EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS

Kirjakeel ja murded

Õpikutes ja käsiraamatutes kirjeldatakse keelt tavaliselt kui selgepiirilist süsteemi, kus iga tähenduse jaoks on olemas kindel vorm. Näiteks väidetakse keeleõpetuses, et eesti keeles on vormid andnud ja kasvatanud, ehkki igapäevases suhtluses võib sageli kuulda vorme annud, and, kasvatand.

Suhtluses tarvitatav kõnepruuk on eri paigus ja sotsiaalsetes rühmades erinev. Tegelikult on iga inimese kõnepruuk teistest veidi erinev. Õpikutes ja grammatikates kirjeldatav normitud kirjakeel on ideaalne süsteem. See on pikaajalise teadliku valiku, reeglistamise ning korrastamise teel loodud keelekuju, mida enamik keelekasutajaid püüab jäljendada. Mil määral see õnnestub, oleneb paljuski sellest keelekujust, mida kõneleja ümber tema lapsepõlves on kõneldud, ja kõneleja haridusest. Kuid väljenduse keeleline vorm sõltub ka konkreetsest suhtlemise vormist ning eesmärgist. Näiteks kirjalikus tekstis püütakse normingutest täpsemini kinni pidada kui suulises kõnes; suure kuulajaskonna ees loengut pidades püütakse korrektsemalt väljenduda kui hea tuttavaga vesteldes jne.

Eri paigus kõneldavaid keelekujusid nimetatakse lokaalseteks ehk kohamurreteks. Ühiskondlike rühmade keelekujusid nimetatakse sotsiaalseteks murreteks. Iga keelekasutaja eripärane keelekuju on idiolekt.

Territoriaalselt on Eesti keeleala üsna sügavalt ja tihedalt liigendatud murreteks ning need omakorda paikkondlikeks murrakuteks. Seevastu sotsiaalselt on eesti keel suuremate keeltega võrreldes suhteliselt ühtlane. Erinevused n-ö lihtrahva keele ja haritlaste keele vahel või igapäevase kõnekeele ja normitud kirjakeele vahel pole eesti keeles kuigi teravad. Võib küll rääkida teatud sotsiaalse rühma kõnepruugist (nt õpilasargoo), kuid selle eripära piirdub peamiselt teatud valdkondi hõlmava sõnavaraga.

Lokaalsele ning sotsiaalsele varieerumisele lisaks teiseneb keel ka ajalises lõikes. Normitud kirjakeel on keele arengust alati sammu võrra maas. Tegelikus keelekasutuses sugeneb keelde üha uusi jooni. Mõned neist piirduvad kitsa kasutajaskonnaga ning hääbuvad ruttu, teised levivad laiemalt ning jäävad püsima. Kirjakeele normiks kuulutatakse uus nähtus alles siis, kui ta on oma elujõudu ja otstarbekust tõestanud.