M 114M 115M 116

Elmar Muugi muuttüübistiku tähtsaimaks lähtekohaks on tüve astmevahelduslikkus. Sellest johtuvalt jagatakse sõnad kõigepealt kahte suurde rühma: astmevahelduseta ja astmevahelduslikud sõnad. Astmevahelduslike sõnade korral jagatakse sõnad veel omakorda kaheks olenevalt astmevaheldusmallist. Astmevaheldusest johtuva kolmikjaotuse sees jagatakse sõnad väiksematesse tüüpidesse lähtuvalt formatiividest. Osa tüüpe on kas algvormistruktuuri sarnasuse või formatiivide sarnasuse alusel koondatud suuremateks rühmadeks – muutkondadeks. Muutkondadesse jaotamisel puuduvad siiski ühtsed selged kriteeriumid.

Muugi süsteemi põhipuuduseks on, et sel moel sattuvad ühesuguseid formatiive kasutavad sõnad täiesti erinevatesse muutkondadesse, nt astmevahelduseta sõna : sõna : sõna : sõna/de : sõna/sid ~ sõnu kuulub II käändkonda, aga astmevahelduslik sõda : sõja : sõda : sõda/de : sõda/sid ~ sõdu hoopis VI käändkonda.

Sõnade lõpuvahelduslikkusele pööratakse Muugi tüübistikus tähelepanu viimases järjekorras ja ainult sedavõrd, kuivõrd see mõjutab formatiivide valikut. Astme- ning lõpumuutuse liiki muuttüüpidesse jagamisel ei arvestata. Ainult mõni üksik muuttüüp eristub suuremast tüübist lõpuvahelduse alusel.

Järgnevas tüübistikus on mõningaid kõrvalekaldeid traditsioonilisest Muugi tüübistikust. Eraldi tüüpidena esitatakse lõpuvaheldusega ja ilma lõpuvahelduseta tüübid. Iga muutkonna sees esitatakse selle muutkonna avatud tüübid ning suletud tüübid eraldi. Suletud tüüpide korral on tüüpsõna järel sulgudes vastavate sõnade arv käsiraamatu koostamisel aluseks olnud arvutisõnastikus, mis on (suuremate kui kümneliikmeliste tüüpide korral) ümardatud kümnelisteni. Paralleelvormide esinemist pole tüüpidesse jaotamisel tavaliselt arvestatud, kui mingi paralleelvormi kasutus sõnarühmas on kõikuv ning sõltub keelekasutaja keelepädevusest, stiilist, sõna tähendusest vms. Niisugused kõikuva kasutusega sõnarühmad saavad kaks tüüpsõna ning kriitilistele vormidele juhitakse tähelepanu tüübikirjelduses (vt nt M 117 koi–idee-tüüp). Eraldi alltüübina käsitletakse ka mõningaid ilmekaid sõnarühmi, mis erinevad suuremast põhitüübist ainult oma lõpumuutuse liigi poolest (vt nt M 127 redel–kringel-tüüp).

Muuttüübiks loetakse käändsõnade osas vähemalt viieliikmelist ühesuguse morfoloogiaga sõnade rühma. Väiksemaid rühmi ja üksiksõnu käsitletakse erandina. Väljaspool käändkondi kirjeldatakse erandliku vormimoodustusega asesõnade muutmist ning mõningaid arvsõnade ja pärisnimede muutmisega seotud küsimusi. Pöördsõnade osas on tüübiks loetud vähemalt kaheliikmelised rühmad, sest muidu tuleks liiga palju pöördsõnu erandiks tunnistada.

Kui ühte tüüpi kuuluvad erineva algvormistruktuuriga sõnad, esitatakse tüübile nime andva sõna järel ka teistsuguse struktuuriga abitüüpsõnad. Täpsemini analüüsitakse tüüpi kuuluvate sõnade algvormi tüübikirjelduses.

Ehkki siinne tüübistik lähtub põhimõtteliselt samadelt alustelt nagu õigekeelsussõnaraamatu tüübistik, ei ole tüübid täielikult kattuvad. Põhjuseks on asjaolu, et grammatikakirjelduses ning sõnaraamatus on muuttüüpidel erinev roll: esimesel juhul peab muuttüübistik andma ülevaate sõnade muutmisvõimalustest tervikuna, sõnastikus aga on muuttüübid üksnes abivahendiks iga konkreetse sõna õigel muutmisel. Käsiraamatu ja õigekeelsussõnaraamatu kokkuviimiseks on siinsetes tüübikirjeldustes toodud ka vastavat sõnarühma õigekeelsussõnaraamatus (ÕS 1999 ja 2006) kirjeldavate tüüpide numbrid.