Aeg

Aeg ehk tempus on pöördsõna kategooria, mis väljendab tegevuse ajalist suhet kõnehetkega (absoluutset aega) või mingi teise tegevusega (suhtelist aega). Lauses Eile käisin ma linnas väljendab verbivorm käisin seda, et linnaskäik toimus enne lause ütlemist (absoluutne minevik). Lauses Mari tormas hõisates tuppa väljendab verbivorm hõisates seda, et hõiskamine toimus samaaegselt tormamisega (suhteline olevik), ehkki mõlemad tegevused (nii hõiskamine kui tormamine) toimusid enne kõnehetke.

Pöördsõna finiitsed vormid väljendavad peamiselt absoluutset aega, ent liitvormid sisaldavad ka suhtelise aja sugemeid. Pöördsõna infiniitsed vormid väljendavad suhtelist aega, kui nad üldse on ajakategooriaga seotud.

Keerukamate ajasuhete selgitamiseks on otstarbekas võtta appi lisaks sündmushetkele (st tegevuse toimumise ajale) ja kõnehetkele veel vaatlushetke mõiste. Vaatlushetk on aeg, millest lähtudes tegevust vaadeldakse. Lauses Eile käisin ma linnas väljendab verbivorm käisin lisaks sellele, et linnaskäik toimus enne lausungi ütlemist, ka seda, et linnaskäigust räägitakse kui möödunud sündmusest, millel pole kõnehetkega otsest seost. Seevastu lauses Olen siin linnas ennegi käinud väljendab verbivorm olen käinud lisaks sellele, et käimine on toimunud enne kõnehetke, veel seda, et käimist vaadeldakse kõnehetke seisukohalt, möödunust kokkuvõtet tehes.

Pöördsõna finiitsetes vormides väljenduval ajakategoorial on kõneviisist olenevalt erinev arv liikmeid. Kindlas kõneviisis on neli aega: olevik ehk preesens, lihtminevik ehk imperfekt, täisminevik ehk perfekt ja enneminevik ehk pluskvamperfekt. Tingivas, kaudses ja möönvas kõneviisis on kaks aega: olevik ja üldminevik ehk preteeritum. Käskivas kõneviisis on ainult üks aeg – olevik.