EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SÜNTAKS

LAUSE EHITUS

Öeldis

Verbi kokkukuuluvad ühendid määrsõnaga on ühendverbid. Erinevalt ahel- ja väljendverbidest kannab ühendverbi põhisisu verbaalne osis. Adverb lisab sellele mingi nüansi. Ühendverbidel võib olla nii otsene kui ka ülekantud tähendus. Ühendverbi adverbiks võib olla koha-, perfektiivsus- (s.o lõpetatust või resultatiivsust märkiv), seisundi- ja modaalmäärsõna:

1. kohamäärsõna + verb: alla jääma (Spordis jäi ta sõbrale alla), sisse kukkuma, välja naerma, ette lugema, juurde tulema, ligi astuma, eemale jääma, ümber minema, üles ronima, pealt vaatama, läbi sõitma jne;

   Märkus. Paljud ühendverbi osana esinevad kohamäärsõnad on edasi grammatiseerunud kaassõnadeks. Vrd Puu kukkus vankrile peale (määrsõna) - Puu kukkus vankri peale (kaassõna). Mõnikord on raske otsustada, kas vaadeldav sõna kuulub määrsõnana verbi juurde (kukkus peale) või kaassõnana nimisõna juurde (vankri peale). Võetagu sel juhul arvesse järgmisi asjaolusid. Esiteks, kuivõrd kaassõna on lähedane käändetunnusele, siis tema ja nimisõna(fraasi) vahele ei saa paigutada teisi moodustajaid. Võib küll öelda: Puu kukkus vankrile ootamatult peale (määrsõna), kuid mitte: Puu kukkus vankri ootamatult peale. Teiseks, kaassõna nõuab nimisõnalt peamiselt omastavat (tagasõnana, nt vankri peale) või osastavat (eessõnana, nt mööda teed) käänet. Muude käänete kasutusvõimalused on võrdlemisi piiratud. Seevastu ühendverbi koosseisus olev määrsõna nõuab ühendverbi nimisõnaliselt laiendilt eelkõige kohakäändelist vormi, vrd ülaltoodud näitepaare.

2. perfektiivsusmäärsõna + verb: läbi lugema (Ta luges raamatu läbi), tulema tulema (Tulime koosolekult tulema), maha müüma, minema minema (Jättis kõik ja läks minema), otsa lõppema, täis kritseldama, valmis tegema, välja kannatama, ära minema, ära sööma, ära ostma jne;

3. seisundimäärsõna + verb: kokku kukkuma (Maja korsten oli kokku kukkunud), lahti saama, katki tegema, katki minema jne;

   Märkus. Seisundimäärsõnad kuuluvad ühendverbide koosseisu vaid siis, kui nad moodustavad verbiga uue tähendusliku terviku. Vastasel juhul on nad iseseisvad määrsõnad ja esinevad lauses seisundimäärusena, nt King hõõrus jala katki.

4. modaalmäärsõna + verb: vaja minema/olema (Mul ei lähe seda raamatut enam vaja), tarvis minema/olema (On tarvis, et töö saaks õhtuks valmis).

   Märkus. Ühendverbide määrsõnalise osa võivad moodustada ka kohamäärsõnad koos perfektiivsus- või seisundimäärsõnadega, nt Taat teadis lume tuleku ette ära.

Eesti keeles on tugev tendents analüütilisusele ja seetõttu on ühend- ja väljendverbide kasutus tänapäeva eesti keelele väga omane, hoolimata sellest, et suur osa selliseid verbe on kunagi võetud kasutusele saksa keele eeskujul. Tuletiste kasutamine ühend- ja väljendverbide asemel, nagu seda keeleuuendusest alates on soovitatud, on mõnikord lause teatestruktuuri seisukohast halvem võimalus. Nii võimaldab ühend- või väljendverbi mitteverbaalse osise paigutamine sihitise järele lause lõppu näidata sihitise tuntust, ilma et oleks vaja muuta lause normaalset rõhustruktuuri, nt Ta tegi oma akna lahti. Ühekomponendilise verbi kasutamisel on aga sihitise tuntuse näitamiseks (määruseta lauses) vaja seda verbi rõhutada, nt Ta AVAS oma akna.

Võiks siiski hoiduda võõrmõjuliste või (võõrmõjulise tähendusega) ühend- ja väljendverbide kasutusest. Ebasoovitatav on kasutada ühendverbi ümber vaatama tähenduses ‘muutma, revideerima, läbi vaatama’, mis on selgelt venemõjuline (пересмотреть), ning kinni olema tähenduses ‘sõltuma, olenema’, mis on hakanud levima soome keele mõjul. Vältida võiks ka ühendverbe lahti seletama, välja ütlema, läbi viima ning ühendverbide sisse viima, ära muutma, ette valmistama kasutamist liiga üldises tähenduses.

Vältida tuleks ka liiaseid ühend- ja väljendverbe, kus verbile on lisatud abimäärsõna, mille tähendus juba sisaldub verbi tähenduses (vt ka L 49). Nt kinni peatama – õige: kinni pidama, peatama; kõrvale hoiduma – õige: kõrvale hoidma, hoiduma; välja laenutama – õige: välja laenama, laenutama; edasi jätkama – õige: jätkama; ümber tõlkima – õige: tõlkima, ümber panema; ette dikteerima – õige: dikteerima, ette ütlema, ette kirjutama.