Asemäärsõnad

Asemäärsõnad on täistähenduslike määrsõnade mittetäistähenduslikud vasted. Nagu täistähenduslikud määrsõnad, liigituvad ka asemäärsõnad koha-asemäärsõnadeks: sinna, seal, sealt, siia, siin, siit, kuhu, kus, kust, siiapoole, siinpool, siitpoolt, siiasamasse, siinsamas, siitsamast jne, nt Kust sa tuled? Siin pole mitte kedagi; aja-asemäärsõnadeks: siis, millal, kunas jne, nt Millal sa tuled? Olime siis kõik noored; viisi- ja seisundi-asemäärsõnadeks: nii, nõnda, sedasi, sedaviisi, sedamoodi, kuidas jne, nt Kuidas seda sõna hääldatakse? Sedaviisi te küll kuhugi ei jõua; hulga- ja määra-asemäärsõnadeks: sedavõrd, niivõrd jne, nt Ta oli sedavõrd väsinud, et ei jaksanud enam sõnagi öelda.

Kuid asemäärsõnade hulgas on ka selliseid, millel täistähenduslike adverbide seas vasted puuduvad. Niisugused asemäärsõnad osutavad sündmuste põhjuslikele seostele: põhjuse-asemäärsõnad sellepärast, seepärast, seetõttu, seeläbi, miks, mistõttu, millepärast, otstarbe-asemäärsõnad misjaoks, mistarvis, möönduse-asemäärsõnad kusjuures, seevastu, sellegipoolest.

Asesõnadena liigituvad proadverbid enesekohasteks: ise; vastastikusteks: omavahel, vastastikku, isekeskis; näitavateks: sinna, seal, siia, siiapoole, siis, nii, sedaviisi, sedavõrd jne; küsivateks-siduvateks: millal, kuhu, kus, kust, kuidas, miks, misjaoks, mistarvis jne; ja umbmäärasteks: kunagi, millalgi, kusagil, kusagile, kusagilt, millegipärast, miskipärast, mujale, mujal, mujalt, teisale, teisal, teisalt, teisiti, kõikjal, kõikjale, kõikjalt, alati, igati jne.