselt poolt ei saa eitada selle tegevuse positiivset poolt – keelelohakuste ärahoidmist.

Eesti keele korraldamisega käis käsikäes eesti keele uurimine, mis jõudsamale järjele jõudis alles pärast Tartu ülikooli muutumist eestikeelseks (1919). Kui tolle ajani oli Tartu ülikoolis vaid eesti keele lektori koht, siis 1919. a loodi eesti keele professuur. Esimeseks eesti keele professoriks sai senine eesti keele lektor Jaan Jõgever. Peale selle loodi veel läänemeresoome keelte professuur, kuhu kutsuti soomlane Lauri Kettunen, ja uralistika professuur, mille juhatajaks sai Julius Mark. Nüüdsest peale ei tarvitsenud eesti keelt ja sugulaskeeli õppima minna Helsingisse.

Eesti keele osas kujunes keskseks tegevusvaldkonnaks murdeainestiku kogumine ja võrdlev-ajalooline analüüs. Nagu Soomeski, oli kavatsus koostada suur rahvakeele sõnaraamat. 1920. a loodi Kettuneni algatusel Tartu ülikooli juurde Akadeemiline Emakeele Selts, mille üks põhiülesandeid oligi murdematerjali kogumise organiseerimine. Kogumistööd juhtis 1924. a Tartu ülikooli eesti keele professoriks saanud Andrus Saareste. Ta tõi eesti murdeuurimisse keelegeograafilise meetodi ning jõudis avaldada enne sõda (1938–1941) kaks vihikut suurt „Eesti murdeatlast“. Sõja järel jätkas Saareste tegevust Rootsis.

Püsiva jälje eesti keeleteadusesse jättis Lauri Kettunen, kes pani aluse eesti murrete ja kirjakeele foneetika ning häälikuloo uurimisele. Eesti keele foneetilise uurimise viis 1930. aastatel maailmatasemele Paul Ariste („Hiiu murrete häälikud“ 1939). Eesti keele grammatiline uurimine oli toonase Eesti Vabariigi ajal suhteliselt tagasihoidlikul järjel. Väljapaistvaim töö oli siingi Kettuneni soome-eeskujuline lauseõpetus „Lauseliikmed eesti keeles“ (1924), mis jäi eesti keele traditsioonilise lauseõpetuse aluseks tervelt pooleks sajandiks.

5. Eesti keele uurimine pärast II maailmasõda. Sõja lõpus emigreerus välismaale (pms Rootsi) enamik tuntumaid eesti keele uurijaid (Andrus Saareste, Julius Mägiste, Valter Tauli jt), kes jätkasid oma uurimistööd seal. Nimekatest teadlastest jäid Eestisse Paul Ariste, Johannes Voldemar Veski ja Arnold Kask, kes koolitasid Tartu ülikoolis välja uue põlvkonna eesti keele ja teiste soome-ugri keelte uurijaid. Eestis uuriti ja uuritakse praegugi eesti keelt Tartu ülikoolis, 1947. a asutatud Keele ja Kirjanduse Instituudis (praegune Eesti Keele Instituut) ning Tallinna Pedagoogikaülikoolis (praegune Tallinna ülikool). Kogu aeg on tegutsenud Emakeele Selts (organiseerinud murdekogumist, korraldanud ettekandekoosolekuid ja keelepäevi, publitseerinud 1955. aastast alates Emakeele Seltsi aastaraamatut, hiljem ka toimetisi ning populaarset jätkväljaannet Kodumurre ja ajakirja Oma Keel (alates 2000. a-st)). 1958. a hakkas ilmuma ajakiri Keel ja Kirjandus, mis on seniajani tähtsamaid eesti keele alaseid ajakirju. Eesti keele uurimine hakkas elavnema 1950. aastate teisel poolel, kui oli peale kasvanud esimene sõjajärgne põlvkond keeleteadlasi. Heale tasemele jõudis see 1960. aastate keskpaiku ja on püsinud seal tänaseni.

Foneetikaalast tööd jätkas pärast sõda Tartus Paul Ariste („Eesti keele foneetika“ 1953). Alates 1960. aastatest kujunes Ariste õpilaste baasil olulisemaks eksperimentaalfoneetika uurimiskeskuseks Keele ja Kirjanduse Instituudi foneetikalabor (hilisem arvutuslingvistika sektor), kus on tegutsenud Georg Liiv, Arvo Eek, Mart Remmel. Aastatel 1972–1987 publitseeriti Keele ja Kirjanduse Instituudis rahvusvaheliselt tunnustatud kogumikku „Estonian Papers in Phonetics“. Suure panuse eesti foneetika arendamisse on andnud Ameerika Ühendriikides Ohio ülikoolis töötanud Ilse Lehiste. Keskseimaks küsimuseks on foneetikuile olnud eesti keele keeruliste kvantiteedisuhete selgitamine, eriti teise ja kolmanda välte vahekord. On loodud mitu võistlevat käsitlust.

