Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

MORFOLOOGIA

TÜVEVAHELDUSED


Lõpuvaheldus

Lõpuvahelduse alla ei kuulu:

  1. Muutused, mis toimuvad tüve lõpuhäälikutega ainult kindlate formatiivide liitumisel. Nimelt:

    1. tüve lõpu i muutumine e-ks, kui formatiiv algab i-ga, nt valemi + i valeme/id, `väeti + im > `väete/im;

    2. pika tüvevokaali lühenemine i-ga algava formatiivi ees, nt `saa(/ma) + in `sa/in, `maa + id > `ma/id;

    3. muud teisendused /1 V/-tüvedes vokaaliga algava formatiivi ees, nt `söö/ma, aga `söö + akse > süü/akse, `joo/ma, aga `joo + es > `juu/es;

    4. tüve lõpu a muutumine e-ks umbisikulise tegumoe tunnuse ees, nt `taht/ma : taha/n, aga taha + takse tahe/takse;

    5. tüve lõpu m-i muutumine n-iks d- või t-ga algava formatiivi ees, nt lumi : lume, aga lum + d `lun/d.

  2. Laadimuutusega kaasnevad vokaaliteisendused (vt M 29), nt lugu : `loo.

  3. Supletiivsete tüvekujude esinemine sõna eri vormides, nt mi­ne/ma : läk/sin, õlu : õlle, tege/ma : teh/akse (vt M 21).