M 14M 15M 16

VORMIÕPETUSE PÕHIMÕISTED

Mida uurib vormiõpetus: morfeem ja formatiiv

Vormiõpetus ehk morfoloogia on grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamise ning nendest arusaamisega. Sõnavormide moodustamist käsitlevat vormiõpetuse osa nimetatakse vormimoodustuseks ehk morfoloogiliseks sünteesiks ja sõnavormidest arusaamist käsitlevat osa morfoloogiliseks analüüsiks.

Vormiõpetuse põhiüksuseks on morfeem – keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Vastavalt tähendusele, mida morfeemid sõnavormis kannavad, jagunevad nad tüvedeks, liideteks ja tunnusteks (vt SJ 10).

Märkus. Eesti keele vormiõpetuses on käände- ja pöördetunnuseid nimetatud ka lõppudeks selle põhjal, et nad esinevad alati sõnavormi lõpus, nt raamatu/te/le, ela/si/me. Siinses käsiraamatus niisugust vahet ei tehta ja nimetatakse kõiki grammatiliste tähenduste kandjaid ühtviisi tunnusteks.

Vormimoodustuses käsitletakse grammatilist tähendust väljendavate tunnuste liitumist tüvele või mõnele teisele tunnusele. Sõna liiteline ehitus huvitab vormimoodustust ainult sedavõrd, kuivõrd see mõjutab tunnuste liitumist. Seepärast kasutatakse vormimoodustuses terminit tüvi sageli laiemas tähenduses, pidades tüveks seda sõnaosa, mis eelneb tunnus(te)le. Nt sõnavorm õpetajale koosneb vormimoodustuse seisukohalt tüvest õpetaja ning käändetunnusest le, kuigi tuletusõpetuse seisukohalt koosneb õpetaja omakorda juurmorfeemist ja liidetest. Morfoloogiliselt olulised on ainult üksikud tuletusliited, mis mõjutavad sõna vormimoodustust (vt M 18).

Ühes sõnavormis kajastub enamasti mitu grammatilist tähendust. Kõigi ühes sõnavormis kajastuvate grammatiliste tähenduste ühisväljendust nimetatakse formatiiviks. Nt sõnavorm ela/sime koosneb tüvest ela, mis kannab leksikaalset tähendust ’elus olema, eksisteerima, olemas olema’, ja formatiivist sime, mis kannab liitset grammatilist tähendust ’lihtmineviku mitmuse 1. pööre’.