M 112M 113M 114

MUUTTÜÜBID

Ühte ja samasse morfoloogilisse sõnaklassi kuuluvad sõnad võivad käituda vormimoodustuses erinevalt:

1a. Sõna tüvi võib olla astmevahelduseta või astmevahelduslik, vrd roosa : roosa : roosa/t, mõte : `mõtte : mõte/t.

1b. Astmevahelduslikud sõnad võivad alluda erinevatele astmemuutusreeglitele, vrd `lord : lordi : `lordi, `kord : korra : `korda.

1c. Astmevahelduslikud sõnad võivad teatud vormides kasutada erinevas astmes tüvekuju, vrd `õppi/ma : `õppi/da : õpi/n, `hakka/ma : haka/ta : `hakka/n.

2a. Sõna tüvi võib olla lõpuvahelduseta või lõpuvahelduslik, vrd kõne : kõne : kõne/t, pime : pimeda : pimeda/t.

2b. Lõpuvahelduslikud sõnad võivad alluda erinevatele lõpumuutusreeglitele, vrd otsus : otsuse, sipelgas : sipelga.

2c. Lõpuvahelduslikud sõnad võivad teatud vormides kasutada erinevat lõpuvahelduslikku tüvekuju, vrd `vaene : `vaese : `vaes/t, `raudne : `raudse : `raudse/t.

3. Sõna võib mõnes vormis kasutada hoopis supletiivset tüvekuju, vrd aja/ma : aja/da : aja/b : `ae/takse.

4. Sõnad võivad ühes ja samas vormis kasutada eri formatiivivariante, vrd osastavaid (seda) pesa, õpetaja/t, `puu/d; (neid) pesa/sid ~ pesi, õpetaja/id.

Muuttüübiks nimetatakse vormimoodustuses ühtmoodi käituvate sõnade rühma. Kui püüda arvestada kõiki kirjeldatud muutujaid, on eesti keeles näiteks käändsõnal sadu muuttüüpe. Niisuguse muuttüübistiku esitamine poleks aga ülevaatlik, sest sel viisil ei eralduks morfoloogiliselt olulisemad muutujad vähem olulistest ning võrdväärsesse positsiooni jääksid muuttüübid, millesse kuulub tuhandeid sõnu, ja muuttüübid, millesse kuulub ainult üks sõna.

Seetõttu on keelekirjelduses püütud välja selgitada, missugused muutujad on morfoloogiliselt kõige olulisemad, ning lähtuda muuttüübistiku esitamisel nendest, kusjuures väiksemad tüübid liidetakse suuremate ning olulisemate tüüpide juurde alltüüpide või erandrühmadena.

On esitatud mitmeid muuttüübistikke, olenevalt sellest, mida eesti keele vormimoodustuses oluliseks peetakse: kas formatiive, tüve astmevaheldust või hoopis tänapäeva vormide keeleajaloolist tagapõhja. Kõige laiemat kasutust on leidnud Elmar Muugi poolt 1927. a esitatud muuttüübistik. Tänu metoodilisele selgusele kasutatakse seda väikeste variatsioonidega tänini ka koolides, ehkki süsteemi seisukohalt on sellel mitmeid puudusi (vt M 115).