Sõnaliigiliselt on ambivalentsed onomatopoeetilised hüüdsõnad, mis, nagu öeldud, võivad alistuda verbile ja käituda seega nagu viisimäärsõnad.

Onomatopoeetiliste hüüdsõnade hulgas on nii liiteta kui ka ti-/di-liitelisi sõnu. Liitega sõnadel on enamasti olemas ka liiteta variant, nt kärtsti ~ kärts, kõldi ~ kõll, sulpsti ~ sulps. Vastupidine aga ei kehti, nt sõnadel kuku, kukeleegu puuduvad liitelised vasted. Mõnikord on hüüdsõnadeks peetud ainult liiteta sõnu, liitelisi aga määrsõnadeks. Neid tuleks siiski käsitleda ühtmoodi, sest mõlemat tüüpi sõnu kasutatakse nii tegusõnast sõltumatult kui ka tegusõna laiendina, vrd Sulps! ~ Sulpsti! Kivi kukkus sulps ~ sulpsti vette.