EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

LEKSIKOLOOGIA

LEKSIKAALSED SUHTED

Tabusõnad ja eufemismid

Tabu ehk sõnakeeld tähendab seda, et on mingi põhjus, nt kartus, uskumus, sündsus, mille pärast mingit sõna ei tohi kasutada. Tabusõna ehk keeldsõna ongi see sõna, mida tuleb vältida ja mille asemel peab ütlema kuidagi teisiti. Nt susi kui ohtlikku looma tähistav sõna oli tabusõna (Kui sutt kõneldas, ongi esi varsti karjan). Selle asemel tuli öelda kaudselt: aiatagune, hallivatimees, halljalg, hallsaks, irvhammas, kriimsilm, kuusikuätt, lepikulell, metsakoll, metsakutsa, metsavaht, pajuvanamees, pajuvasikas, põõsatagune, kõrvekutsikas, pühajürikutsikas, vilunina, sorusaba, võsavillem jne. Nii tuli kasutusele ka alamsaksa laen hunt. Nime ja nimetamise ürgvana maagiline tähendus ulatub muinasusundi algpõhjani. Ka sõna karu asendajaid on eesti keeles rohkesti. Tõenäoliselt on aga karu-sõnagi kunagi peitnud mingit tabusõna (kas ott?), tähendanud ehk algselt ‘karedakarvalist’, siis saanud liiga sagedaks ja ise kardetavaks sõnaks, mille asemel oli tarvis kasutada muud. Puskariajamine on keelatud olnud ja parem on sõna puskargi vältida ning öelda lepikuliisu, lepikulinda, metsakohin, kodukootud jms.

Seesuguseid keelu või põlguse alla sattunud sõnu asendavad (kas peitvad või pehmendavad) sõnad või väljendid on eufemismid ehk peitesõnad. Minevikus kasutati eufemisme rohkesti küttimisel ja kalastamisel, et mitte peletada saaklooma. Eufemistlikud on ka edusoov jahi- või kalamehele kivi kotti! ning uuemaaegsed samalaadsed nael kummi! autojuhile ja head (läbi)põrumist! eksamile minevale õppurile. Surma ei ole tihtipeale tahtmist suhu võtta tänapäevalgi, parem rääkida haiguse letaalsest kulust, inimese kadumisest, siitilmast lahkumisest, manalasse varisemisest, manalateele astumisest, eluotsast, viimsest tunnist, viimsele unele või igavesele puhkusele või igavestele rohumaadele või looja karja minekust, teise ilma rändamisest.

Sündsus ja head kombed on nõudnud varjatud kehaosade nimetuste ning suguakti kirjeldavate sõnade vältimist või nende asemele viisakamate otsimist. Nt perse asemel pee, nimetamata koht, pehme koht, tagumik, taguots, tagument, tagumentum (võõrliide oma tüve küljes on eesti keeles haruldane!), patarei, kannikad, ahter, istumine, istmik, lastekeelsed pepu, tussu. Ei ole juhus seegi, et menstruatsiooni ehk kuupuhastuse sünonüüme on Saareste sõnaraamatus terve veerg. Seal hulgas ei ole veel aga tänapäeva tavalist peitesõna pahad päevad. Püsivaimalt on anatoomia ja füsioloogia vallas sobinud ladinakeelsed sõnad.

Kui peitesõna on keeldsõnast halvema värvinguga, siis võib teda nimetada düsfemismiks, nt sõna suri asemel ajas koivad, päkad, sõrad, varbad või käpad sirgu, viskas vedru või tossu välja, pani kõrvad pea alla, kolis teise ilma, läks mullatoidule.

Peitmiseks kasutatakse mitmesuguseid keelelisi vahendeid:

1. perifraas ehk ümberütlus, s.o mitmesõnaline väljend või kaudu kirjeldav liitsõna: joodiku asemel alkoholilembene mees (või naine); purjus asemel ebakaine, ebakaines olekus, alkoholijoobes, kaaluta olekus; prostituutide asemel kompleksivabad tüdrukud, sekstöötajad, müüdava armastuse preestrinnad; kukkus asemel võttis maaga kontakti; korvpallur sõimas kohtuniku läbi asemel korvpallur kasutas kohtuniku suhtes verbaalseid mõjutusvahendeid;

2. üldisem või ebamäärasem sõna täpse otseütleva asemel: on rase asemel kannab, on sedapsi või perifraasid ootab peenikest peret, on käima peal, on palli alla neelanud; WC asemel kus keiser jala käib, hea koht; laiskuse asemel viitsimatus;

3. võõrsõna omasõna asemel: peenis, ekskremendid;

4. lühendis: ell, p... või pee;

5. moonutis: slängisõnad pelts, pelta, peller (< peldik), kemps, kemmer, kemmergiine (< kemmerg).

Kuigi maailm on suuresti muutunud ning inimese sõltuvus loodusest vähenenud, hirm loodusnähtuste ja loomade ees väiksem, kasvatus ja kombed vabamad, ei kao eufemismid ka nüüdismaailmast kuhugi. Ametinimetustega kui isikute märkijatega on seotud nimetuse kandja sotsiaalne prestiiž. Seetõttu ei saa nimetuseks panna küülikutapja, vaid pigem küülikutöötleja, mitte sibi, vaid assenisaator, mitte nülgija, vaid taksidermist. Ülepakkumised on aga olnud lüpsja asemel eufemismid lüpsitehnik ja lüpsioperaator, katlakütja asemel katlamaja operaator, pagari asemel poolautomaatse saiatootmisliini operaator, tõstukijuhi asemel logistikatöötaja-tõstukijuht, uksehoidja või portjee asemel (ööklubi) uksemänedžer. Eufemisme on poliitikas: konstruktiivne lähenemine (hrl tähenduseta), konkreetse Rootsi esindaja asemel ebamäärane ühe Skandinaavia riigi esindaja, vaesuspiiri asemel toimetulekupiir; majanduses: raha või summade asemel vahendid, hindade tõstmise asemel hindade korrigeerimine; pedagoogikas: kooli poolelijätjad asemel kontingendi kadu. Nõukogude ajal tuli Niguliste kiriku asemel öelda muuseum-kontserdisaal. 1945. a Saksamaalt Venemaale veetud trofeekunsti nimetavad venelased sõjatingimustes ladustatud kunstiks.

Pensionärist või vanurist või vanainimesest rääkides peetakse neutraalseks öelda seenior. Nt Hinnatundlikele seenioridele oli soe jõulukuu igati taskut mööda (= Vaesemad vanainimesed / vaesed pensionärid tulid tänu soojale detsembrile oma rahaga välja).

On arusaadav, et välditakse sõnu vigased, sandid, invaliidid ja on kasutusele võetud puuetega inimesed, vaegurid, erivajadustega inimesed. On loodud hulk uusi termineid: mitte nürikuulja või poolkurt, vaid vaegkuulja, kuulmispuudega inimene, nürmik; mitte nõrgalt nägija või poolpime, vaid vaegnägija, nägemispuudega inimene, nörbik; mitte kokutaja, pudistaja vms, vaid üldisemalt kõnehälvik, logopaat.