Praegu uuritakse eesti keele foneetikat mitmel pool, mh tegeldakse foneetika rakendustega – kõnetuvastusega (Einar Meister) ja kõnesünteesiga (Meelis Mihkla) ning murrete foneetilise uurimisega (Karl Pajusalu, Pire Teras jt).

Grammatikauurimine elavnes 1950. aastate teisel poolel, rakendades esialgu vaid traditsioonilisi, 1960. aastatest alates ka tollal moodsaid meetodeid ja teooriaid (strukturaallingvistika, generatiivgrammatika). Tuntuimad uurimisrühmad olid 1965.–1973. a Tartu ülikooli eesti keele kateedri juures tegutsenud generatiivgrammatika grupp GGG Huno Rätsepa juhtimisel (väljaanded „Keel ja struktuur“, „Keele modelleerimise probleeme“) ning 1976. a loodud grammatikarühm Keele ja Kirjanduse Instituudis algul Henno Rajandi, hiljem Mati Erelti juhtimisel (väljaanne „Ars Grammatica“). 1970. aastatel hakati peale sõna- ja lausegrammatika tegelema ka teksti ja dialoogi uurimisega ning semantikaga. 1980. ja 1990. aastatel on eesti grammatikauurimisse lisandunud kontrastiivne grammatika, tüpoloogiline grammatika, kognitiivne grammatika, viimase haruna konstruktsioonigrammatika jne.

Eesti keele grammatika uurimises on silmapaistvaid tulemusi saavutanud järgmised uurijad. Fonoloogia: Valmen Hallap, Mati Hint, Tiit-Rein Viitso; morfoloogia: Mati Hint, Ülle Viks, Toomas Help, Kristiina Ross; sõnamoodustus: Henn Saari, Reet Kasik, Silvi Vare, Krista Kerge; süntaks: Huno Rätsep, Ellen Uuspõld, Mati Erelt, Henno Rajandi, Helle Metslang; semantika, suhtlusuuringud, kognitiivne grammatika: Haldur Õim, Tiit Hennoste, Renate Pajusalu, Ilona Tragel.

Juba 1950. aastail kavandati Tartu ja Tallinna keeleteadlaste ühistööna eesti kirjakeele teadusliku grammatika koostamist, kuid see kavatsus teostus üksnes osaliselt – Tartu ülikoolis ilmusid mõned vihikud hääliku- ja vormiõpetust, Tallinnas lihtlause süntaksit käsitlev teos „Eesti keele lauseõpetuse põhijooned“ I (1974). Täieliku eesti kirjakeele grammatika andis välja Rootsis Uppsalas töötanud keeleteadlane Valter Tauli. Kaheosalise „Eesti grammatika“ esimene osa (1972) käsitleb hääliku-, vormi- ja sõnaõpetust, teine osa (1980) lauseõpetust. Eesti Keele Instituudis valmis Mati Erelti juhtimisel suurema rühma tööna samuti kaheosaline „Eesti keele grammatika“, mille esimene, morfoloogiat ning sõnamoodustust hõlmav osa ilmus 1995. a, teine osa, mis sisaldab süntaksi ning kirja käsitleva lisa, juba kaks aastat varem. Kõik nimetatud grammatikad on mõeldud eelkõige filoloogilise haridusega lugejale. Laiemale lugejaskonnale oli suunatud Johannes Valgma ja Nikolai Remmeli „Eesti keele grammatika. Käsiraamat“ (1968, 2. tr 1970), seejärel siinse käsiraamatu kaks esimest trükki (1997, 2000). 2000. aastal ilmus ka rahvusvahelisele filoloogilisele lugejaskonnale mõeldud koguteos „Estonian Language”, mis sisaldab peale grammatilise kirjelduse ka ülevaate eesti keele kujunemisest ja arengust, murretest ning suulisest keelekasutusest.

Peale tänapäeva eesti kirjakeele grammatika on uuritud ka eesti murrete grammatilist ehitust (Arnold Kask, Helmi Neetar, Karl Pajusalu jt), koostatud murdeülevaateid (Mari Must “Kirderannikumurre“ 1987, Mari Must, Aili Univere „Põhjaeesti keskmurre” 2002) ning murdetekstide kogumikke (sari „Eesti murded“ I–VIII). Arhailiste murrete kõrval on hakatud uurima ka tänapäeva murdekeelt (Karl Pajusalu). Eesti dialektoloogia ja onomastika senised tulemused võtab kokku kõrgkooliõpik ”Eesti murded ja kohanimed” (2002).

