SJ 10SJ 11SJ 12

Keeleteaduse harud

Hierarhilise keelesüsteemi eri tasandeid uurivad erinevad keeleteaduse harud.

Häälikuid uuriv teadus on häälikuõpetus ehk foneetika. Foneetikat huvitab nt see, kuidas hääldatakse sõnas õde kaashäälikut [d]: kui heliline ta täpselt on, kui palju ta erineb häälikust [t] sõnas ots. Samuti huvitab foneetikat nt see, mis poolest eesti õ-häälik erineb teistest vokaalidest (eeskätt e-st, ö-st ja o-st); missugused akustilised omadused peavad vokaalil olema, et kuulaja tajuks seda õ-na. Kõneelundite abil häälikute moodustamist uurivat foneetika haru nimetatakse artikulatoorseks foneetikaks, häälikute akustilisi omadusi uurivat foneetika haru nimetatakse akustiliseks foneetikaks ja häälikute tajumist uurivat foneetika haru nimetatakse taju- ehk psühhofoneetikaks.

Kuivõrd häälikud ei ole keelesüsteemi üksused, vaid ainult aluseks foneemidele, siis ei kuulugi foneetika päriselt keeleteaduse alla. Foneetika on piiriteadus, millel on kokkupuutepunkte anatoomiaga (artikulatoorne foneetika), füüsikaga (akustiline foneetika) ja psühholoogiaga (psühhofoneetika).

Foneemi tasandist alates on kindlasti tegemist keeleteadusega. Seda osa keeleteadusest, mis tegeleb foneemidega, nimetatakse fonoloogiaks. Fonoloogia uurib, missugused foneemid ühes või teises keeles on ja kuidas ning mis tingimustel nad omavahel kombineeruvad. Nt on fonoloogia osaks tuvastada, et eesti keeles puudub heliline foneem /d/ ja sõnas õde esineb foneemi /t/ variant, mis helilisest ümbrusest tingituna hääldub siin teisiti kui sama foneemi variant sõnas ots.

Vormiõpetuse ehk morfoloogia valdkonda kuulub see osa keelesüsteemist, mis puudutab morfeemidest sõnavormide moodustamist. Morfoloogia tegeleb keele tüvi- ning tunnusmorfeemidega. Morfoloogiat huvitab nt see, missugune tüvevariant tuleb valida, moodustamaks sõnast õde mitmuse nimetavat või alaleütlevat käänet: õe/d, aga õde/dele; samuti see, kuidas need tüvevariandid on omavahel seotud, ning see, et sõna õde korral väljendab nimetavas käändes mitmuse tähendust d, alaleütlevas de (vrd õpiku/d, aga õpiku/te/le).

Sõnamoodustus on see osa keeleteadusest, mis uurib sõnade moodustamist kas tüvimorfeemide omavahelise liitmise teel (liitsõnad, nt õe+mees) või liidemorfeemide liitmise teel tüvimorfeemidele (tuletised, nt õe/lik).

Vahel kasutatakse terminit morfoloogia laiemas tähenduses nii vormiõpetuse kui sõnamoodustuse märkimiseks. Niisugusel juhul haaraks morfoloogia kogu seda osa keelesüsteemist, mis hõlmab tüvimorfeemide ja liide- ning tunnusmorfeemide omavahelist kombineerumist.

Mõnikord peetakse tarvilikuks eristada fonoloogia ning (laiemas tähenduses) morfoloogia vahepealse alana veel eraldi valdkonda – morfofonoloogiat.

Seda keeleteaduse osa, mis tegeleb sõnadest ja sõnavormidest kõrgemale jäävate keelesüsteemi tasanditega, nimetatakse lauseõpetuseks ehk süntaksiks. Lauseõpetust huvitab nt see, kuidas sõna õed saab lauses kasutada. Eesti keeles saab öelda Õed tulid meile külla ja Kutsu õed meile külla, aga ei saa öelda *Ära õed küll meile külla kutsu, vaid peab ütlema Ära õdesid küll meile külla kutsu.

Keelesüsteemi tähendust kandvate üksustega tegelevat osa keeleteadusest, st fonoloogiat, morfoloogiat ning süntaksit kokku nimetatakse grammatikaks.

Sõna on niisiis morfoloogia ning sõnamoodustuse kõrgeim tasand ja süntaksi madalaim tasand. Morfoloogiat ja sõnamoodustust huvitab, kuidas sõnavormid ja sõnad on kokku pandud, ning süntaksit, mida sõnadest saab kokku panna. Aga sõnaga tegeleb veel üks keeleteaduse haru, nimelt sõnavaraõpetus ehk leksikoloogia. Leksikoloogia uurib sõnade tähendust ehk sõnasemantikat, sõnade päritolu ehk etümoloogiat, sõnade stiilivarjundeid, sõnade omavahelisi tähenduslikke suhteid (sünonüüme, antonüüme, homonüüme), sõnade püsiühendeid ehk fraseologisme.

Nii grammatika kui ka leksikoloogia uurivad õigupoolest keeleüksuse vormi vahekorda tähendusega. Keeleteaduse haru, mis seab selle vahekorra uurimisel esiplaanile tähenduse (kas leksikaalse või grammatilise) nimetatakse tähendusõpetuseks ehk semantikaks.