EESTI KEELE KÄSIRAAMAT

MORFOLOOGIA

MORFOLOOGILISED KATEGOORIAD

Pöördsõna

Infiniitsed vormid

Mineviku kesksõna

Mineviku kesksõna väljendab omadust või seisundit, mis on tek­kinud või tekitatud suhtelises minevikus. Nt Päike oli äsja loojunud. Võib-olla jätab Mari kirjutatud kirja siiski saatmata.

Mineviku kesksõna on sõnaliigilt kaheplaaniline. Ta võib käituda nagu tegusõna ja esineda lauses:

  a) öeldisena, moodustades koos abiverbiga olema liivorme, nt Jüri on palju ringi reisinud.

Teisalt võib mineviku kesksõna nagu oleviku kesksõnagi käituda nagu omadussõna ning esineda lauses:

  b) täiendina, nt Kirjutatud kiri jäigi saatmata;

  c) öeldistäitena, nt Tee on sillutatud;

  d) seisundimäärusena, nt Murest murtuna tormas Mari tuppa.

Pöördsõna liitvormi osana saavad ka sihitute verbide mineviku kesk­sõnad esineda umbisikulises tegumoes, nt Nüüd on juba küllalt lobisetud.

Eestäiendina mineviku kesksõna käände- ja arvukategooriaga ei seondu, st ei ühildu oma põhjaga. Järeltäiendina esinev mineviku kesk­sõna aga ühildub oma põhjaga käändes ja arvus. Vrd Nendelt halli­päistelt ja paljunäinud meestelt on mõndagi õppida – Nendelt meestelt, hallipäistelt ja paljunäinutelt, on mõndagi õppida.

Mineviku kesksõna tunnus avaldub formatiivina, mis peale mine­viku ja kesksõna tähenduse kajastab ka tegumoodi. Isikulises tegumoes on mineviku kesksõna formatiiv nud, nt ela/nud, haka/nud, käi/nud. Umbisikulises tegumoes on mineviku kesksõna formatiiv sõnatüübist olenevalt kas tud või dud, nt ela/tud, haka/tud, `käi/dud (vt M 84).

Mineviku kesksõna tegumoevorme võib käsitleda ka eri kesk-sõnadena ja rääkida nud-kesksõnast ja tud-kesksõnast.