Kaassõnade kui sõnaliigi piir nimi- ja määrsõnadega on hajus. Nimisõnade ja määrsõnadega seob kaassõnu juba nende ajalooline kujunemiskäik. Nimelt on enamik kaassõnu arenenud mingi nimisõna käändevormist, mille juurde kuulus teine nimisõna omastavas käändes täiendina. Näiteks ühendis maja ees on ees olnud algselt kohta tähistava nimisõna kohakäände vorm ja maja seda laiendav omastavaline täiend (nagu tänapäeval ühendis halli maja esisel). Ajapikku kaotasid mõningad sagedamini kasutatavad nimisõna käändevormid suure osa oma leksikaalsest sisust, muutudes abstraktseid suhteid väljendavateks osisteks. Sama päritolu on ka paljud määrsõnad, mis on tekkinud tegusõnadega seoses kasutatavate nimisõna käändevormide tähendusliku abstraheerumise tulemusel. Kui ühe ja sellesama nimisõna käändevormi kasutati nii koos teise nimisõnaga kui ka koos tegusõnaga, tekkiski sõna leksikaalse tähenduse tuhmumisel abisõna, mis esineb kord nimisõnaga seoses kaassõnana, kord tegusõnaga seoses (abi)määrsõnana. Vrd Mine seisa teiste kõrvale (kaassõna) – Sa oled viimasel ajal kõigest kuidagi kõrvale (abimäärsõna) jäänud.

Vaadeldav protsess – teatud nimisõnade käändevormide leksikaaltähenduse tuhmumine ja vormi leksikaliseerumine – toimub ka tänapäeval. Üleminek on järk-järguline ja selle alguses on tähendusnihked vaevu märgatavad. Otsustamaks, kas tegemist on iseseisva nimisõna käändevormiga või mitteiseseisva sõnaga, võib proovida, kas kriitilisele sõnakujule on võimalik lisada täiendit. Näiteks ühendites häda sunnil, varga kombel, käte jõul võib vorme sunnil, kombel, jõul pidada veel käändsõna alalütleva käände vormideks, sest saab öelda ka häda paratamatul sunnil, varga alatul kombel, käte tõhusal jõul. Niisuguste täiendiga ühendite konstrueeritus annab siiski tunnistust, et vaadeldavad vormid on abisõnastumas. Ühendites vaenlase kannul, tõve küüsis on aga vormid kannul ja küüsis juba sedavõrd abisõnastunud, et neile ei saa enam mingit täiendit lisada. Seetõttu võib neid pidada kaassõnadeks, ehkki nende leksikaaltähendus on veel läbinähtav. Samavõrra kaassõnastunud on ka näiteks tänu, milles on veel säilinud lähtenimisõna positiivne tähendus, mistõttu teda pole hea kasutada negatiivses tähenduses, nt *Tänu tulekahjule jäime peavarjuta.