Nimisõnad

Nimisõnad on tüüpjuhul käändes ja arvus muutuvad sõnad, mis nimetavad asju (esemeid, olendeid jne) ning saavad lauses esineda aluse ja sihitisena. Nt Meri kohises. Tüdrukud kuulavad muusikat.

Tüüpiliste nimisõnade kõrval on ka tähenduslikult teiseseid nimisõnu, mis väljendavad tegevust (jooksmine, jooks) või omadust (ilu). Nimisõnad võivad täita ka teistele sõnaliikidele iseloomulikke süntaktilisi funktsioone: esineda määrsõna kombel määrusena, nt Tüdrukud kuulasid laupäeval muusikat (nagu Tüdrukud kuulasid eile muusikat), omadussõna kombel täiendina, nt poisi raamat (nagu hea raamat), ning öeldistäitena, nt Joosep on üliõpilane (nagu Joosep on imelik).

Tähenduse alusel eristatakse mitmeid vastandlikke nimisõnade liike. Tähistatava üldisuse või individuaalsuse järgi jagunevad nimisõnad üld- ja pärisnimedeks. Üldnimed märgivad liiki, nt linn, maa, tüdruk, ajakiri, koer. Pärisnimed märgivad üht individuaalset asja, nt Tartu, Prantsusmaa, Mari, Keel ja Kirjandus, Pontu. Olenevalt tähistatava tajutavusest jagunevad nimisõnad konkreetseteks ja abstraktseteks. Konkreetseteks nimetatakse sõnu, mis märgivad meeleliselt tajutavaid asju, nt mees, puu, varvas. Abstraktsed nimisõnad märgivad meeltega haaramatuid abstraktmõisteid, nt inimkond, kurjus, olevik, ilu. Teatud juhtudel on oluline nimisõnade jaotus elusat ja elutut märkivateks sõnadeks; esimesed vastavad küsimusele kes?, teised küsimusele mis? Elusat märgivad näiteks õpetaja, varblane, elutut õpetus, klassiruum, kolmnurk, aga eesti keeles vastavad küsimusele mis? ka taimenimed, nagu kask, karikakar.

Nimisõnu jagatakse ka loendatavateks ja loendamatuteks. Loendatavad on nimisõnad, mis märgivad asju vm, mida põhimõtteliselt saab loendada, nt pliiats, täht, jalg, meeter. Loendamatud nimisõnad märgivad nähtusi vm, mis põhimõtteliselt pole loendatavad, nagu ainenimed vesi, õhk või abstraktnimisõnad inimkond, kurjus, olevik, ilu. Loendatavuse ja loendamatuse vastandus on oluline arvu väljendamise seisukohalt. On nimisõnu, mis esinevad tavaliselt ühes arvus. Ainsussõnad on tavaliselt ainsuse vormis, nt kurjus, headus, nohu, mitmussõnad mitmuse vormis, nt rõuged, jõulud, tangud, heitmed, andmed (vt lähemalt M 66). Ainsus- ja mitmussõnad on tähenduse tõttu vaegmuutelised. Harilikust kõrvale kalduvas stiilis võivad ainsussõnad siiski ka mitmuse vormis ette tulla, nt Ta ei teadnud enam, kuidas kõigi nende nohude ja muude hädadega hakkama saada. Mitmussõnad esinevad ainsuse vormis liitsõna koostises ja fraseoloogilistes väljendites, nt kääri+otsad, jõulu+rahu, läks kosja.

Puht vormiliselt vaegmuutelisi nimisõnu eesti keeles pole.