Lõpumuutus

Ehkki lõpumuutus ei ole nii süsteemne nähtus nagu astmemuutus, võib siingi eristada kolme põhilist liiki: lisandumine, asendumine ja kadu.

Lisandumine on lõpumuutus, mille korral muutetüve moodustamiseks tuleb lähtetüvele lisada üks või kaks foneemi, nt `siil → siili, termos → termose, `laul/ma → laula/b, tore → toreda.

Asendumine on lõpumuutus, mille korral muutetüve moodustamiseks tuleb lähtetüve viimane foneem (või kaks viimast foneemi) asendada ühe kuni kolme teistsuguse foneemiga, nt lumi → lume, mari → marja, kollane → kollase, kolmas → kolmanda, või vahetavad kaks viimast foneemi kohad, nt `suhkur → `suhkru, `võimle/ma → võimel/da.

Kadu on lõpumuutus, mille korral muutetüve moodustamiseks tuleb lähtetüve lõpust üks foneem ära võtta, nt naljakas → naljaka, kõnele/ma → kõnel/da.

Käänd- ja pöördsõnade korral on konkreetsed lõpumuutused erinevad.