Leksikoloogia ja leksikograafia. Sõjajärgsetel aastatel koondus suuremate sõnaraamatute koostamine Keele ja Kirjanduse Instituuti. Seal on valminud „Väike õigekeelsuse sõnaraamat“ (1953) ja kaks suurt õigekeelsussõnaraamatut – „Õigekeelsuse sõnaraamat“ (1960), „Õigekeelsussõnaraamat“ (1976) – ning uuetüübiline kirjakeele universaalsõnaraamat “Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999“ ja „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006”. 1988. a hakkas ilmuma kuueköitelisena kavandatud „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat“, mis kirjeldab eesti sõnade tähendusi täpsemalt.

Peale kirjakeele sõnaraamatute hakkas 1994. a ilmuma kaheksaköitelisena kavandatud „Eesti murrete sõnaraamat“, mille jaoks oli keeleainestikku kogutud üle 70 aasta. Hiidsõnaraamatu märksõnastik anti juba varem välja omaette raamatuna „Väike murdesõnastik“ I–II (1982–1989). Rootsis avaldas Andrus Saareste neljaköitelise „Eesti keele mõistelise sõnaraamatu“ (Uppsala, 1958–1968, sõnaraamatu indeks ilmus 1979 pärast Saareste surma). Selles sõnaraamatus on materjal esitatud mõistepiirkonniti ja hõlmatud on nii murded kui ka kirjakeel.

Julius Mägiste koostas Rootsis põhjaliku eesti keele etümoloogiasõnaraamatu, mis anti pärast autori surma välja Helsingis: „Estnisches etymologisches Wörterbuch“ (1982–1983). Kahjuks ei jõudnud Mägiste seda viimistleda. Eesti Keele Instituudis on käsil uue etümoloogiasõnaraamatu koostamine. Tartu ülikooli eesti keele õppetoolis uuritakse vana kirjakeele sõnavara (Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp jt).

Keelekorralduse keskuseks on samuti Eesti Keele Instituut. Tähtsamaid keeleküsimusi arutatakse tänapäeval Emakeele Seltsi keeletoimkonnas, varem tehti seda vabariiklikus õigekeelsuskomisjonis (VÕK). Traditsioonilised keelekorraldusharud on üldkeelekorraldus ja oskuskeelekorraldus, viimastel aastatel on hakatud hoogsalt tegelema ka nimekorraldusega (Peeter Päll).

Kuni 1970. aastateni domineeris eesti üldkeelekorralduses rangelt normiv ja varieerumist vältiv suund. Arnold Kase ja Ernst Nurme juhtimisel jätkus 1920. aastatel alanud korrektorlus, ehkki eesti kirjakeel oli juba piisavalt üldrahvalikuks kujunenud ja võimeline ise arenema. Nõukoguliku keelepoliitika tingimustes oli korrektorlusel peale keelelohakuse ärahoidmise veel üks positiivne tahk – see takistas mingil määral venepärasuste kasutuselevõttu. Alates 1960. aastate lõpust on eesti keelekorraldus Erich Raieti, Rein Kulli, Henn Saari ja Tiiu Erelti eestvedamisel järjest rohkem võtnud soovitava iseloomu. Üldkeelekorralduse kõrgeim vorm on traditsiooniliselt olnud normatiivsete sõnaraamatute koostamine (ÕSid 1960, 1976, 1999, 2006).

Oskuskeelekorralduse põhivormiks on oskussõnastike koostamine. Neid on sõjajärgsetel aastatel ilmunud mitusada. Oskuskeeleõpetust on arendanud Tiiu Erelt („Eesti oskuskeel“ 1982, „Terminiõpetus” 2007), Henn Saari, Uno Mereste, Rein Kull, Ustus Agur jt.

Keelekorralduse üldteooria alal on saavutanud rahvusvahelise tunnustuse Valter Tauli (“Keelekorralduse alused“. Stockholm, 1968; „Introduction to a Theory of Language Planning“. Uppsala, 1968).

Eesti keele uurimisele tänapäeval on iseloomulik arvutistumine –elektrooniliste andmebaaside loomine ning kasutamine uurimistöös. Tartu ülikoolis on koostamisel XX sajandi eesti kirjakeele tekstikorpused ( http://www.cl.ut.ee/korpused/ ), vana kirjakeele korpus ( http://www.murre.ut.ee/vakkur/ ), suulise kõne korpus ( http://sys130.psych.ut.ee/~linds/ ) ning koostöös Eesti Keele Instituudiga eesti murrete tekstikorpus ( http://www.murre.ut.ee/ ).