TÄHEORTOGRAAFIA

Täheortograafia sisaldab eesti keele häälikute kirjas märkimise reeglid. Need on siin esitatud traditsioonilisel kujul, rääkides häälikutest, mitte foneemidest.

b, d, g, p, t, k

Sõna algul kirjutatakse eesti põlissõnades ja vanades kodunenud laensõnades (seega omasõnades) p, t, k, võõrsõnades on lähtekeele järgi b, d, g. Nt omasõnad puu, päev, tuul, tulema, kala, katsuma; pluus, piibel, taanlane, tohter, kindral, kips; aga võõrsõnad broiler, bioloogia, disain, dilemma, galaktika, geen. Võõrsõnade algul oleva b, d, g hääldus on ikkagi [p, t, k] nagu omasõnadeski.

Sõna sees kirjutatakse helitute häälikute kõrval p, t, k: kopsik, vispel, peatselt, haistab, aktus, matkama, apteek, kaske, pehkima, nafta, baškiir.

Seepärast on helitute häälikute järel liidepartikkel -ki, teiste, s.o heliliste häälikute järel on liidepartikkel -gi. (Helitud häälikud on: b, p, d, t, g, k, s, h, f, š, z, ž.) Nt haabki, suppki, vendki, tuttki, sangki, helkki, paaski, žahhki, šeffki, dušški, Almazki, beežki; aga kanagi, mahlgi, vihmgi, käsngi, koorgi, krohvgi.

Erandina võib helitute häälikute kõrval olla b, d, g:

liitsõnades: varbsein, umbkaudu, raudtee, kuldsõrmus, kingsepp, algkool;

liidete ees: leibkond, valdkond, ringkond, jalgsi, vargsi, üldse (nagu üld-, üldine), kodakondsus, õndsus, õigsus (nagu õige);

liidepartikli -ki ees: tulebki, kõrbki, tuledki, mändki, sulgki, vangki;

sama sõna muutevormides: sead/ma – sead/sin, sead/ke, künd/ma – künd/sid, künd/ku, kärb/es – kärb/sed, üleaed/ne – üleaed/sed, kodakond/ne – kodakond/sete, mood/ne – mood/sa, mood/salt, õud/ne – õud/sed, õud/selt, alg/ne – alg/se, jõud/us – jõud/sa, jõud/sale;

NB! 1) – 3) kirjutatakse sama morfeem siis alati ühtmoodi. Iseasi on astmevaheldusest tingitud muutused rg : rk ärgas : ärksa, ergas : erksa, tõrges : tõrksa, lb : lp hõlbus : hõlpsa.

võõrsõnades: asbest, abt, absoluutne, anekdoot, sünekdohh, vodka, röntgen, gangster.