M 19M 20M 21

Põhivormid ja analoogiavormid

Nii nagu kõigi keeles esinevate muutmisvõimaluste kirjeldamiseks pole tarvis kirjeldada kõiki sõnu, vaid piisab tüüpsõnade vaatlusest, nõnda pole ka kõigi vormide moodustamiseks tarvis üksipulgi kõiki vorme kirjeldada, sest paljud vormid on omavahel mitmes mõttes sarnased. Nt kõik ainsuse käänded alates (sse-tunnuselisest) sisseütlevast ning lisaks ka mitmuse nimetav kasutavad kõigi sõnade korral täpselt sama tüvevarianti nagu ainsuse omastav ja alati ühesugust formatiivi: vrd nt jalg : jala > jala/sse, jala/s, jala/st, jala/le, jala/l, jala/lt, jala/ks, jala/ni, jala/ta, jala/ga, jala/d; põõsas : `põõsa > `põõsa/sse, `põõsa/s, `põõsa/st, `põõsa/le, `põõsa/l, `põõsa/lt, `põõsa/ks, `põõsa/ni, `põõsa/ta, `põõsa/ga, `põõsa/d. Seepärast pole mingit mõtet esitada iga tüüpsõna korral üksikasjalikke reegleid nende käändevormide moodustamiseks. Piisab ainsuse omastava käände moodustusreeglitest ning teadmisest, missugune formatiiv mingis käändes lisada tuleb.

Kirjeldatud asjaolu alusel jagunevad muutevormid põhivormideks ja analoogiavormideks. Põhivormid on need vormid, mida pole võimalik teiste vormide alusel tuletada ning mille moodustamiseks tuleb iga sõnatüübi korral anda vastavad reeglid. Analoogiavormid on vormid, mida saab moodustada mingi põhivormi analoogial.

Käändsõna põhivormid on ainsuse nimetav, ainsuse omastav, ainsuse osastav, mitmuse omastav ja mitmuse osastav. Põhivormiks tuleb tingimisi lugeda ka ainsuse lühikest sisseütlevat. Kuid sõna tüvemuutuste kirjeldamisel ning tüübikuuluvuse määramisel ainsuse lühikest sisseütlevat ei arvestata, sest selle moodustamine on täiesti erinev teiste sõnavormide moodustamisest ning selle kasutus on kõikuv. Kolm põhivormi – ainsuse nimetav, ainsuse osastav ja ainsuse lühike sisseütlev – on individuaalsed vormid, mille alusel teisi vorme moodustada ei saa. Kolm ülejäänud põhivormi – ainsuse omastav, mitmuse omastav ja mitmuse osastav – on aluseks käändsõna ülejäänud vormide moodustamisel (vt M 111).

Märkus. Vahel eristatakse veel põhi- ja peavorme. Niisugusel juhul nimetatakse põhivormideks ainult neid vorme, mille alusel saab moodustada teisi vorme, ning peavormideks neid (kitsamas tähenduses) põhivorme ja individuaalseid vorme kokku. Siinses käsiraamatus seda vahet ei tehta ning kasutatakse üksnes mõistet põhivorm.

Pöördsõna põhivormid on ma-tegevusnimi, da-tegevusnimi, kindla kõneviisi oleviku ainsuse 3. pööre ja kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe olevik. Kõik need vormid on aluseks mingitele teistele pöördsõna vormidele (vt M 112).