Üldminevik

Üldminevik on tingiva, kaudse ja möönva kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab seda, et tegevus eelneb vaatlus- või kõnehetkele, eristamata vaatlushetke ja kõnehetke täpsemaid suhteid, nt Kui sa oleksid mind kuulda võtnud, ei oleks seda juhtunud. Mari olevat kõvasti alla võtnud. Olgu see töö teil pühapäeva õhtuks tehtud.

Üldminevik avaldub tavaliselt liitajavormina, mis koosneb verbi olema tingiva, kaudse või möönva kõneviisi isikulise tegumoe olevikuvormist ja põhiverbi (isikulise või umbisikulise tegumoe) mineviku kesksõnast, nt oleksin elanud, oleks elatud, olevat elanud, olevat elatud, olgu elanud, olgu tehtud.

Kõrgstiilsemas tekstis võib üldminevik avalduda isikulise tegumoe korral ka lihtvormina, milles ajatähendust kannab tunnus nu, mis järgneb tüvele ja eelneb kõneviisitunnusele, nt ela/nu/ksin, ela/nu/vat. Umbisikulises tegumoes pole üldmineviku lihtvormid kasutust leidnud.