Häälikuühendid

Häälikuühendis (kaashäälikuühendis või diftongis) kirjutatakse iga häälik ühe tähega, tema pikkusest olenemata: kupli, lahke, katsed, aktus, purke, kastene, kiskuma, värtna, (mitu) lonksu, värske, mõtlik, linlane, tuuleliplus, kausjas, jõmlus, monarh, harf, revanš, borš;

poeg, laul, liuda, pael, pea, sõudma, seisev (vrd juhtumid, kus ei ole diftong, vaid kaks silpi: poeem, oaas, rituaal, viiul, müüa).

Erand

l, m, n, r järel olev pikk s kirjutatakse kahe tähega, kui ei järgne kaashäälikut: valss, simss, avanss, ekstrasenss, reveranss, seanss, balansseerima, kirss, kurss, purssima, ressurss; aga värske, varsti, farslik.

Sõnas börs (selle börsi, seda börsi) kannab konsonantühendi pikkust r, mitte s.

Tüvi kirjutatakse nii, nagu seisaks ta eraldi,

liidepartiklite -gi ja -ki ees: linngi, tammgi, pallgi, seppki, sokkki, ehkki, tuttki, värsski, krahhki, šeffki, tušški, luukki, saakki;

liidete ees, mis algavad sama kaashäälikuga, millega tüvi lõpeb: lindude sugukond tülllased (tüll + lased, vrd linlane), portugallane, modernne, suveräänne, sünkroonne, kompleksseid, kurioosseid, religioossed, õhkkond, keskkond;

liitsõnades: keskkool, võrkkiik, plekkkatus, pappkarp, kepphobu, allkiri;

nud-kesksõna tunnuse ees: veennud, möönnud.