Iseseisvatel määrsõnadel on kokkupuutepunkte käänduvate nimi- ja omadussõnadega, käändumatute ehk vaegomadussõnadega ning (mitteiseseisvate) abimäärsõnade ja kaassõnadega.

Mõned määrsõnad võivad olla homonüümsed nimi- või omadussõna käändevormiga. Tavaliselt näitab sõna kasutus lauses üheselt, missuguse sõnaliigiga on tegemist. Vrd Lennuk lendas madalalt (määruse funktsioonis määrsõna) üle majade – Madalalt (täiendi funktsioonis omadussõna käändevorm) majalt oli värv maha koorunud. Üksikjuhtudel võib siiski tekkida kahtlus, kas tegemist on nimisõna käändevormiga või määrsõnaga. Niisugusel juhul võib proovida, kas kriitilisele vormile saab lisada täiendit. Kui täiendi saab lisada, siis on tegemist käändevormis nimisõnaga, kui täiendit lisada ei saa, on tegemist määrsõnaga. Nt Pärast rikkalikku söömaaega oli ta kõht lõhkemiseni (määramäärsõna) pungil – Kuni torude (ootamatu) lõhkemiseni (nimisõna rajava käände vorm) oli ta elanud oma köögipugerikus. Nimisõna seesütleva käändega sarnanevad määrsõnavormid erinevad paradigmaatilisest käändevormist sageli ka tüve tugeva astme poolest, vrd Poisil olid kõrvad lukkus (seisundimäärsõna) – Selles tohutus ja keerulises lukus (käändsõna seesütleva käände vorm) oli midagi pahaendelist.

Üsna suur hulk muutumatuid sõnu võib lauses käituda nii määrsõnana (määruse funktsioonis) kui vaegomadussõnana (täiendi funktsioonis) – vt M 5a.

Paljud sõnad (eriti kohta väljendavad) võivad esineda kord määrsõnana, kord mitteiseseisva sõnana, nimelt abimäärsõna või kaassõnana, nii et nende sõnaliiki saabki määrata ainult konkreetses lauses. Vrd Meie peade kohalt lendas üle (määrsõna) linnuparv. Ronisime üle (kaassõna) aia. Sa kipud ennast üle (abimäärsõna) hindama. (Vt M 10a, M 11a.)