M 4M 5M 6

Omadussõnad

Omadussõnad on tüüpjuhul käändes, arvus ja võrdlusastmes muutuvad sõnad, mis väljendavad (asja) omadust ja võivad lauses esineda ühilduva täiendina või öeldistäitena. Nt Nägin metsas üht kummalist lindu. Vali siit ilusamad pildid ise välja. See koer on kuri.

Paljud omadussõnad ei saa tavakõnes siiski võrdlusastmetes esineda. Võrdlemiseks peab tähistatav omadus olema niisugune, mida asjal saab olla rohkem või vähem, nt hea (inimene) : parem (inimene) : kõige parem inimene, suur (kivi) : suurem (kivi) : kõige suurem (kivi), veider (jutt) : veidram (jutt) : kõige veidram (jutt). Omadussõna võib aga märkida ka omadust, mis asjal põhimõtteliselt kas on või ei ole; niisugusel juhul ei saa selle omaduse määra võrrelda, nt emane (kass), surelik (inimene), eestikeelne (raamat), kuusnurkne (ehitis). Võrrelda ei saa ka omadussõnu, mis ise kätkevad endas võrdlust, nt majakõrgune (mehemürakas), surmtõsine (nägu), kivikõva (leib). Samuti ei saa võrrelda omadussõnu, mis väljendavad omaduse äärmuslikku määra, nt üliandekas (pianist), läbimärg (jopp), tibatilluke (täpp). Kirjeldatud omadussõnad on tähenduse tõttu vaegvõrdelised. Harilikust hälbivas stiilis võib nendest esineda ka võrdlusvorme, nt Nataša on tublisti vaeva näinud ja nüüd on tema jutt juba märksa eestikeelsem kui kaks kuud tagasi.

On aga ka omadussõnu, millel morfoloogilised vormid üldse puuduvad. Need on sõnad, mis väljendavad küll omadust ja esinevad lauses täiendina, aga ei ühildu oma põhisõnaga. Neil puuduvad ka võrdlusvormid, ehkki nende tähendus ei pruugi võrdlust välistada. Niisuguseid muutumatuid omadussõnu nimetatakse vaegomadussõnadeks. Vaegomadussõnade hulka kuuluvad:

1. Omastavapärased sõnakujud, millel (samas tähenduses) muud käändevormid puuduvad, nt prantsuse (kirjandus), katoliku (usk), kulla (mees), paganama (poisiklutt).

2. Liitsõnapärased sõnakujud, mille viimane osis on osastavakujuline -karva, -laadi, -ohtu, -verd, -võitu, -värki, kuid millel liitsõnana teised käändevormid puuduvad, nt tuhakarva (juuksed), iselaadi (inimene), poisiohtu (töömees), mustaverd (piiga), kehvavõitu (söök), isevärki (mõtted).

3. Sõnakujud, mis ei seostu ka ühegi muutähendusliku sõna omastava ega osastavaga, nt väärt (jutt), eri (asjad).

4. Sõnakujud, mis võivad käituda ka muutuva nimi- või omadussõnana, nt sula (lumest) – vrd sulast, mäda ~ mädal (õunal).