Keele tasandid

Keel on märgisüsteem, mida kasutatakse suhtlemiseks. Keelelise väljenduse aluseks on häälikud, kõnetraktis häälduselundite toimel moodustatavad üksused. Keelesüsteemi toimimise põhieesmärgiks on moodustada tähenduseta häälikutele tuginedes mingi tähenduslik lausung. Kõneleja peab andma oma mõttele niisuguse häälikulise kuju, et kuulaja oleks võimeline aru saama, mida talle teatada tahetakse.

Häälikuid on tohutult palju, sest inimene võib oma häälduselunditega moodustada väga erinevaid häälikuid. Häälikud, mida inimene suudab kuuldavale tuua, ei ole veel keele üksused. Näiteks eesti keeles võib sõnade elu ja era esimese vokaali hääldamisel keele kõrgust üsna palju varieerida, nii et e kõlab kord "kinnisemalt“, kord "lahtisemalt“, aga kuulaja tunneb need sõnad ikkagi ära. Samuti võib sõnas era r-i tekitada kas keeletipu väristamise või kurgunibu väristamisega, ilma et sõna tähendus sellest muutuks. Kuulaja tajub niisuguseid erinevaid e- ja r-häälikuid kõneleja eripärana, kui ta neid üldse tähele paneb. Häälikute täpset kvaliteeti ja pikkust kajastavat kirjaviisi nimetatakse foneetiliseks transkriptsiooniks. Foneetilised tähemärgid esitatakse tavaliselt nurksulgudes, näiteks kõrget ehk kinnist e-d märgitakse [e].

Kui kõneleja ületab e kinnisemal või lahtisemal hääldamisel teatud piiri, muutub kogu sõna tähendus: esimesel juhul kuuleb kuulaja näiteks sõna elu asemel hoopis ilu, teisel juhul näiteks sõna era asemel ära. Samuti muutub sõna tähendus siis, kui keeletipu või kurgunibu väristamise teel tekitatud häälik asendatakse häälikuga, mis tekib keele esiosa külgede ja kõva suulae vahel: näiteks sõna era asemel kuuleb kuulaja siis ela. Niisugused häälikulised vastandused, mis võimaldavad eristada tähendusi, kuuluvad keelesüsteemi ja on aluseks foneemidele.

Foneem ongi keelesüsteemi väikseim koostisosa; ta on väikseim üksus, millele on omane ühelt poolt väline vorm ja teiselt poolt võime eristada tähendusi. Nii on eesti keeles foneemideks nt e, i ja ä, sest nad eristavad tähendusi: vrd elu ja ilu, era ja ära. Samuti on eri foneemid r ja l, sest needki eristavad tähendusi: vrd ela ja era. Foneemid märgitakse kirjalikus tekstis tavaliselt kaldkriipsude vahele: /e/.

Foneeme on igas keeles kindel hulk. Kõneldavas keeles avalduvad foneemid variantidena ehk allofoonidena. Varieerumine võib olla tingitud kõneleja isikupärast, kõnetempost, lauserõhust jms. Aga foneemi variandid võivad olla tingitud ka naaberfoneemide mõjust. Nt sõnades kiri ja kuri hääldub foneem /k/ erinevalt seetõttu, et esimeses sõnas järgneb talle eesvokaal i, teises sõnas tagavokaal u.

Foneem võimaldab küll tähendusi eristada, aga ta ise ei tähenda midagi. Foneemidest pannakse kokku keele väikseimad tähendust kandvad üksused ehk morfeemid. Näiteks eesti keele foneemid /e/, /l/, /u/ annavad kokku morfeemi elu.

Nagu foneem on abstraktsioon erinevatest foneemivariantidest, nõnda on ka morfeem abstraktsioon, millel võib olla mitu välist kuju. Näiteks sõnavormides saat/is ja saada/b esineb üks ja seesama morfeem kord kujul saat-, kord kujul saada-, ehkki tema tähendus on sama. Need eri kujud on morfeemivariandid ehk allomorfid.

Morfeemid jagunevad tüvimorfeemideks, liidemorfeemideks ja tunnusmorfeemideks ehk lihtsamalt öeldes tüvedeks, liideteks ja tunnusteks. Tüvimorfeemid kannavad sõna leksikaalset tähendust (nt saat-, saada-). Liidemorfeemid muudavad tüve leksikaalset tähendust ja sõnaliiki või mõlemat (nt seis(ma) + ata > seis/ata(ma), vara + ne > vara/ne). Tunnusmorfeemid kannavad grammatilist tähendust (nt sõnavormis ela/si/me väljendab si lihtminevikku ja me mitmuse esimest pööret).

Morfeemidest pannakse kokku sõnad ja sõnavormid. Sõna võib koosneda ainult ühest tüvimorfeemist (vana, ema, ja), kahest või enamast tüvimorfeemist (vana+ema, jalg+ratta+matk), tüvimorfeemi(de)st ja ühest või mitmest liidemorfeemist (ema/lik, tantsi/ja/tar, kahe+toa/line).

Ühe ja sama sõna eri kujusid, mis erinevad üksteisest ainult selle poolest, kuidas neid lauses kasutada saab, st oma grammatilise tähenduse poolest, nimetatakse sõnavormideks. Näiteks õde, õe, õesse, õed, õdede on ühe sõna eri vormid, sest neis kõigis säilib sõnatähendus ‘kellegagi samadest vanematest sündinud naissoost isik’, aga nende kasutusvõimalused lauses on erinevad. Sõnal võib olla ka ainult üks vorm, nt eile noh.

Sõnavormidest pannakse omakorda kokku kõrgema tasandi üksused: fraasid (loeb raamatut, koera saba, üle tee), lauselühendid (külas käies), osalaused (et poeg on haigeks jäänud) ja laused (Ma kuulsin külas käies, et sa oled haigeks jäänud).

Iga tasandi üksuste vahel valitsevad kindlad seosed. Häälikud ja foneemid ei saa üksteisele järgneda ükskõik kuidas, vaid nende esinemine eri positsioonis ehk häälikute ja foneemide distributsioon allub kindlatele reeglitele. Reeglistikku, mis määrab, kuidas häälikud ja foneemid üksteisele keeles järgneda saavad, nimetatakse fonotaktikaks. Näiteks ei saa eesti keeles sõna alguses esineda järjendit lp, küll aga järjend pl (pliiats, plika, plaksti). Ka sõnu ja sõnavorme ei saa moodustada vajaliku tähendusega morfeemide pelga liitmise teel, vaid tuleb osata valida õige morfeemivariant ning teada, mis järjekorras morfeemid sõnavormis paiknevad ehk missugune on morfeemide morfotaktika. Näiteks selleks, et moodustada mitmuse alaleütleva käände vormi sõnast õde, tuleb valida õige tüvevariant (õde, mitte õe), õige mitmuse tunnuse variant (de, mitte te vm) ning teada, et mitmuse tunnus järgneb alati vahetult tüvele ning alles seejärel tuleb käändetunnus: õde/de/le. Õige tähendusega morfeeme valesti kokku pannes saaksime täiesti arusaamatu sõnavormi (nt õe/le/te). Sama kehtib ka fraaside ja lausete moodustamisel. Siingi tuleb osata valida õiged sõnavormid ning osata sõnu ja sõnavorme omavahel õigesti kombineerida.